23. oktoober 2014

Kuidas soetada automobiili?

Meil ei ole ikka veel autot. Õigemini ei ole meil van'i. Kaubik/furgoon on samas nii ebasuupärane, et ütleme, et meil pole vänni. 

Vaegnägijatele: külje peal on kiri "born to be wild"

Käisime sellist  iludust vaatamas. No ausalt, paistis kohe kuulutuste seast välja, sest 97% kõikidest siinmüüdavatest autodest ja vännidest on valged. Ma ei tea, kas sellepärast, et valge värv neelab kõige vähem päikesekiirgust või mis - igaljuhul on valge väga popp värv. Ja siis istus kuulutuste seas see - sebratriibuline '86 aasta Toyota Lite Ace. Kuulduste järgi pidid vanad jaapanlased vastupidavad olema.

Selleks, et müüjaga kokku saada, sõitsime bussiga Koolalingasse, mis asub Darwinist umbes 15km kaugusel, aga sinna saab ikkagi linnaliinibussiga. Umbes kolm korda päevas. Ja teate, mis? Tagasi ei saagi. Kui kohale jõudsime, vaatasime, et kolm bussi läheb tagasi küll, aga alles kell 5.30 ja 6.00 ja 6.30 in da am ehk järgmisel varahommikul. Õnneks saime hiljem ikkagi vänniga tagasi, aga sellega ruttan ma ette. 

Jõudsime siis kokkulepitud kohta, kus ootas meid üks saksa poiss ja uhke vänn. Ma juba mainisin, et erilised autoostuinimesed pole me olnud, aga eriline müügimees polnud ka see tüüp. Nii me siis uimasime niisama vänni ümber ringi, mina katsusin kere, et ega sõrm läbi ei lähe, ja Uku küsis ääriveeri küsimusi. Poiss vastas, aga  vahepeal ei osanud, sest tema oskussõnavara oli saksakeelne. Tegelikult tundus kõik väga nunnu ja seal oli hullult igasugu lisavarustust, kaasa arvatud isegi külmkapp, seega küsisime, et kas saaks tiiru teha. Miks mitte, vastas poiss. 

Nii. Kui esiukse lahti tegin, kukkus asfaltile akna alla- ja üleskruttimise link. Poiss võttis selle üles ja ütles, et näe, selle saab tagasi lüüa. Lõi tagasi küll, aga ega ta ei keeranud ikka. Mõtlesime, et okei, noh, seda võib ju näiteks näpitstangidega saada keerata. Uku istus esiistmele ja hakkas siis autot käima panema, aga auto tegi ainult "änn, änn, änn.. iu iu iu" ja ei läinud üldsegi käima. Tüüp ütles, et 

- aaaa, jaa, sellega on jah nii, et kui liiga tihti käima paned, siis nagu ei taha minna. Et kui pool tundi ootad, siis raudselt läheb esimese korraga. 
- Okei - aga mis siis katki on?
- No see asi, mis teeb nagu bensiini paksemaks ja värki. 
- ???

Ta hakkas telefoniga seda sõna otsima, et mis katki on, aga õnneks läks auto teisel proovimisel käima. Uku hakkas juba välja tagurdama, kui märkas - oo, vasakut peeglit ei ole. Nojah. Ja siis me sõitsime. Mina autodest endiselt väga ei mõika, aga Uku ütles, et väga raske oli. Palju raskem, kui ühe teise sinisega (näed, jällegi silmatorkava värvi ja hinna tõttu valitud vänn), millega varem proovinud olime. Sõitsime parklasse tagasi ja ütlesime ka, et peeglit ei ole. Tüüp keeras endale suitsu ja naeris ja ütles, et ega tal seda eriti vaja läinud ei ole. Uku küsis veel, et mis ta arvab, mis järgmiseks katki võiks minna. Poiss mõtles hetke ja ütles... mmm, ilmselt mootor. Ah või nii?. Sinna paika asi jäigi. Õnneks soostus ta meid Darwinisse viskama, sest järgmine paarike ootas enda korda seal. Mis toob mind küsimuseni, et MIKS MEIE PIDIME SINNA KOOLALINGASSE RONIMA SIIS?

