Eile jooksin restoranis ringi, ilgelt kiire oli ja hommikust ei söö ma siin kunagi. Üldse sööme päevas maksimum kolm korda, tavaliselt kaks. Rohkem nagu vajadust ei ole. Seega, kell oli umbes kaksteist ja mina polnud veel ampsugi söönud, küll aga rabanud tööd teha, ergo energiabilanss oli üsna miinuses. Ja siis ma jäin mõtlema Aliinele ja tema jälkuselõputööle, kus ta uuris skvotterite tasuta toidu otsimisharjumusi Hispaanias. Et kust läheb piir, mida sa oled võimeline sööma ja kas dumpsterdiving on nagu okei või ei ole nagu üldse okei.
Ma ei teinud seda. Inimesed jätsid metsikult toitu alles ja ma viisin seda kööki ja viskasin ära ja ei söönud sealt midagi. Aga ma suudan ette kujutada, kuidas desperate times desperate measure'eid nõuavad. Viietunnine kõhutühjus tekitas väikse epifaania.
 |
| mmm... toit |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar