Kaunim linn on Austraalias Melbourne, Yarra jõe kalda pääl...

No tere 2/3 suve! 

Kuuldavasti muidugi Eesti suvi kahjuks sel korral kedagi eriti ei hellita, aga noh, paar ilusat päev on ju vist ikka olnud, eks? :D Rõõmustada võite selle üle, et meie oleme Melbourne'i talves. See on nagu Eesti sügis - vahel on hommikul üsna külm, rohi on jääkirme all, tihti sajab vihma, ajuti on ka päikest... Selline muutlik. Uku käis nädala eest matkamas ja seal, kuhu tema sõitis, lubati lund! Õnneks ikkagi viskas ilmateade villast ja poisid said hoopis kilesauna ehitada ja kala püüda. Kala ainult ei näkanud. Aga lund, seda imelooma, pole me veel näinud siin maal. 

Nojah. Melbourne'i kohale jõudsime me siis umbes-täpselt kuu aega tagasi. Võib-olla oligi täpselt kuu, sest kaks esimest päeva siin linnas ööbisime karavanpargis ning laupäeval, kui mina juba lennukiga ära Aafrikamandrile sõitsin, kolis Uku meie praegusesse elukohta sisse. Elame ühe Uku Raplast pärit sõbranna ja tema kohaliku elukaaslase juures nö allüürnikena. Kuigi käisime vaatamas ka erinevaid ühismajasid, ei jäänud ühestki eriliselt head muljet. Seal, kus oli odav, oli üks vannituba seitsme inimese peale ja seal, kus oli täitsa ok tuba, ei näinud ühtegi kaasüürilist, et teada, kas me nendega ka sobime või ei. Igal juhul oleme me nüüd sellises pisemat sorti, kuid hästi-hästi armsas majakeses neljakesti ja saab täitsa hakkama küll. Mina saan õhtuti telekast Masterchefi vaadata ja Uku saab hommikul vara tööle minna :) Masterchef sai muidugi läbi, lõpuks ometi, nüüd ei peagi enam telekat vaatama. Kui Kadri ja Jules Eestisse minnes ainult Netflixi karbikest elutuppa poleks jätnud... Mina ja seriaalisõltuvus - reaalne teema. Jah, meie majanaabrid läksid kolmeks nädalaks kodumaale ning meie oleme seekaua koduhoidjad! 

Aafrika kohta peaks ühe täitsa eraldi postituse tegema - kui kedagi huvitab. Samuti saate sellest juba millalgi augustis tahtmise korral ilmselt Virumaa Teatajast lugeda, sest lubasin ühe artikli sinna oma kogemuse kohta kirjutada. Pärast reisilt tagasitulemist läks mul umbes nädal aega, et Austraalia ajaga tagasi kohaneda. Ja kui päris aus olla, siis lõpuni edukalt polegi see veel läinud. Nimelt - Kaplinn on peaaegu samas ajas kui Eesti, seega oli Austraalia ja Aafrika vahe minu jaoks seitse tundi. Sinnaminnes mõjutas see nii, et kell kolm keset päeva hakkasin haigutama, sest Austraalias oli juba õhtu, aga tagasitulles passisin pimedas nagu öökull ja ei tahtnud magama minna. Esimesel tagasioleku päeval magasin kella kolmeni pärastlõunal. Enne just hurraatasin, et näe, kuidas Austraalia ikka muutnud on, ei oska isegi kella üheksani enam magada ja mida kõike veel, aga see oli hõise enne õhtut... Nüüd suigun unne umbes kesköö paiku ja ärkas kaheksa üheksa vahel. Sama vana rutiin nigu Eestis. Ega kõik ei olegi varahommikuloomad.