See tehing jäi katki. Kahju muidugi. Oli ju nunnu. Nunnudus ja lahedus on auto ostmisel olulised, aga reaalsuses kaalub selle üles auto üldine korrasolek.


Taga oleks hea mõnus pikutada

Järgmine auto, mille peale hammast ihuma hakkasime, oli selline panel van. Mitte seesama, pilt on siiski illustreeriv, aga sarnane. Ja loomulikult valge. Auto pidi eile Darwinisse jõudma. Viimane kokkulepe oli neil Ukuga, et saame viieteist minuti pärast seal-ja-seal hosteli taga kokku. Uku läks kohale, aga mida ja keda ei tulnud, olid auto ja selle omanik. Kõndele ka enam ei vastanud. HOW RUDE! (nagu ütles üks tegelane Full House'ist, mida ma kunagi vaatasin, ja mis siin telekas jälle jookseb. Siin jookseb Nanny ka!)

Järgmiseks ootame ühe teise (valge!) vänni kordasaamist. Tundub paljutõotav, kas pole. 

Tegelikult ma loodan, et kõik saavad aru, et sellise mustad toonid on natuke meelega maalitud ka, asi pole sugugi nii hull, sest tuli pole veel üldsegi takus. 

***

Ma küll ültesin, et ma ei hakka kohviku sisekliimast jahuma, aga ühe pildi panen siia sellegipoolest.

Mitte et ma nagu kala välja näeks. Mitte sugugi. 

Meil on kohvikus üks noor 18-aastane poiss nimega Darcy, kes selle kena pildi minu soovil kohvi peale maalis. No kas ei ole lahe? Ta oskab üldse igasugu asju maalida sinna, pingviine ja ingleid ja ma ei tea mida (Ilusate maalide näitamiseks on tal selline lehekülg facebookis ka). Mis ei tähenda, et ta muidu igavene tüütu putukas ei või olla, kes ette kujutab, et ta tuli meie tegemisi reformima, sest ta on nii lahe. Samas olin eile temaga kahekesi tööl ja oli täiesti talutav. 

See on üks häda, mis mul on. Ma tahan (vahel!), et maailm oleks mustvalge ja inimeste iseloomud selged, et ma saaks nad mingisse kasti lahterdada, et kaoses korda luua, aga siis nad äkitselt muudavad end ja näitavad mingeid uusi häid/halbu külgi. Seda on siin päris palju juhtunud, sest ega Eestis iga päev nii paljude uute inimestega nii tihti tuttavaks ei saanud. Mis see siis nüüd on? Ainult mina võin ju keeruline ja mittenäppupealepanev olla. Hollywoodi filmides ka nii ei ole. Päris elu - miks sa mu raamidesse ei taha mahtuda?*

*Ka seda juttu ei tasu väga tõsiselt võtta. 


Ja NB! ja PS - tegin ära! Mangomarineerimine ehk pickled mangos on täies hoos. See kinnisidee on pärit ajast, mil ma lugesin Arundhati Roy raamatut "Väikeste asjade Jumal", kus tegevus toimus Indias ja pidevalt söödi sellist huvitavat rooga. No vot. Ja siin Darwinis on tooretest mangodest lausa uputus. Retsept nägi küll ette, et ma pean sinna panema mustköömneid ja lambaläätse (mida mul imekombel oleks olnud Tallinnas, sest ma ükskord meeltesegaduses tellisin neid), aga panin hoopis natuke apteegitilli ja lisaks veel küüslauku ja ingverit. Oleks tahtnud küll teha täpselt nii, nagu retseptis kirjas, sest mulle meeldivad igasugu juhendid ja nende järgmine, aga Uku küsis, et kui ma neid varem saanud ei ole, siis kuidas ma saangi nende maitset ette kujutada? Et siis võib ju sama hästi teha nii, nagu endale meelepärane on. Ja nii saigi, sest see on hüva nõuanne.

Praegu on käsil kolmas päev väljas sooja käes. Elame ja näeme, kuidas välja kukub :)

Siin nad siis nüüd teevad oma asja

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar