Tere ja ilusat nädalavahetust. Isegi meil siin Austraalias on kätte jõudnud pühapäev ehk viimane päev lambafarmis töötamisel. Jah, kes veel ei teadnud - me oleme juba peaaegu kuu aega olnud abilised hobilises lambafarmis. Mis veel kahtlasem - öömaja ja söögi eest. Otsustasime peale Smoky Bayst ära tulemist, et oleks vaja kähku farmipäevad ära teha, et taotleda teise aasta viisat, ja pärast minu Aafrikast tagasitulekut läheks sellega juba üsna-üsna kiireks. Jah, veel viimane kord jah, mõtlesime, et pikendame veidi seda reisi. Mitte terve aasta võrra, sest suur tükk võib suu lõhki ajada, aga tahaks ikka asja lõpetada Austraalia sooja suvega ja reisida tagasi läbi Aasia. Eestis kuuldavasti on endiselt jahe, ja augustis peab niikuinii juba aegsasti karupüksid kapist välja otsima :D Mitte et ma neid ilmu ei igatseks. Ja sauna... mmmm... sauna. Ukuga just arutasime eile, et võiks kilesauna siia vabalt ehitada, sest ilmad on selleks praegu vägagi sobivad. Aga nüüd räägime veidi sellest, mis juhtus enne seda, kui me Adelaide'is paari tunni kaugusele Davidi farmi maandusime.
Pärast Smkoy Bayd reisisime umbes nädalakese ringi plaaniga tegelikult Melbourne'i suunduda ja seal mingisugust tööd otsima hakata. Esimese töövaba nädalavahetuse veetsime veel Smokys, kus ööbisime oma autos töökaaslase Wolfgangi hoovi peal ja kaks ööd eestlaste juures, kes kah esmaspäeval minema sõitsid. Sellega seoses oli laupäeva õhtul suur Gretele ja Kasparile pühendatud lahkumispidu, kus lõbusalt Zipeli austrimeeskonnaga aega veetsime. Mängisime beerpongi ja meie Ukuga tegime ABSOLUUTSELT kõigile pähe. Oleme seda mängu varem ainult kaks korda mänginud ja haledalt kaotanud. No see selleks, tore igaljuhul. Pühapäeval ööbisime veel Smoky lähedal mere ääres ühel laagriplatsil, et esmaspäeval saada kätte allkiri farmipäevadele, mis ülemusel viimasel tööpäeval kahe silma vahele jäi. Samuti skoorisime Cedunast uued Lõuna-Austraalia numbrimärgid ja sõit võiski alata. Kõik sujus, välja arvatud see, mis mul alles praegu õudusega meenub - nädalavahetusel ei tulnud meil laagriplatsil öösel üldse und, kuna kohalik nuhtlus, koduhiired, ronisid meil autosse sisse, krõbistasid kommipabereid, avasid kohvikarbi ja ronisid mulle pähe. Päriselt, hommikul oli kohvikarbi kaas lahti, ilmselt seetõttu nad nii hüperaktiivsed olidki. Kell viis hommikul kolisime õue võrkkiike magama. Täiesti uskumatu!
 |
| Idüllia |
Allkirjad saadud, sõitsime mööda rannikut vabakavaga edasi ja piilusime sisse tee peale jäävatesse kohtadesse. Järgmisel õhtul parandas ja teipis Uku tasa ja targu ära kõik kohad, kust hiired teoreetiliselt autosse võiks saada ja - imede ime - meil ei olnudki öösel külalisi. Sellegipoolest, kuigi Austraalias ei sallita metsikuid kasse ja üldse pole vist kassid siin suured lemmikloomad, võiks seal piirkonnas neid ikkagi kuidagi promoda. Kui autotuledevihus jookseb üle tee umbes paar hiirt minutis, siis... seda on liiga palju. Meie tagasihoidliku maitse jaoks igatahes küll :D
 |
| Liivast leitud ja poolpleekinud kinnine kokapurk! Oo imet. |
 |
| Suured graniiditükid keset tasandikku |
 |
| Peitepilt |
 |
| Sametlest, tuttav ka koduses kasvuhoones |
 |
| Tundmatu, ent kaunis võõras |
 |
| Hommikune kalmaaritegu |
 |
| Uus katse uue panniga pannkooke teha |
 |
| Need ei ole kängurud, ei. Need on EUROD. |
 |
| Alligaatori kanjon. Täiesti suvaline nimi. |
 |
| 127 tundi hiljem saagisin käe otsast |
Viimase pildi allkiri viitab sellele filmile, mida ma tegelikult näinud ei ole, aga kus üks mees kaljuprakku kinni jäi. Tõe huvides tuleb öelda, et meie sinna kinni ei jäänud ja foto on pigem lavastuslik. Käisime kusagil kanjonis turnimas ja matkamas, sealt ka pilt eurodest, keda nägime. Ma ei tea, miks neid eurodeks kutsutakse, väga läikivad ja veerevad ei ole.