Jaa - meil on jälle tööd olemas! Uku töö on selline, kuhu minekuks peab ärkama juba kell pool kuus. Ta töötab ühe ülikooli linnakus torumeeste abina. No umbes nii. Ja mina töötan ühe suure haigla kohvikus, mis asub veidi kaugemal, ja ühes pagarikojas/kohvikus, mis asub kodule lähemal. Topeltöö, topeltaktsioon! Kui saladusloori veelgi tõsta, siis tegelikult oli mul enne kolmaski töökoht, aga selle ütlesin eile ära. Kolmanda töökoha nimi oli the Qube ja see oli üks kentsakas koht. Käisin paar korda seal tööl ja terve kaheksa tunni jooksul teenindasin kokku umbes... noh.. kahtekümmend inimest ehk. Pluss raha taheti maksta mustalt ja üüsna vähe. Seetõttu alguses ütlesingi kerge südamega ära, aga siis saatis omanik mulle sõnumi, et tõstab mu palka viie dollari võrra tunnis, mis iseenesest on märkimisväärne, aga... Mõtlesin, mis ma mõtlesin, lõpuks see mind ikkagi ära ei moosinud ja nüüd on mul siiski ainult kaks töökohta. Milleks käia seitse päeva nädalas tööl, kui selle asja nimi on siiski working holiday visa, mitte tööviisa. Ja kaks on mõnes mõttes isegi parem kui üks, vaheldusrikkam. Deganis olen ettekandja ja töötan taimaalase, filipiinlanna, kreeklase, austraallaste ja nepaallastega, Alfredi haigla kohvikus vihun kohvi teha ma isegi ausalt ei tea, kui mitmest rahvusest tegelastega. Üldine atmosfäär tundub esiotsa mõlemas kohas suht ideaalilähedane, ei ole mingeid isiklikke vimmasid. Vähemalt pealtnäha. Eks pinna all ikka kusagil midagi on, mis tulevikus välja tuleb. Ahjaa, ja Degani omanik arvab, et mu nimi on Lissi ja seda peaks hääldama "litsi" - ma olen talle vaikselt vihjanud, et võib Lizzie ka öelda, aga mõnel vist lihtsalt ei ole seda kõrva häälduse pääle. Elame üle :)

Ükspäev käisime Ukuga Melbourne'i akvaariumis. See oli pääris lahe. Uku tegi pilti ka, aga vaatan, et arvutis neid ei ole, seega pean teinekord neid teile näitama. Nägime esimest korda elus PÄRIS merihobusid, kes olid ülitüüned tegelased. Mitut eri sorti lausa. Ja siis seal oli veel üks selline ilmatuma suur akvaarium, kus ujus umbes kümmet eri sorti haisid, raisid, kilpkonnasid ja mitmeid-setmeid muid kalu. Ja suur soolvee krokodill ka, kuigi tema ei olnudki nii eriline, sest noh, ta ei liigutanud ennast. Väike pettumus oli ka - ühtegi kaheksajalga polnud kusagil.


Järgmiseks paar pilti sellest, kuskaudu ja mismoodi me Melbourne'i jõudsime:

Sellises metsas ööbisime

Sinine kraatrijärv

Kuukabarra empsile!

Haigupoiss tuli peale

Julge vallabi

Grott?

Mingi hulk apostleid

30m kosk Lorne'i lähedal

Suht siuke jurarrac park 

See kõik oli ammu, see Melbourne'i tulek. Sinna vahele jäi isegi jaanipäev! Päev enne jaanilaupäev lahkusime Davidi lambafarmist ja läksime otseteed poodi, et taastada oma lihasöömisrežiim ning osta veel mõnd head ja paremat, mida polnud ammu saanud - banaani, bataati, õuna... Suure sealiha tüki lõikasime tükkideks ja panime koos sibula ja äädikaga klassikalisse Eesti šašlõkimarinaadi - et liha oleks hall ja hapu, täpselt nii, nagu me harjunud oleme! Aga üllatus: Austraalia poeliha ei lähegi halliks! Isegi marinaadis seistes. Samamoodi ei lähe loomaliha steigid praadimisel teist värvi ja on ikka jumalast roosad... No aga see selleks. Maitses ikkagi hea. Jaanilaupäeva õhtul siis, jah, grillisime liha ja hüppasime üle lõkke. Isegi vihma sadas - no kui rohkem kodune tunne saab olla?

Ei kukkunud lõkkesse

Ilmselgelt ei kukkunud!

Täna õhtul tuleb meile külla Uku sugulane Kaie ja mina hakkan vaikselt juba pitsat küpsetama. Hakkisin kõik asjad varakult valmis, ühest poest leidsime isegi hästi suure purgi hapukurki, ja ootan veel paar tundi, et söök ahju pista. Uku remondib Beniga jälle autot, täna on kavas õli ja õlifiltri vahetus ning veel ühe jubina vahetamine, mille nimi ei tule mulle ei eesti ega ka inglise keeles meelde. Selline argielu idüll ongi, nagu ma juba korduvalt maininud olen. Pole väga soovi siukse külma ilmaga linna avastada, aga küll jõuab. Noh, otseselt pole väga aegagi olnud. Tulime Austraaliasse, aga elame sellist suhteliselt vaikset tavaelu. Harjutame :D Varsti on ju juba saabumise aastapäev ja pärast seda paari nädala pärast ju minu hällipäev. Ja siis tuleb juba kevad.Ja siis... Novot. Küll näeme, mis siis saab. Ma arvan, et midagi toredat niikuinii.

Lõpetuseks üks pilt sellest, kuidas Uku lambafarmis enda lokipügamist ootab:

Musi-musi!

