So long, farewell, auf Wiedersehen, adieu...

Me oleme Eestis tagasi! Fännid kindlasti teavad. Ja seetõttu arvan ma, et selle blogi aeg on ümber. Mulle tegelt hirmsasti meeldib blogisid teha ja kirjutada ka, seega ei saa ümber lükata, et ma varsti mõne uue teen ja siis niisama aiaaukudest, suvest, plaanidest ja olmeulmadest pajatan. Jep. 

Reis oli pikk ja võimas ning kulges läbi Tai, Kambodža ning Vietnami, enne seda käisime veel Tasmaanias. Kui keegi soovib, siis võime alati pildivaatamismaratoni korraldada, sest neid on nii umbes kolmekümne giga jagu. Ime siis, et ma midagi siia teile vaatamiseks riputada ei oska. 

Jäägu siis ainsaks pildiks hetkel siia see kõige klassikalisem - Angkor Wat päiksetõusul.

Nägemiseni päriselus!

Uueks aastaks kokku pühitud kogemused ehk fair dinkum*

Luumi tuli maaha ja valgeks läks maaa

nüüd kaks hanepoega EI SAA VÄLJA öäöõ...

(meenutus minu imelisest interpreedioskusest umbes kolmeaastasena)

Häid möödunud pühi ja head seda aastat, kallid lugejad! Alustasin selle postituse kirjutamist Sydneyst, Neutral Bay linnajaost, kus tol hetkel oli 24 meeldivat soojakraadi ja päike piilus vahelduva eduga pilvede vahelt. Olime Ukuga tema sugulase Kaie ja kaie peigmehe juures, toas oli kuusk, kõht oli veel eilsest õhtus hapukapsast, sealihast ja kartulisalatist täis ning võis isegi vist väita, et umbes 10% oli jõulutunnet hinges. Kui oleksime eelmisel päeval veel plaanipäraselt Die Hardi vaadanud, võiknuks ilmselt isegi 20% eputada, aga kahjuks langesime tookord hoopis Modern Family küüsi ja veeretasime selle saatel niisama jutulõnga. No igal juhul kodusem ja mõnusam kui eelmisel aastal šašlõkiga karavanpargis, kas pole.

Sinnamaani ma tookord oma postitusega jõudsingi. Tänaseks on aeg edasi tiksunud 19. jaanuarini ning meie paikneme juba Griffithis, hakkame varsti-varsti tööle Casella veinitehases ning elame imekenas majas linna ääres, tänaval, mille nimi mulle mitte kuidagi meelde ei taha jääda. Elamiskoha saime eelmise töökaaslase Racheli kaudu, kes ütles, et jaa, tal on üks sõber, keevitaja, kellel on suht tühi maja. Minu eelarvamus manas mulle silma ette pildi, kus sellises suhteliselt lohakas ja väikses majas elab üks karvane tegelane, aga reaalsuses oli nii, et astusime sisse ühte väga avarasse, valgusküllasesse ja puhtasse kotta, kus meile eraldati tuba, millel on oma imekaunis vannituba ja sissekõnnitav kapp (höhö, no kuidas sa ise walk-in closet'it tõlgiks) ehk garderoob. Voodi peal oli pakike uute vannilinadega ning põrand värskelt tolmust vabastatud. Hiljem saime teada, et too tuba oligi olnud majaperemehe Stew enda tuba, aga kuna meie oleme paar, oli ta selle meie jaoks vabastanud ja ise väiksemasse tuppa kolinud. Kas on sel külalislahkusel ka kusagil piire, küsiks ma?

Mõni aeg tagasi käisin esimest korda Casellas tööga tutvumas. Saan jälle kaalumajja jahedale kohale tööle, seekord siis viinamarja-veoautosid kaaluma ja proove võtma ja seda isegi mitte käsitsi, oo ei, oleme manuaalsest tolmuimejaga jändamisest edasi liikunud uhke terasest masinani, mis justkui süstal viinamarjadest mahlaproovi võtab ning siis selle ph-taseme ning suhkrusisalduse välja raalib. Casella on pereettevõte, mis on umbes kümne aasta jooksul umbes kümme korda kasvanud ning annab vintage hooajal tööd umbes üheksasajale inimesele. Andres, see Yellowtaili vein, mida sa meie ärasaatmispeole kunagi tõid, oli märgiline, sest just Casellast ta pärit ongi. Nagu ma aru saan, üritab firma hetkel ka jalga ukse vahele saada nn kvaliteetveini maailmas, aga nende peamine toodang on ikkagi, nagu nad ise sõnastasid, "consumable wine", et mitte öelda "affordable", et mitte öelda - hea odav vein :D Sülitan üle õla ja ütlen, et väga tore koht tundub. Mulle meeldib Austraalia juures see, et ma näen, et inimesed on oma töö üle uhked ja neile meeldivad nende tööandjad. See mees, kes meile eile sissejuhatava loengu andis, rääkis mitu korda rõhuga, kui hea ja tore tööandja on John Casella, kuidas temaga nalja saab, ja kuidas ta kunagi töötajate turvalisuse suhtes mingeid mööndusi ei tee. Mul on ÜSNA terav siirusedetektor, seetõttu võin öelda, et ta ei teinud sellist austraallaslikku ülepingutust. Nojah, te pole siin, te ei saa mind uskuda, aga... võiksite tulla ja vaadata küll. Siin on tore. Loodame, et säärane roosamannavahuline suhtumine ka edaspidi kestab.

Olen tänaseks ka paar vahetust teinud, isegi öösel tööl käinud ja ühel hommikul rattaga koju sõitnud, niimoodi, et poole tee peal sõitsin mingid okkad endale kummidesse ja pidin ülejäänud tee pooleldi lontsima, pooleldi ratast lohistama ja kuidagi koju saama, sest Uku läks just vastassuunas tööle. Plaanitud laheda tunniajase kojusõidu asemel läks kokku üle kahe tunni. No ajee ning jee. Tänaseks on Uku aga juba sisekummid ära vahetanud ja kollane välk uuesti sõitudeks valmis. Võib-olla juba homme hommikul, kes teab, kes teab...

Töö on kerge, kuigi vastutusrikas, tuleb olla kullipilguga, et üle kontrollida ja selgeks teha kõik numbrid ja näidud ja allkirjad, sest tegemist on ikkagi toidutööstusega, mis kasutab kemikaale ja nõuab töötajatelt erilist hoolikust. Viljaautodega võrreldes on siin muidugi väike erinevus - viinamarjadega koos satub lastidesse ka mitmeid sisalikke, hiiri ning kuuldavasti isegi madusid. Minu öise vahetuse ajal päästis üks sisalikke armastav supervisor Amelia ära vähemalt neli suurt bearded dragon'it.  Ülejäänud vahetusevanemad nii hoolivad ei ole... Habemega draakon, muuseas, näeb välja selline:

Ma tegelikult ei ole kindel, kas see on avalikuks informatsiooniks väga turvaline teadaanne, aga pssst - hoidke siis enda teada, eks! Ja jooge ikka edasi seda kena känguruga kollasaba veini, sest uskuge mind, see käib igal pool samamoodi. Nagu ütles meie ülemus: "See annab veinile veidi maitsenüanssi juurde!" Naljakas jah, et vilja vastuvõttes ei tohtinud seal isegi üle kolme rohutirtsu sees olla, aga viinamarjade seest ei hakka konna keegi aja kokkuhoiu mõttes välja urgitsema. Samas muidugi - Casella suurimad vaadid on 1,1 miljonit liitrit, seega vaevalt, et keegi neid kolme konna igatsema hakkab. Morbiidne, aga tõsi.


*   *   *

Näed, sellest on juba ette saamas METSIKULT suur postitus, mille kirjutamine minus aukartust tekitab :D Peaksin kirjutama meie tööst Grainlinkis, siis meie reisudest enne jõule ja siis veel reisist idarannikule koos eestlastega. Võib-olla piirdun täna siiski Grainlinkiga ja jätkan siis näiteks homme Blue Mountaini reisikirjeldusega.

Nii. Grainlinkis hakkasime me tööle peale seda, kui GrainCorpist lahkusime ja Casella tööintervjuul ära käisime ja jaatava vastuse saime. Grainlink on hästi palju väiksem firma kui see teine, ja asju tehakse... veidi rohkem põlve peal. Esimese töönädala jooksul jõudsime kaks päeva töötada ühes kohas, mille nime hääldatakse nagu kolliämbeli (mmmhmmhh), seal juba sellise trailerpark trash majakese rentida ja end sisse seada, kuni tuli firmaomanik ja paigutas meid ümber kohta nimega Benerembah. Meie suureks rõõmuks organiseeris ta meile ka elamise viiekümne dollari eest nädalas ühte majakesse, mis asus töökohast umbes kaheksa kilomeetri kaugusel, ja kuulus teisele omanikule. Pakkisime kodinad uuesti kokku, paiknesime ümber ning alustasime juba järgmisel päeval teises kohas.

Tere, kitškodu!

Tšau, kitškodu!

Tere, uus kodu!

No tere, Grain Link!