Port Augustas tegime tee peal väikse peatuse, kus muretsesime endale juba teada-tuntud odavast Kmartist soojemad jalanõud ja mina endale rohelise meestejope, sest see oli palju mugavam ja soojem. Üldse on mul elus sama tooni talvejopesid vist olnud mingi viis. Ma ei liialda. Alati satub selline kuivanud muru või khakivärvi roheline mulle ette, ei oska nagu öelda, et eriti meeldiks. Lihtsalt satub. Aga noh, vähemalt on nüüd soojem. Samuti soetasime endale inverteri vänni, mis muudab autoaku voolu kenasti vooluks, mis sobib muuhulgas sülearvutile, ja saime järgmistel õhtutel vaadata enne magamaminekut natuke BBC loodusdokumentaale ja natuke Little Brittainit - tänks, Minni, kes sa need mälupulgale panid ja meile saatsid! Little Brittain on häirivalt naljakas huumoriseriaal, mille karakterite tunnuslauseid me nüüd tihti Ukuga teineteisele ütleme. Uku arvas, et ma kindlasti tahan hakata inverterit ka fööni jaoks kasutama, aga siiani olen ilma selleta hakkama saanud. Jah... ma võtsin Austraaliasse tätsi kingitud fööni kaasa. Föön on naisterahvale OLULINE asi ja nii lihtsalt on. Nimetagem seda Liisi aksioomiks, kui soovite.
Igatahes järgmine märkimisväärne asi meie reisil oli jõudmine kohta nimega Melrose (kahjuks mitte Place) ja Mount Remarkable'i otsa ronimine, mis oli ülimalt ebatähelepanuväärne. Jah, siinses piirkonnas on mägede nimed just nii loomingulised. Märkimisväärne Mägi ja siis veel Meeldiv Mägi ehk Mount Pleasant. Ei, ma ei tee nalja :D Aga nagu Uku ütles, oleme meie juba lastemägede east väljas ja kuigi ka see tipp oli ikkagi peaaegu 1000m kõrgusel, ei olnud ta mitte midagi erilist ja asus keset puudega kaetud ala. Ei mingit erilist suurt vaadet. Täitsa kummaline kogemus oli tegelikult. Ärkasime enne päikesetõusu ja jõudsime juba kella üheks enda laagriplatsi juurde tagasi, aga ülesminek oli kuidagi imelikult vaevaline. Tervisesportlastele ideaalne muidugi, jalgrada käis eriti sinka vonka, et lubatud 12km edasi-tagasi ikka täis tuleks. Noh, mitte et ma kurdaks või nii. Kängurusid nägime ikka ja mingi väga väikese reisilennuki ammuseid rususid ka.
 |
| Näide kängurutest |
 |
| Näide mossitamisest raja ääres |
 |
| Näide puust, mis oli nagu känguru |
 |
| Näide laagriplatsist |
Melrose ise on pisike linn, mille lähedal asus kunagi hästi suur vasekaevandus. Tänaseks ei toimu seal eriti midagi muud peale turismi, aga kõik ajaloolised hooned on hästi ilusasti korda tehtud ja teevad silmale rõõmsa pai. Käisime pühapäeva õhtul kohaliku hotelli söögikohas quandongi pirukat jäätisega mekkimas. Kaminas põles tuli ja leti ümber rääkisid juttu kohalikud õhtusööki ootavad inimesed. Häästi armas.