Swanbourne'i keskel on kohvik (kus me tegelikult tõenäoliselt kunagi ei kohtu)

Mõtlesin, et kirjutan tagantjärele veel natuke oma töökohast Perthis ka - Bookcaffè (väidetavalt itaaliapärane kirjaviis) kohvikust, kus ma umbes kaks kuud kokku olin. Kuna võtsin viimasel tööpäeval ka Uku kaamera kaasa, saan silmailugi jagada. 

Kusagil juba kirjutasin ka, et tegemist oli raamatupood/kohvikuga (ei miskit uut siin päikese all), mis asus hästi armsas linnaosas ja ühe vanadekodu kõrval, seega oli meie klientuur üsnagi a) intelligentne, b) vana ja c) püsiv. Ühesõnaga päevast-päeva samad näokesed, kes aja jooksul järjest tuttavamaks said. Kuidagi ikka on mõjunud see päike ja hea kliima nendele austraallastele, kindlasti aitab ka heal majanduslikul järjel olemine riiklikult - enamik inimesi on avatud ja sõbralikud. Tahtsin osadest klientidest ka ära minnes pilti teha, aga ei tihanud siiski kõigilt küsida, mõtlesin, et äkki vaatavad, et mingi imelik jälitaja. Üks töökaaslane veel rääkis, et üks tüdruk, kes enne mind seal töötas, oli tahtnud mingitest vanainimestest endale uut  vanaema ja vanaisa teha, kutsus neid endaga koos piknikule ja puha... Ütleme nii, et mitte päris minu stiil. Aga osadelt siiski küsisin ja sain ka loa, osasid pildistasin väärikast kaugusest :D

See paparazzi-pilt on Judyst ja Jerryst. Nemad olid üks maailma kõige armsam vanapaar, kes peaaegu iga päev meil lõunat söömas käisid. Judy sõi tavaliselt munaputru seenetega (aga ilma saiata!) ja Jerry röstitud juustu-singi saia. Miks ma seda nii hästi mäletan, on see, et nad tellisid iga päev sama toitu, aga iga kord, kui nad tulid, oli Judy hästi pabinas ja üritas meenutada, et mis neil ikka oli. Niimoodi täitsa sabinas, et: "Olgu, nii, nii... Nii, tähendab, me siis tellime nüüd jah. Nii, mina võtan... Seened ja munapudru, jah.. aga, aga kindlasti ilma saiata!" Ma naeratasin, sest olin selleks ajaks, kui ta kassa juurde jõudis, juba tellimuse sisse löönud. "Ja siis Jerry, Jerry võtab... Jerry, mis sa tahtsidki?" Ja siis mees mokaotsast pomises, et seda ja seda tahan, no kuidas sa ei mäleta. Või vahel, kui Judy jõudis enne, siis ta ei julgenudki Jerry jaoks tellida, sest ta kartis, et äkki läheb tal sassi. No tavaliselt ei läinud. Ja nii nad käisidki seal, iga päev. Käest kinni, tellisid süüa, sõid niimoodi vaikides ja siis läksid jälle käest kinni minema. Ma küll ei rääkinud nendega palju, aga tundsin suurt poolehoidu. 

See kaunis mees, kes poseeris mulle nagu uljas mannekeen, on Vic (ma eeldan, et Victor). Temaga me rääkisime tavaliselt surfamisest, haidest ja krabipüüdmisest.Kui ta teada sai, et ma Ceduna poole liigun, soovitas kindlasti minna Port Lincolni haikaladega sukelduma ja surfama ka, sest Lõuna-Austraalias on imelised rannad. Ma ütlesin, et oleme mõelnud küll, et bodyboard'i või wakeboard'i osta. Selle peale ütles ta mulle, et: "Ei, ära neid küll osta. Tead, kuidas neid siin nimetatakse? Haisööt." 

Kui ma Patricku salatitaldriku ära viisin, võtsin ikkagi viimaks julguse kokku ja küsisin, et kas talle sobiks, kui ma temast pilti teen. Ta hakkas naerma, et no mis - mis seal  minust ikka teha on? Aga oli ikkagi lõpuks nõus. Ma ütlesin, et teen paljudest klientidest pilti, et näed, viimane päev ja nii, aga natuke valetasin ka, sest just Patrick oli üks nendest, kellest ma tõesti kõige rohkem tahtsin jäädvustust. Ta oli siuke tüüpiline vanaonku - algul selline vaikne ja ütles ainult tere või isegi mossitas millegi peale, aga mida rohkem me tuttavamaks saime, hakkas naljatama ja juttu vestma. Kui ta umbes ülepäeviti meil külas käis, olid tal alati seljas laitmatult puhtad ja ühegi kortsuta riided, peas kübar ja käes jalutuskepp (nagu pildil, eksju). Suuri sõpru tal nagu poleks olnud, sest kellegagi koos ta eriti ei istunud, vaid ikka üksinda, lugedes pikki tunde kõiki erinevaid ajalehti. Ma ei küsinud ka, tundus liiga isiklik. Aga igaljuhul täielik lemmikvanaisa. 

 Viimane lemmikvanainimene, kelle ma pildile sain, on see lillelise pluusiga naine, kelle nime ma isegi ei tea. Tuli peaaegu igal hommikul üsna varakult kohvikusse, otsis külmikust oma lemmik Ben&Jerry'se jäätise välja (minumeelest mingi triple chocolate chip ... või miskit) ja sõi selle ühe hooga ära, nagu pildiltki näha on. Alati hästi sätitud soenguga, pisike huulepulkki peal, ilusate ja väga huvitavalt kombineeritud riietega... Võib vaid ette kujutada, milline kaunitar ta noorena olnud oli. 

See on meie peakokk Utsab. Pildi valmistas ta mulle bircher müsli (mis on põhimõtteliselt nagu külm kaerahelbepuder toormoosiga) ja tahtis, et ma selle ikka ilusasti pildile ka jäädvustaks. Utsab on algselt pärit Nepaalist ning õpib hetkel ülikoolis ka mingisugust raamatupidamise moodi asja, sest "ega kokk ei saa igavesti olla". Peale Utsabi oli köögis veel teine kokk Pdam (ka nepaallane), aga tema ei olnud sellel päeval kahjuks tööl. 

See kaunis neiu siin on Emily - tema oli raamatupoe juhataja ja kiiretel päevadel meie abiline. Üüüülimalt tark ja taiplik kirjaneitsi, kes luges ja soovitas mulle kuhjade kaupa raamatuid ja tegeles ka omaenda esimese romaani kirjutamisega. Väga loodan, et saan seda kunagi lugeda ja kõigile teisele ka soovitada, öeldes "oo, vaadake, see kuulus kirjanik oli kunagi mu töökaaslane" :D hehe. Raamatupoest soetasin ma siiski oma tööaja jooksul ainult kaks raamatut: Lena Dunhami "Not That Kind of Girl" - soovitan soojalt, kui teile meeldib kummaline huumor ja väga avameelsed naistejutud - ja Miranda July esimese romaani "The First Bad Man" - mida mina veel lugenud ei ole, aga küsige Ukult, tema juba on. 

Ja see on mu töökaaslane Dina, kellega me üsna mitu toredat päeva koos veetsime (ja kes ei tahtnud tegelikult üldse pildile jääda). Minevikus pidas ta ise kohvikuid, aga väsis sellest mingil hetkel ära. Dinal on kaks täisealist tütart ja mees, kes töötab kaevanduspiirkonnas. Temaga oli mul hea koos töötada, sest me klappisime hästi, samas nägin ka ära selle, kuidas temaga töötada oleks, kui me EI klapiks. Võib-olla aastatega kasvab iseloom. Dina sõi töö ajal põhimõtteliselt iga päev ainult läätsesid, värsket kurki, maasikaid ja kiivit. Sellepärast ta nii pisikene oligi (ei tea, kas ta vahel salaja kooki ka sööb?). Ükskord, kui ma rääkisin talle, et Pdam tegi meile ise kana ja kookospiimaga karrit, siis küsis ta mult, et kas ma olen nüüd õnnelik, sest karri teeb ju ainult paksuks :D Igaljuhul Dina ja Emilyga kolmekesti said kindlasti veedetud minu lõbusaimad tööpäevad Perthis. 

Ja see on see bäkpäkker Liisi, kes tuli (võitis?) ja läks nagu ikka need rändajad üle terve Austraalia. 

Mõni pilt meie kaunist kohvikust veel: 

Kunagi oli siin pank ja meie "sahver" oli seif - nii umbes 15cm paksuse uksega

See on see

Mõõdab ka (õhu?)niiskust

Viimane eine 

Meil on köögis natukene putukaid ja õues on meil bassein ja basseinis ujuda ja olla on tõesti päris kift!*

Lubasin Perthist lähedamalt kirjutada eelmisel korral ja lubadusi peab pidama.

Jah, juhtus nii, et tulime peale jõule ja enne aastavahetust siia, et tsivilisatsioonis olla, aga siis leidsime juba Uku vana klassiõe kaudu toa ühes majas ja maksime kahe nädala üüri ning siis leidisme juba tööd ja jäimegi natukeseks jälle peatuma. Täna (ja see oli siis, kui ma postitust alustasin, ehk 23. jaanuaril) muuseas on meie Austraaliasse saabumisest viis kuud täis täpselt. Hurraa ja pasunad! 