Uku töökoht

Pärast tööd oli veidi lõbu

Töökorraldus oli meil põhimõtteliselt sama, mis ennegi - Uku oli viljapunkri peal ja mina seal kaalumajas ja vilja testimas, seekord koos kolme hästi toreda tüdrukuga, vanuses nii umbes kaheksateist kuni kakskümmend kuus. Palju vabam ja lustlikum õhkkond kui GrainCorpis igal juhul. Ja... kui uskumatult meeletult palju tõid veoautojuhid meile kogu aeg igasugu maiustusi ja nasvärki! Mingil hetkel läks see juba isegi koomiliseks ja ma pidin üles kirjutama nimekirja, et ikka kindlasti jääks meelde. Kingitusteks olid näiteks: apelsinid, aprikoosid, virsikud, šokolaad, krõpsud, õlu, vein, pähklid, lasanje ning isegi suur kotitäis nokamütse. Lõpuks tundus mulle, et autojuhid üritasid puhtsportlikust huvist juba teineteist üle trumbata. Ühel hetkel pidime me tüdrukutega enda kaalu silmas pidades neid ikkagi ohjama ja ütlema, et okei... kuulge, aitab ka. Kõige tipuks tõi meie kõige viimasel päeval üks veoautojuht üksinda kogu meeskonnale neli kasti õlut. No lihtsalt - niisama.

It ain't flattering, but it is vegemite!

Griffith on ajalooliselt piirkond, kuhu rändas kokku palju Lõuna-Itaaliast pärit tegelasi. Või noh, mulle vähemalt tundub nii, sest nagu nad ise seletasid, sealt pärit inimesed on lühemad ja tõmmumad. Just sellised olid enamik veoautojuhte: lühikesed kõhukad mehed, kellel need siuksed mütsilotud peas, mida siinmail buckethatiks nimetatakse. Mina kutsun neid seenemiku mütsideks. Sellised naljakad. Aga jah - hästi toredad vanamehed, kes tihti ise ka tegelikult viljakasvatajad on ja veoauto ainult lõikuse ajaks garaažist välja ajavad ja nagu Uku ütles, seetõttu just imeliste sõidu- ega targurdamisoskustega hiilga. 

Karaktereid oli üldiselt jälle rohkem kui käputäis jah. Näiteks Andie, kes nägi välja nagu valge Snoop Dogg.. ee... Lion. Selline pikk, kiitsakas, musta sassis juuksepahmakaga ja tabavuntsiga suu ümber. Keerulise minevikuga mees, kelle naisel oli raskekujuline narkosõltuvus ja kes enda lastega vist eriti läbi ei käi. Elas öösiti lihtsalt oma veoauto kabiinis ja hängis ringi ühe kahtlase naisega, kelle ta siiski mingi hetk minema ajas, kuna arvas, et see naine ajab kõikidele meestele ligi. Meile jättis iga hommik laua peale naljakaid kirju ja ostis külmkappi mahlapulkasid, et meil ikka hea tuju oleks. Nagu piltidelt näha, ei olnud õigekiri just kõige parem, aga mõte luges.

Kolm tüdrukut, kellega mina töötasin, olid Louise, Laura ja Rachel. Neist noorim, Laura, käis keskkooli viimases klassis. Talle meeldis kogu aeg küsida mu käest küsimusi stiilis: "Kas te Eestis... laulate ka?" Rääkisin neile meie jõulutoitudest (Louise ütles, et ta ei sööks sülti isegi siis, kui talle peale makstaks... mmm... sült), näitasin videot laulupeost ja proovisin üldiselt selgeks teha, et me pole sugugi nii erinevad. Üllatusena tuli näiteks see, et nad polnud kunagi midagi helkuritest kuulnud. Nende jaoks oli imelik mõelda, et sellise asja peaks enda külge kohustulikult riputama, aga kui ma neile Helgi helkureid näitasin, nõustusid nad, et isegi võiks kanda küll. Tõin võrdluseks siinse populaarse toote ehk nn ujumissärgi - sellist asja ei kanna Eestis põhimõtteliselt keegi. See oli jällegi nende jaoks imelik, aga noh, see on vist loomulik. See tunne, et "meie oleme normaalsed, nemad on imelikud". Inimlik. Aaaga... ühesõnaga, tore oli nendega koos töötada. Ainult üks asi, mis mind peaaegu ära tappis, on kohalik raadio nimega StarFM, mis mängib ainult kümmet populaarset laulu järjest ja järjest ja järjest, kuni hetkeni, kui tahaks kellelgi pea otsast ära hammustada. Vahel panin salaja Triple-J peale, mis on veidike rohkem Raadio2-e moodi, aga siis vahel Louise pani jälle salaja tagasi, et ikka ja jälle kaasa laulda Is it too late now to say sorry? See oli selle töö kõige raskem osa.