Quandong on mingi punast värvi
bushfruit, millest moosi tehakse. Nimi ainult kõlab kahtlaselt aasiapäraselt. Laagriplats, kus ööbisime, oli ka eriti lahe, mingisugune suur ala, kus toimuvad laadad ja näitused, eriti suur ja roheline, kängurud hüppasid ringi ja kõik oli timm. Tegime lõket ja olime rahul.
 |
| Vaimustuses karu näoga vabamüürlaste hoone Melrose'is |
Melrose'is meil tuligi mõte veidi aega woofida. See tähendab vist pikalt work on organic farm ehk mahefarmis töötamist ja seda tehakse vabatahtlikult, söögi ja ulualuse eest. Mõtlesime, et nii on tõenäoline, et saame töötada kolme nädala ringis ja leidsimegi kuulutuse, kus keegi mees pakkus hobifarmis abilise kohta. Kirjelduses oli veel atv-ga sõitma õppimine, elav tuli ja tallekesed. Mõeldud - tehtud. Saatsime meili ja järgmisel päeval rääkisime telefonis ja jõudsimegi kohale ülejärgmisel päeval. Farm asub Adelaide'ist paari tunni sõidu kaugusel, täiesti eikusagil. Lähim asula on imepisike Karoonda.
Kohale jõudsime teisipäeva õhtupoolikul, tutvusime 60-aastase Davidiga ja tema poole noorema pruudi Peggyga, kes on pärit Hong Kongist. Tal tegelikult on pärisnimi ka, aga ma olen selle unustanud. Samas ütles Peggy, et isegi ta ema ja isa kutsuvad teda nii. Novot. Peggy on häästi pisike ja David on siuke tavaline. Tundub kindlasti noorem kui kuuskümmend, on noorena tegelenud IGASUGUSTE eri asjadega, mille hulka kuuluvad pikem hostelitepidamine, tuuride korraldamine, müügimees olemine, õhupallide müümine.. Rohkem ei tule hetkel meelde. Selline ostan-müün-ja-vahetan mees, kes praegugi mööda oksjoneid käib ja igasugu asju, eriti autosid, kokku ostab. Siin krundil erinevates kuurides istub ka väga palju erinevat mammonat. Maja on ilus ja suur, kõrgete lagedega ja väga mõnus. Ehk veidi jahe päeva ajal, kui tuld ahjus ei ole. Meie toas on kaks narivoodit, kus alumised narid on kaheinimesevoodi laiused. Ilmselt jäänuk Davidi hosteliajast. Samamoodi on kuuris näiteks üheksa tolmuimejat.
Nii... Kohe järgmisel hommikul pärast meie saabumist pidi David lambaid müüma minema, seega aitasime need tal kuidagi treileri peale panna, üsna läbi häda, ja siis sõitsid nad minema. Ma ei mäletagi, et mis me tegime, aga mäletan küll, et juba üsna ruttu jäeti meid siia täiesti kahekesti. Jällegi üks näide austraallaste usaldavusest ja sõbralikkusest :) Kuidagi kasvasime oma töödesse sisse ja nendeks ei saanud teps mitte lammaste karjatamine ja muu säärane, vaid pigem remont ja restaureerimine. Mina olen tänaseks päevaks lihvinud, pahteldanud ja värvinud üle kümne ukse, Uku on teinud kõva tööd köögi ja vannitoa ja garaaži kallal, oleme puid teinud, aeda väga okkalistest kõrbepallitaimedest rohinud ja noh, ikkagi ka lammastega jännanud.
Lammaste karjatamine on ilmselt kõige lõbusam osa. Kui seesama esimene kolmapäev, mis me siin olime, David õhtul koju jõudis, olid tal kõik lambad kaasas. Tuli välja, et kuna tal ei olnud loomadel õigeid pabereid, ei saanud ta nende eest head hinda ja ei kavatsenudki sellega leppida. Lammaste hulgas oli ka jäär. Jäär on munadega meeslammas, kes uusi tallesid meisterdab. Jäär aga pidi jääma eraldi, kuna David rohkem tallesid ei soovinud. Ta pani jäära köiega hoovi peale, aga ma arvan, et ta kartis teda kägistada, seetõttu oli see nöör loomal kaela ümber rohkem nagu kaunistav kaelakee või nii. Ei läinud kaua mööda, kui jäär juba üsna maja juures rohtu nosis. Läksime ja püüdsime ta Ukuga kinni nagu metsiku lääne kauboid, lähenesime niimoodi aeglaselt kahelt pool, pikad varjud meie ees. Siis läks David kodust ära ja jäär sai veel ühel korral lahti. Ka see kord olime võidukad, kuid silmus ta kaela ümber sai pärast seda üsna palju koomale tõmmatud. Ja siis nii oligi. Järgmised mitu päeva keerutas jäär ennast iga päev vähemalt ühe korra nööriga nii kinni, et pidime minema, ta pikali keerama ja nööri lahti harutama, et ta ennast üles ei pooks ja nälga ei jätaks. Mõne aja pärast tõstsime ta aedikusse, kus siis iga päev heina ja muru viisime. Kuigi ta lõpuni meeletult meid kartis, arvan ma, et ta tegelikult tundis mu juba ära, kui ma igal hommikul muruhunnikuga ta aia juurde saabusin.
