Kaua aega on mööda läinud, kas pole? Aprilli algus on juba käes ja meie Austraalia reisi ots hakkab kätte jõudma. Nii-öelda koera saba, if you will. Kui veinihooaeg Griffithis läbi saab, siis on plaan veel Tasmaanias ära käia ja pärast seda vännikene maha müüa, otsad kokku tõmmata ja Aasia poole tüürida. Pole küll veel otsustanud, et mis linn meie hüvastijätuks sobilik on, sest pole kindel, kus kõige parem vänni müüa oleks ja teisest küljest on mingid nostalgilised tuuled, mis tirivad taaskülastama Darwinit. Ausalt, peaaegu kahe aasta tagune Darwin on selline koht, millele mõeldes tekib kuidagi nagu soe tunne sisse ja siis tundub, et väga lahe oleks Austraalia ringreis lõpetada seal, kust me teda alustasime. Käia veel Mindil beachil ööturul, elada getohostelis Gecko lodge'is ja kuidagi üldse tajuda veel seda mõnusat troopilist kanti. Samas kui Darwini-aegsed postitused lahti võtta, meenuvad ka kõik need miinuspooled nagu niiske ilm, põrgulised kihulased ja ööpalavus, aga... Aga mis siis! Ühesõnaga, võib-olla võtamegi ette veel reisi Darwinisse läbi Austraalia südame, vaatame ka Uluru üle ja müüme oma vänni uutele värsketele hipidele, nagu ise kaks aastat tagasi olime.
*** Nüüd, postituse algusest rohkem kui kaks nädalat hiljem, on juba kindel, et me lahkume Austraaliast Melbourne'ist 27. aprillil, suunaga Phuketile, Taisse. Eestisse lennu piletid on ka juba olemas - 12. juuni kell 19.50. Fanfaarid ja viled - me tuleme koju! Praegu on plaan veel kaks nädalat tööl olla, siis nädal Tasmaanias rännata ja siis proovida vänn maha müüa. Lihavõtete pika nädalavahetuse jooksul jõudsime natuke olukorda parandada ka: ostsime poest uued porimatid, istmekatted ja väikeste kriimude parandamiseks autovärvi. Isegi üks suur ja kole mõlk, mis ilmus ühel saladuslikul ööl, kui vänn meie sõprade juures tänaval seisis, sai peaaegu likvideeritud. Nüüd oleks tarvis veel parandada ära mingi kolin, mis pidurites käib, ja siis olekski hästi. Sellega tegeleb Uku.
Üleüldiselt läkski see lihavõtete nädalavahetus kiiresti, kuigi sündmustevaeselt. Kõige toredam oli neljapäevane Kelli ja Martini ärasaatmine/sünnipäev/Casella lõpupidu, kuhu esimest korda elus küpsisekoogi-tiramisu tegin... Aga... See on ju asjadest etteruttamine. Te üldse ei teagi, mida me siin Griffithis teinud oleme, kellega või mismoodi. Ja kus, seda te ei tea kah. Just - sest mina näiteks ei töötanudki enamik aega Casellas vaid hoopis kanafarmis. Üllatus! Sellest ka 'tibutädi' pealkirjas. Emme ja täts rääkisid, et kui nemad olid väiksed, siis oli kusagil Viljandimaal, kui ma ei eksi, üks tibutädi, kes oli kohalikus kanalas kõva käsi ja oligi elulõpuni tibutädi. No vot, mina olen seda olnud juba umbes kaks kuud. Ei kurda. Kanakuure on kaksteist, kanu sees hästi palju, tööl on kuus töölist, mina olen rahul. Kuuride ümber hängivad lambakarjad ja alpakad, kõik on üsna maalähedane. Okei, see kõlab imelikult :D No ütleme siis, et kõik on väga stressivaba ja ülemused on vist siiamaani parimad Austraalias. Juhataja Adam on selline, kes annab sulle ülesande ja siis ei tule kukile istuma, et kas ikka saad hakkama ja ma õpetan su pooleks enne, kui sa üldse ise midagi proovid, vaid pigem laseb sul ise teha ja usaldab ka. Ma arvan, et see on üks hea juhi tunnus. Töötajate usaldamine.