Kasuta veel seda kiiret Eestimaa netti nii, kuis jaksad,
sest Austraalias ootab sind ees põud!

Elu Perthis on üsna sarnane elule Darwinis, võib-olla selle vahega, et linnas käime me harvem, sest selleks peab rongi kasutama. Elame Beckenhamis, mis asub kesklinnast umbes veerandtunnise rongisõidu kaugusel, aga niisama, ilma mõjuva põhjuseta ei ole sinna vaja ronida. Meie lähedal asub suur kaubanduskeskus nimega Karusell, kus saab niigi nii esma- kui ka teisetarbe- (ei ole päris sõna) kauba vajadused rahuldada - isegi kino ja turg on seal olemas. Jah - hiinlaste turupood, kus tomatid ja viinamarjad ja sibulad ja kõik muu maksab palju vähem, kui tigedas röövketis nimega Coles. Samuti müüakse seal juba keedetud ja soolatud hireoglüüfidega pakendisse mähitud mune, duriani maiustusi, igasugu võõraid seeni ja puuvilju ning suhkrustatud anšooviseid. Isegi marineeritud mangosid on seal, mida ka ostsin ja mis siiamaani külmkapis seisavad, sest olid oodatust siiski veidi mõttetumad. Endiselt aga on mu moto, et parem proovi ja heida kõrvale, kui et jäta letile ja vaevle igavesti uudishimu käes, kas see olekski võinud olla su unistuste söök. 

Algul, kui Perthi jõudsime ja veel nö kodutud olime, käisime kohe vudinal ära Kings Parkis ehk kohalikus botaanikaaias ja järgmisel päeval loomaaias. Viimane oli küll tore, aga võrreldes teiste coolide kohtadega, mida olen külastanud, näiteks Berliini ja Valencia loomaaed, oli Perthi oma veidi liiga kallis ning liiga austraaliakeskne meie jaoks. Puudu olid muidugi ka minu lemmikud ehk gorillad :( 

Kings Parki kuukabarra oli meist vägagi huvitatud ja tuli isegi vahepeal saiapalukest sööma

Loomaaias lasti meid leemuripuuri isendite toitmist lähemalt kaema

Väike marmosett  

Hiidkilpkonn nägi välja nagu memm kunagi 

Mida sa siis sööd nii palju seda mürgist eukalüpti?

Konn nagu seebitükk

See selleks. Nüüd elame me siis majas ja teeme tööd. Täna öösel hakkas sadama esimest korda sellest ajast, kui me Perthi jõudsime. Välku lõi alates kella neljast öösel kuni kella kaheksani hommikul, siis sadas paksult vihma, siis rahet, siis uuesti vihma. Siis läks elekter ära. Nüüd tuli elekter tagasi, aga kauguses müristab jälle. Ja siis on seda nn põuavälku kõvasti enam, ongi nii nagu vanades õudusfilmides, et iga viie minuti tagant sähvatab taeva valgeks. Vaene Uku pidi veel hommikul tööle ka minema, mina õnneks sain edasi pikutada. See vabade päevade ja tööpäevade asi on siin nagu "nokk kinni, saba lahti" situatsioon - kui tööl oled, mõtled, et ooh, saaks juba magada ja pikutada üks hommik, aga kui see hommik ja päev kätte jõuavad, siis mõtled, et hea looder, mida sa pikutad. Kuigi, ütlen ausalt, siis pikutan jah. Täna olen kohe mõnusalt pikutanud, sest elekter oli ära ja meie arvuti aku kaua just vastu ei pea (ettekäänded!).