Lõpuks, nüüd millalgi eelmine nädal, tuli uus katse loomasid turule viia. Kokku kogumiseks ja sorteerimiseks kogus terve lõbus päev. Alguses läksime neile peale kolmekesti: Uku ATV-ga ja mina ja Peggy jala. Üritasime suurt, rohkem kui sajapäist lambakarja ühest üsnagi kitsast väravast sisse saada. Noh... oleksite pidanud olema seal, et näha, kui lõbus ja samas frustreeriv see oli. Ja teate, kui kõrgele lambad hüpata suudavad, kui neil hirm on? Nagu kaljukitsed, tõesti. Siis tuli David, kisas natuke ja ähkis natuke ja sõitis ise ATV-ga ja lõpuks saime neljakesti ikka kõik aedikusse. Järgnes veel keerulisem sorteerimine, kus uted ja talled ja oinad tulid kõik eraldada. Oinas, muuseas, on kohitsetud lammas. Meie arvasime, et jäär on oinas ja vastupidi. Ütleme nii, et päris omaette tegevus. Üsna rumalad on ikka need loomad. Näha on, et lammastega seotud kõnekäändudel on alus. Kahju oli vaadata, kuidas hirmul lammas absoluutselt ei kontrolli, mida ta teeb, või kelle otsas trambib. Õnneks seekord ükski talleke ega uteke viga ei saanud.
Ja järgmisel päeval siis oli laat. Kärutasime lambaid kolm tundi laadale, seal toimusid järjest oksjonid nii, et üks onku karjus hindu ja inimesed tõstsid kätt (nii see vist tavaliselt käib, eks) ja meie lambad läksid 128 dollarit tükk. Jäära eest pakuti 85. Asi seegi.. vist. Me väga kogenud selles vallas ei ole, aga uhke tunne oli küll, sest see 128 dollarit oli keskmisest ikka kõrgem. hehee.
 |
| Maja koos remondimansaftiga |
 |
| Maja kaugemalt |
 |
| Oksjonile. Paremalt paistev suurem ja poolprofiilis lambanägu ongi kurikuulus jäär |
 |
| Oksjonionku |
 |
| David ja Peggy |
Nojah. Ega siin suurt väga midagi ei olegi. Oleme juba päris maainimesed, ja kui öelda tohib, siis kogenenumad selles elus, kui peremees ise. Ahju õppisime igal juhul efektiivsemalt põlema panema, kui siin muidu tehti, niimoodi poolkinnise siibriga ja terve tuba tossu täis. Ja kuna Uku on nii kuldsete kätega, siis teeb ta enamikule Davidiga koos tehtavatele töödele ka silmad ette. Peremehel on sellised kummalised käitumismustrid, et mõndasid asju tahab ta poole millimeetri pealt mõõta, aga teistega, mis pigem olulised on, ütleb, et ah.. pole vaja. Näiteks seinu kaks korda värvida või uksi korralikult siledaks lihvida - milleks. Ma ei oska sellele näppu peale panna, aga siis me lihtsalt hingame korra sisse ja välja ja mõtleme, et okei, enda kodu see ju ei ole, seega, kui ta ei taha, et oleks ilus, siis mis seal ikka teha.
Ja viimane naljakas lugu on siin majas söögiga. Kõik käib peremehe tõstsmiste järgi. Eriti alguses ja eriti Ukul oli selline tunne, et liiga vähe saab süüa. Ja kui kohutavalt kopp mul on ees saiast! Kusagilt artiklist lugesin, kuidas mingi välismaalane oli tähele pannud seda, kuidas eestlastel on kombeks ikkagi lõunaks midagi sooja ja tervislikku süüa ja... see on TÕSI. Me tahame sooja süüa! Midagi, mis oleks eine moodi! Siin juuakse lõunaks lahustuvat kohvi ja süüakse mingisugust saiakest, tihti ka magusat. Kui ma vahel vegemite'i kapist välja kaevan omal algatusel, siis vaadatakse, et ooo.. milline uuendus. Hommikusöögiks sööme me ka siin enamuse ajast helbeid ja kohvi või teed. Vabatahtlikult ma seda pikka aega ei teeks, aga ausalt öeldes pole nagu küsitud ka, et kas tahaksite muud ja ise pole häält teinud.