Casellaga läks siis tõesti nii, et esimest korda elus lasti mind töölt lahti. Issand, seda on isegi imelik kirja panna. Selline häbi tunne tekib, et kuidas ikka nii... Aga panen käe südamele ja ütlen, et minu arvates oli see kõik kokku üks suur arusaamatus ja mulle tehti ikka natuke liiga selle värgiga. Näed, söön oma eelmise posituse sõnu kahe suupoolega. Ühesõnaga jõudsin mina siis kolm nädalat tööl olla, kui ühel reedel helistati mulle ja öeldi, et teie enam järgmisest nädalast graafikus ei ole. Algul ma ei uskunud, et neil õige inimene toru otsas on ja ikka usutlesin, et kas helistatakse õigele töötajale. Aga siiski. Väidetavalt olin ma siis väga ebaturvaline tegelane ja ei kuulavat oma juhendajaid. Viimase vahetuse küll lõpetasin naeratusega ja vahetasime ülemustega viisakusi, et järgmisel nädalal näeme, mingeid hoiatusi ega manitsusi mulle ühtegi korda ei tehtud... Aga vot, kus lops, onju. Ei peatugi sellel pikemalt, ütlen lihtsalt, et veits jäi halb maitse suhu säärasest asjaajamisest, aga Casellal on hooajatööliste kandidaate jalaga segada, seega ei pea nad inimestega eriti hästi käituma, ega ka säärase käitumise tagamaid põhjendama. Meie paljud sõbrad olid seal juba teist aastat ning neil on oma meeskonnaga väga head kogemused, aga minul läks veidi teisiti.
Ja sellegipoolest - ma arvan, et nii stressivaba tööd kui see viimane, pole mul Austraalias olnudki. No kui Davidi juures uste värvimine välja arvata, aga seal ei saanud me ka palka. Järgneb väike kollaaž minu kana/lambatööst:
 |
| tšikid |
 |
| trellid |
 |
| sisalikud |
 |
| puhas kontor austaalia lemmižestiga |
 |
| beebilammas |
 |
| üliarmas |
 |
| melonikoonud |
 |
| alpakagäng |
 |
| kopakastis |
 |
| tšikiga hommikul vara |
Ma olen peast suht kana ja lammas juba :D See ei kõla hästi, ma tean, aga nad on täitsa toredad, kuigi veidi lihtsameelsed. Paar korda on tõepoolest juhtunud nii, nagu ülemistelt piltidelt näha, et oleme leidnud üksiku lambatalle ja siis teda veidi aega poputanud, aga õnneks on neil lõpuks ikka emme üles leitud. Ükskord oli niimoodi, et leidsin ühe tallekese hästi kurvas seisus üksinda, suu ja silmad sipelgaid täis, nii nõrk, et ei jaksanud isegi määgida. Jooksin siis ummisjalu kontorisse ja tegin piimapulbrist jooki, andsin titele süüa ja puhastasin silmad ära. Tallel sai kõht täis, meel rahu ja jäigi niimoodi natukeseks sülle magama. No kui uskumatult armas võib üks väike sõraline olla?! Praegu kepsleb ringi juba üle kümne tallekese, kes enam nii väetid polegi. Kätte neid igatahes ei saa, sest paar hommikut tagasi määgis üks jälle üksinda kuuride vahel, aga kui teda aitama läksin, jooksis eest ära. Pärast leidis ilmselt ema üles ka. Loll nagu lammas - peab paika küll. Muuseas: haned kõnnivad reas ka.
Vahepeal on sügis saabunud. Mina käin muuseas tööle ja tagasi jalgrattaga, pool tundi sõitu, mis viimased päevad on hommikul möödunud talvejope ja pikkade pükstega. Nii kiiresti - alles sügis algas, ja juba on hommikuti kaheksa kraadi. Kõrvad pidid küljest ära kukkuma! Samas muidugi on see hea ja tore, sest siis pole päeval üldsegi nii palav, vaid selline Eesti suve vurhvi kahekümne viie kraadine ilm.
Jaaaa mis siis veel? Meil on vahepeal siin Griffithis hästi tore seltskond eestlasi olnud! Oleme käinud nii rodeol kui ka hobuste võiduajamisel (mis küll tegelikult kuumuse tõttu ära jäi), osalenud seal parima kostüümi valimistel, siis veel pidanud Vabariigi aastapäeva, meie kahe aastapäeva, Austraalia päeva, käinud veinimaitsmistel ja pidanud sünnipäevi ja niisama pidusid. Loodan väga, et paljudega kohtume uuesti Eestiski. Väärt inimesed need eesltased ikka. Järgneb kollaaž meie erinevatest sündmustest Griffithis:
 |
| Tädi tegi Austraalia päeval lastele tätokaid õlale |
 |
| Veinimaitsmisel Eriku ja Kelliga |
 |
| Griffith meie maja lähedal mäe otsast |
 |
| Mütsipidu |
 |
| Mütsipeo jätk |
 |
| Rodeopullid |
 |
| Vuntsisünnipäev |
 |
| Vabariigi aastapäev kartulisalatiga |
 |
| Meie aastapäev kimonotega |
 |
| preilid võiduajamisele minemas |
 |
| Võiduajamise transportbuss ja võõrad mehed |
 |
| Surm 40-kraadises kuumuses |
 |
| Tüdrukute väljanäitus (ei võitnud) |
Palju lõbu on olnud. Palju tööd ka. Tegelikult ongi meeletult hea mõelda, et juba nädala aja pärast pakime asjad kokku ja vurame Melbsi poole, et siis Mari-Liisiga Tasmaaniasse minna, siis vänn maha müüa ja siis Aasiasse põrutada. Nii põnev! Me polegi kunagi üheski Aasia riigis käinud!