Mina töötan siis jällekord kohvikus praegu - ametlikult küll baristana, aga rohkem olen nagu all-rounder ehk teen kõike, mis ette juhtub, sest tädid on üsna kitsid oma kohvimasinaga seal. Mulle seletati, et igaühel on oma päevad, kus tema saab kohvimasina taga olla, aga mulle vist niimoodi küll ühtegi üle ei jäänud. Lohutan ennast sellega, et rohkem kõndimist võrdub rohkem trenni. Kohviku nimi on Bookcaffe ja pool sellest on raamatupood. Caffe jah, itaalia keeles kohv või siis euroopalik kohvi-baar. Ja raamatupood on eriti šeff, sest seal töötab üks tüdruk, kes teab vist kõiki raamatuid maailmas. Ja veel - Austraalias on nii ilusasti kujundatud raamatud, peaaegu eranditult! Eesti kirjastused võiks sellest šnitti võtta, sest vahel on mõni kaas küll nii kole, et tahaks hoopis nutta, mitte raamatut lugeda. Väga armas on seal töötada, sest üsna lähedal asub üks vanadekodu ja seetõttu on umbes 80% klientidest hästi vanad inimesed, kes on lihtsalt nii viisakad ja armsad ja toredad. Mõni on vahel pahur ka jah... mõni on HÄÄSTI aeglane, aga enamik on kenad. Sellised filmilikud natukene, aitähid ja palunid käivad ette ja taha, pärlikee on kaelas ja lokid kenasti värskelt rullitatud. Üldse on palju püsikliente, keda kõiki nimepidi teatakse ja kellele siis uusi töötajaid ametlikult ja viisakalt tutvustatakse. Seal on isegi üks John, kes mu nime PÄRISELT õigesti ütleb, niimoodi vaikselt ja aeglaselt "Liiši", ülejäänud suudavad "Lissi" öelda, kuigi ma luban ennast ka Lizzie'ks taandada. Kõik on nii vaimustuses, et ma Eestist tulen ja osa isegi kujutab ette, kus see asub. Samas on naljakas see, et mulle on väga palju iiri aktsenti külge poogitud. Töökaaslased on kah toredad - ja palju vanemad seekord, täitsa siuksed neljakümnendates osad. Pealtnäha alguses kõik toredad, aga igaühel on oma draamadevõrgustik kududa :D Kuula ja naera ainult. Mina olen ju see uus, kellele kõik teised kurta saavad: küll üks on peast segi, küll teine ei tee seda, küll see on ninatark ja too on nii kiuslik, mina muudkui kuulan ja noogutan. Kui üldse jutt ei meeldi, teesklen ärakõndmist, aga vahel... no kui põhjust on, siis räägin ise ka. Väga huvitav. Antropoloogilises mõttes muidugi. Köögis töötavad kaks india poissi nimega Utsap ja Pdam - vähemalt nii ma arvan, et nende nimesid kirjutatakse. Teevad meile ilusaid sööke ja räägivad omavahel india keeles, kuigi vahel kõlab see mulle nagu seosetu inglise keel. Seisad, pesed nõusid ja kuuled juttu, mis kõlab umbes nii: "Yes, yes, garnish balloon dog mayonnaise poached egg". Aga neil ilmselt on ka üle võetud inglise keelest palju sõnu või siis vähemalt osa roogade nimetusi.

Ukul teeb ehitusel steel fixing'ut - enne betooni valamist pannakse seina sisse metallist varrastest konstruktsioon... seda peaks see tähendama. Koos ühe tüübiga Nigeeriast ja siis vist Šeišellidelt, kui ma ei eksi. Sellise getogängiga. Jälle õues. Aga Perth pidavat palju mahedam olema kui Darwin, seega on asi käkitegu. Ma ei tea, kuidas ta seda tajunud on, aga paar viimast päeva on küll jälle üsna lämbed olnud, praegu ka higistan siin toas, kuigi laeventikas tööab ja nii.

Mis veel? Aaa, meil on siin paar uut eestlasest tuttavat ka, Priit ja Kristiina Hiiumaalt, kelle sünnipäeval me eelmisel laupäeval käisime. Kristiina hooldab ühe pere hobuseid siin ja kuna see pere oli ära, siis olid nad ka majahoidjad ja siis meie käisime seal neil külas. Hästi mõnus oli, tõesti lõbus üle pika aja ja see ka muidugi, et südamerahuga sai õhtu otsa eesti keeles padrata suures seltskonnas. Panen paar kena pilti ka, väga palju teistest ei pane, sest iial ei või teada, kellele ei meeldiks kajastatud saada.

keskmiselt suur ja hästi nunnu welsh corgi

Manju tahtis minust ja hobusest pilti. Olen skeptiline

Uku soovikas

Veel üks nunnurull

Manju ja hobune ja peidus Kristiina

Vasakult: sünnipäevalaps Priit, oss ja Andres

Vaikselt kogume uuesti raha, et linnast jalga lasta ja näiteks kuhugi puuvillafarmi poole reisida. Ei ole mõtet veeta aastat niimoodi, et elad linnas ja põmst sama elu, mis Eestis, aga veel vähema vaba ajaga. Näha ja teha on vaja! Nüüd aga jõuab Uku kohe koju ja me hakkame vanahead tuunikalaga riisisalatit sööma, mis eile valmismeisterdatud sai.

Pikk pai laotub minu poolt nagu vaip üle lugejaskonna peade!

* Seda pealkirja võib laulda "Pätu" algusmuusika saatel

Vahepala

Hipo, Drosos, Manolis -
need mu sõbrad restoranis.

Darwinis on hullult palju kreeklasi ja meie restoranis töötab terve perekond. Ema on kondiiter, kolm poega on erinevad juhatajad ja baarmänid ja ühe abikaasa on ettekandja. Lisaks sellele käib igal õhtul seal terve nende suguvõsa ja sõprusringkond, kes kõik tahavad külmasid kohve juua.