Ja kõige naljakamad on õhtusöögid - eriti alguses, kui me veel harjunud ei olnud, et mis kombed siin on. Kõik toit oli taldrikule valmis tõstetud ja kõik, Uku jaoks eriti selline... keskmisest väiksem ports, pluss kõrvale MARGARIINISAIA ja kui toit hakkab otsa saama, ütleb David tavaliselt: "Oi... Näed. Mul sai küll juba kõht täitsa täis." Vahel tehakse toitu ka nii, nagu ükspäev: Peggy tahtis mingit makaronivormi teha ja segas selle jaoks valmis mingi tuunikalatäidise ja lõpuks pani vormi sisse umbes veerand sellest ja ülejäänud kolmveerand rändas sügavkülma. Hästi makaronine vorm oli. Hästi tehtud! Aga eks sellega ole vist nii, et, kes senti ei korja, see krooni ei saa, miljonäriks saadakse kokkuhoidmise arvelt. Või vähemalt tema arvab nii. Ma arvan, et see on siuke vanainimeselik värk, selline kokkuhoidmine. Ta on isegi rääkinud meile eelmisest töölistest, kellest osad "tahtsid nii palju süüa. Kujutad ette, ta pani saia peale seda määret NII palju, kuigi maitse saab juba poole vähemast." Kujutasime ette, et ilmselt on ka eelmised inimesed siin sellises sama naljakas olukorras olnud. Aga noh, pole hullu, muu kõik on väga kena. Mulle vist on see üldse nii eredalt silma jäänud seetõttu, et Räägu tänaval ei hoita külaliste jaoks mitte kunagi toidu arvelt kokku.
Mina olen hakanud siin Masterchefi vaatama, ja see tuleb telekast IGAL ÕHTUL. Väga huvitav on see koka- ja remondisaadete populaarsuse kasvamise fenomen. Söögitegemine - suur draama! Aga paeluv ka, kui järjepidevalt vaadata :D Näpud lihtsalt kohe hakkavad toiduvalmistamise järgi sügelema. Sellele kihule oleme järgi andnud siis, kui kahekesti oleme - teinud grillil maitsvat liha, vorpinud salateid ja kastmeid ja erinevaid juurvilju ja ükspäev sai isegi banaanikook ahjus valmis (maitses küll rohkem nagu sai, aga ikkagi). Tahan ka nii suurt kööki endale tagasi tulles!
Ja täna ongi siis viimane päev. Kui nüüd mõelda, siis oleks kirjutada veel mitmest tähelepanekust, aga tundub, et postitus hakkab jälle mammutmõõtmeid võtma, seetõttu peab mõne jutu järgmiseks korraks hoidma. Kolmapäevast saati oleme siin kahekesti olnud, sest David läks Alice Springsi mingit autot müüma, aga eile ta helistas, et jõuab täna õhtuks tagasi. Oleme üritanud kõigil remonditöödel enam-vähem otsad kokku tõmmata ja ees on veel auto koristamine ja asjade pakkimine, et homme uuesti teele asuda. Tundub küll, et on aeg. Nädala aja pärast, muuseas, maandun mina juba Kaplinnas :)
P.S. Otsisime juba endale Melbourne'is elukohta ka. Üks mees, kellele kirjutasin, et oleme eestlased ja otsime elukohta, vastas meile nii: "Oo jaa, ma mäletan eestlasi. Käisin kunagi Aafrikas safaril ja kohtusin teie rahvaga, te olete väga laheked ja sõbralikud. Aga kui te siia elama tulete, ärge siis kedagi oma traditsiooniliste niudevöödega ära ehmatage, eks."
Vastasin siis talle, et Eesti on ikka Euroopas, võib-olla mõtleb ta Etioopiat.
Selle peale vastas ta "Ahjaa, muidugi, Eestit tean ma ka, käisin 1999. aastal Amigos Tallinnas endale naist otsimas. Kõik olid nii ilusad. Ja teie emakeel, vene keel, on üks väga suursugune ja kaunikõlaline keel."
Vot nii. Teadmisi on, ainult väikseid korrektsioone tuleb teha.
Musikallipaid!