Ja siis võiks veel öelda, et olen masendavalt halb asjade üleskirjutaja olnud ja kusagil nurgas häbeneda, sest kirjutamisest mõtlemine või kirjutamisest rääkimise kuulamine ei ole sama, mis kirjutamine. me käisime ju enne Grifftihi töö alustamist veel Ukuga Sinimägedes pikal matkareisil, millest ma lubasin juba eelmise postituse lõpus kirjutada, ja siis koos teiste eestlastest sõpradega reisil Brisbaine'ist Cairnsi ja enne seda veel Uku sugulase juures Sydneys jõule pidamas ja... Aga nüüd peaks juba mingi romaani kokku kirjutama, kui kõik meelde tuletada. Laiskus, Liisi on su nimi! Eriti halb on see, et meil on nii palju ilusaid pilte, aga mulle ei meeldi nii, et laen kõik pildid üles ja üritan selle järgi niimoodi kronoloogiliselt kirjutada, et siis oli see ja siis oli see ja siis see. See on kuidagi kuiv, mulle tundub. Aga pildid on ikkagi ilusad... Niisiis, siin kolmas kollaaž meie kahest puhkusreisist detsembris:
 |
| Austraalia konnkurk Griffithi lähedal tsillimas |
 |
| Kämpa metsas ja lõke |
 |
| Jenolani koopa katkine sammas |
 |
| Valgusmäng koopas |
 |
| Sinisinine järv koobaste juures |
 |
| Kangara-Boydi rahvuspargis |
 |
| Endiselt seal |
 |
| Õnnelikud nii suure oru üle |
 |
| Kiviboss |
 |
| Megalong Valley kämpimiskoht |
 |
| Peidab end |
 |
| Vaatab |
 |
| Jälle jürarrack park ju! |
 |
| Kolme Õe lähedal köisraudteel |
 |
| Hapukapsad ja suitsupaprika gurmee |
 |
| Džungli-Džein ja liaan |
 |
| Nii suur ja värviline vähk! |
 |
| Wentworth Falls oli muljetavaldav küll |
 |
| Vett polnud jalaga segada, aint varbaga |
 |
| Tehas keset metsa ja selle maagiahjude jäänused |
 |
| Vombat! |
 |
| Glow worm tunneli kõhedust tekitav suue |
 |
| Tunnelisuu lähemalt, välguga |
 |
| Ussid mängisid tähti |
 |
| Lähedalt olid siuksed |
 |
| Vihmane päev mägedes |
 |
| Hipivänniga Brissis, pool-ossikükis |
 |
| Bundabergis olid kõik nii lahked |
 |
| Puhkusereklaam |
 |
| Katri ja Martin 31.12 purjekal |
 |
| Whitsunday, you so white and blue |
 |
| Ettevaatusabinõu surmamillimallikate vastu |
 |
| Krokofarm Cairnsis |
 |
| Maomehe pajatused |
 |
| Magevee krokodill peaks ohutu olema |
 |
| Salaöökull |
 |
| Kiiverkaasuar |
 |
| Maaliline raudtee Kuranda mägikülla |
 |
| Edasi pildid linnuhuvilistele:Austraalia kuningpapagoi |
 |
| Väljamaalane |
 |
| Väljamaalane Aafrikast |
 |
| Erispapagoi |
 |
Cattle egert ehk Karja-Egert,
kellel ametlik eestikeelne nimi puudub |
 |
| Köisraudtee Kurandast alla |
Nii palju pilte onju. Kui iga pilt ütleb umbes tuhat sõna ja nii edasi, siis siin on küll üks väike raamat juba valmis. Teksti on selles raamatus seekord kahjuks natuke vähem, aga ma ei saa enam seda postitust edasi lükata :D Avaldame ära ja siis vaatame, kuhu viib tee edasi. Võib-olla jõuame enne Austraaliast lahkumist veelkord kirjutada, võib-olla teha mõne postituspojukese Aasias, võib-olla... Kõik võib-olla. Kindel on see, et juunis saame juba näost näkku näha. Ja see on tore. Ma ootan seda. Olge kõik paid ja head niikaua.
Kõige lõppu üks GIF sellest, milline oli ussikeste koobas pimedas ja väikese valgusega. Täpselt nagu tähistaevas.
Musi-musi!
*Purustajamees on Uku, sest ta töötas viinamarjade purustamise masinal terve hooaja. Purustusmeister!