Kreeklased!

Kuidas soetada automobiili?

Meil ei ole ikka veel autot. Õigemini ei ole meil van'i. Kaubik/furgoon on samas nii ebasuupärane, et ütleme, et meil pole vänni. 

Vaegnägijatele: külje peal on kiri "born to be wild"

Käisime sellist  iludust vaatamas. No ausalt, paistis kohe kuulutuste seast välja, sest 97% kõikidest siinmüüdavatest autodest ja vännidest on valged. Ma ei tea, kas sellepärast, et valge värv neelab kõige vähem päikesekiirgust või mis - igaljuhul on valge väga popp värv. Ja siis istus kuulutuste seas see - sebratriibuline '86 aasta Toyota Lite Ace. Kuulduste järgi pidid vanad jaapanlased vastupidavad olema.

Selleks, et müüjaga kokku saada, sõitsime bussiga Koolalingasse, mis asub Darwinist umbes 15km kaugusel, aga sinna saab ikkagi linnaliinibussiga. Umbes kolm korda päevas. Ja teate, mis? Tagasi ei saagi. Kui kohale jõudsime, vaatasime, et kolm bussi läheb tagasi küll, aga alles kell 5.30 ja 6.00 ja 6.30 in da am ehk järgmisel varahommikul. Õnneks saime hiljem ikkagi vänniga tagasi, aga sellega ruttan ma ette. 

Jõudsime siis kokkulepitud kohta, kus ootas meid üks saksa poiss ja uhke vänn. Ma juba mainisin, et erilised autoostuinimesed pole me olnud, aga eriline müügimees polnud ka see tüüp. Nii me siis uimasime niisama vänni ümber ringi, mina katsusin kere, et ega sõrm läbi ei lähe, ja Uku küsis ääriveeri küsimusi. Poiss vastas, aga  vahepeal ei osanud, sest tema oskussõnavara oli saksakeelne. Tegelikult tundus kõik väga nunnu ja seal oli hullult igasugu lisavarustust, kaasa arvatud isegi külmkapp, seega küsisime, et kas saaks tiiru teha. Miks mitte, vastas poiss. 

Nii. Kui esiukse lahti tegin, kukkus asfaltile akna alla- ja üleskruttimise link. Poiss võttis selle üles ja ütles, et näe, selle saab tagasi lüüa. Lõi tagasi küll, aga ega ta ei keeranud ikka. Mõtlesime, et okei, noh, seda võib ju näiteks näpitstangidega saada keerata. Uku istus esiistmele ja hakkas siis autot käima panema, aga auto tegi ainult "änn, änn, änn.. iu iu iu" ja ei läinud üldsegi käima. Tüüp ütles, et 

- aaaa, jaa, sellega on jah nii, et kui liiga tihti käima paned, siis nagu ei taha minna. Et kui pool tundi ootad, siis raudselt läheb esimese korraga. 

- Okei - aga mis siis katki on?

- No see asi, mis teeb nagu bensiini paksemaks ja värki. 

- ???

Ta hakkas telefoniga seda sõna otsima, et mis katki on, aga õnneks läks auto teisel proovimisel käima. Uku hakkas juba välja tagurdama, kui märkas - oo, vasakut peeglit ei ole. Nojah. Ja siis me sõitsime. Mina autodest endiselt väga ei mõika, aga Uku ütles, et väga raske oli. Palju raskem, kui ühe teise sinisega (näed, jällegi silmatorkava värvi ja hinna tõttu valitud vänn), millega varem proovinud olime. Sõitsime parklasse tagasi ja ütlesime ka, et peeglit ei ole. Tüüp keeras endale suitsu ja naeris ja ütles, et ega tal seda eriti vaja läinud ei ole. Uku küsis veel, et mis ta arvab, mis järgmiseks katki võiks minna. Poiss mõtles hetke ja ütles... mmm, ilmselt mootor. Ah või nii?. Sinna paika asi jäigi. Õnneks soostus ta meid Darwinisse viskama, sest järgmine paarike ootas enda korda seal. Mis toob mind küsimuseni, et MIKS MEIE PIDIME SINNA KOOLALINGASSE RONIMA SIIS?

See tehing jäi katki. Kahju muidugi. Oli ju nunnu. Nunnudus ja lahedus on auto ostmisel olulised, aga reaalsuses kaalub selle üles auto üldine korrasolek.

Taga oleks hea mõnus pikutada

Järgmine auto, mille peale hammast ihuma hakkasime, oli selline panel van. Mitte seesama, pilt on siiski illustreeriv, aga sarnane. Ja loomulikult valge. Auto pidi eile Darwinisse jõudma. Viimane kokkulepe oli neil Ukuga, et saame viieteist minuti pärast seal-ja-seal hosteli taga kokku. Uku läks kohale, aga mida ja keda ei tulnud, olid auto ja selle omanik. Kõndele ka enam ei vastanud. HOW RUDE! (nagu ütles üks tegelane Full House'ist, mida ma kunagi vaatasin, ja mis siin telekas jälle jookseb. Siin jookseb Nanny ka!)

Järgmiseks ootame ühe teise (valge!) vänni kordasaamist. Tundub paljutõotav, kas pole. 

Tegelikult ma loodan, et kõik saavad aru, et sellise mustad toonid on natuke meelega maalitud ka, asi pole sugugi nii hull, sest tuli pole veel üldsegi takus. 

***

Ma küll ültesin, et ma ei hakka kohviku sisekliimast jahuma, aga ühe pildi panen siia sellegipoolest.

Mitte et ma nagu kala välja näeks. Mitte sugugi. 

Meil on kohvikus üks noor 18-aastane poiss nimega Darcy, kes selle kena pildi minu soovil kohvi peale maalis. No kas ei ole lahe? Ta oskab üldse igasugu asju maalida sinna, pingviine ja ingleid ja ma ei tea mida (Ilusate maalide näitamiseks on tal selline lehekülg facebookis ka). Mis ei tähenda, et ta muidu igavene tüütu putukas ei või olla, kes ette kujutab, et ta tuli meie tegemisi reformima, sest ta on nii lahe. Samas olin eile temaga kahekesi tööl ja oli täiesti talutav. 

See on üks häda, mis mul on. Ma tahan (vahel!), et maailm oleks mustvalge ja inimeste iseloomud selged, et ma saaks nad mingisse kasti lahterdada, et kaoses korda luua, aga siis nad äkitselt muudavad end ja näitavad mingeid uusi häid/halbu külgi. Seda on siin päris palju juhtunud, sest ega Eestis iga päev nii paljude uute inimestega nii tihti tuttavaks ei saanud. Mis see siis nüüd on? Ainult mina võin ju keeruline ja mittenäppupealepanev olla. Hollywoodi filmides ka nii ei ole. Päris elu - miks sa mu raamidesse ei taha mahtuda?*

*Ka seda juttu ei tasu väga tõsiselt võtta. 

Ja NB! ja PS - tegin ära! Mangomarineerimine ehk pickled mangos on täies hoos. See kinnisidee on pärit ajast, mil ma lugesin Arundhati Roy raamatut "Väikeste asjade Jumal", kus tegevus toimus Indias ja pidevalt söödi sellist huvitavat rooga. No vot. Ja siin Darwinis on tooretest mangodest lausa uputus. Retsept nägi küll ette, et ma pean sinna panema mustköömneid ja lambaläätse (mida mul imekombel oleks olnud Tallinnas, sest ma ükskord meeltesegaduses tellisin neid), aga panin hoopis natuke apteegitilli ja lisaks veel küüslauku ja ingverit. Oleks tahtnud küll teha täpselt nii, nagu retseptis kirjas, sest mulle meeldivad igasugu juhendid ja nende järgmine, aga Uku küsis, et kui ma neid varem saanud ei ole, siis kuidas ma saangi nende maitset ette kujutada? Et siis võib ju sama hästi teha nii, nagu endale meelepärane on. Ja nii saigi, sest see on hüva nõuanne.

Praegu on käsil kolmas päev väljas sooja käes. Elame ja näeme, kuidas välja kukub :)

Siin nad siis nüüd teevad oma asja

Vahepala jälestusest

Eile jooksin restoranis ringi, ilgelt kiire oli ja hommikust ei söö ma siin kunagi. Üldse sööme päevas maksimum kolm korda, tavaliselt kaks. Rohkem nagu vajadust ei ole. Seega, kell oli umbes kaksteist ja mina polnud veel ampsugi söönud, küll aga rabanud tööd teha, ergo energiabilanss oli üsna miinuses. Ja siis ma jäin mõtlema Aliinele ja tema jälkuselõputööle, kus ta uuris skvotterite tasuta toidu otsimisharjumusi Hispaanias. Et kust läheb piir, mida sa oled võimeline sööma ja kas dumpsterdiving on nagu okei või ei ole nagu üldse okei. 

Ma ei teinud seda. Inimesed jätsid metsikult toitu alles ja ma viisin seda kööki ja viskasin ära ja ei söönud sealt midagi. Aga ma suudan ette kujutada, kuidas desperate times desperate measure'eid nõuavad. Viietunnine kõhutühjus tekitas väikse epifaania. 

mmm... toit