 Vahelduseks paar pilti sellest ajast, kui me Griffithi poole reisisime. Sattusime hästi õigel ajal neid lillasid puid pildistama, kõik õitsesid nii, et jääbki mulje, et hoopis lehed olid lillad. Mäletate, kunagi oli see lastefilm, kus oli samamoodi? Seal oli mingi kosmonaut ja... Mh. Rohkem tegelikult ei olegi meeles. Igatahes, see pilt näeb täpselt samasugune välja. Ja viimasena üksik raagus puu Griffithi lähedal Wyangani järves, mis väidetavalt paksult sinivetikaid täis. Käisime ikkagi ujumas, aga ei saa kindlalt väita, et hiljem peavalu just sinivetikatega seotud oli, sest vett me endale sisse ei ahminud.

Metsik apelsin

Käib töö ja ilu käsikäes

Grainlinkis lõpetasime töö kusagil detsembri keskpaiku... kes seda ammust aega mäletab. Ühel päeval igal juhul oli suur-suur vihmasadu, sait otsustati kinni panna ja siis tunni aja pärast ka eksprompt jõulupidu linnas pidama hakata. Meie Ukuga jõudsime sinna umbes viis tundi hiljem, kuna pidime ära ootama paar veoautot, mis vilja peale pidid tulema võtma. Selleks ajaks, kui me peopaika ehk ühe hotelli baari jõudsime, oli ka firmaomaik juba väga ülendatud meeleolus ja pidas meile mitu korda kõnet, kui head töölised me oleme, ning et ta loodab, et me ka järgmisel aastal kindlasti naaseme ja et Rooney lõpuks viljakuhja otsas mulle abieluettepaneku teeb ja kõike muud sellist metsikult humoorikat juttu. Sellest jutust ning ohtratest käepigistustest lugesime me välja, et olgu, ongi tööga ühel pool, kuigi ise olime lubanud veel kaks päeva töötada. Tõde oli kusagil seal vahepeal, sest omanik polnud seda vist saidijuhatajale edasi rääkinud ja Todd eeldas, et me ka veel neljapäeval tööl oleme, aga... noh.. pole hullu. Said hakkama küll. Meil oli aga aeg asjad kokku pakkida, et lõpuks ometi peale mitut-mitut-mitut töötamise kuud veidikene reisida. Sinised mäed juba kutsusid...

Aga sellest juba järgmisel korral. Ma luban, et see tuleb varsti! Väikseks narrimiseks siia üks pilt ka:

* üks väga imelik väljend. Seletus Urban Dictionary'st: australian slang; v, fair or true. To proclaim a fact or truth in a statement in such a manner. Na mate, I'l tell ya what...the guy come roun he-gain..Il give to em right..bloody fair dinkum mate!
Üks autojuht kasutas seda väljendit kogu aeg ja see tegi mulle nii nalja, aga seletada ei osanud mulle seda keegi. Mulle tundub, et ma ei oskaks sellele isegi eesti keelest vastet leida. Tähendab, et kui ma mõtlen eesti keeles mingitele väljenditele, siis tuleb ikkagi ka mingi saamislugu pähe, näiteks et 'täitsa pael' on Wremjast või 'oss' Tartu kandist või 'ain' Rakverest. Et siis kui soovite põhjalikumat seletust fair dinkum'ile, võite minna siia.

Muljetamiseni!

Kuidas ma Canberras käisin

Et kõik ausalt ära rääkida... Kõigepealt - kirjutan telefonist ja ei kujuta ette, milline see vormindus arvutist välja võib näha. Teiseks - lahkume homme Smoky Bayst, kuna rääkisime veel esmaspäeval ülemusega ja tuli välja, et erimeelsused on ikka liiga suured ja tema ülemus ehk omanik tahab, et me lahkukus. Trust me, kui te oleks siin, siis mõistaksite, milline naljanumber see on. Enda poolt tunnistan küll ülekeemist, aga ta ütles Ukule midagi stiilis, et "kõik palgatöötajad nägid seda ja see õõnestas mu autoriteeti, kujuta ette kui kõik arvaks, et on okei vastu rääkida" Nii et meil käib ka siin omamoodi käsuliiniga õppus, vb mitte Siil, aga näiteks Auster.

Enihuuu, Uku töötab kenasti nädala lõpuni, aga mina hakkasin teisipäeval reisima Smokyst Canberrasse bussiga. Nimelt on mul vaja Lõuna Aafrika (Vabariigi? Aliine?) viisat, sest lähen suvel sinna oma näidendiga naisnäitekirjanike konverentsile. So much wow, kas pole! Aga viisat ei saa taotleda muudmoodi, kui näost näkku ja etterutavalt võin öelda, et saadanasindrinahk, mingit erilist kasu sellest kohalkäimisest küll ei ole, et keegi teeks sust mingi foto või intervjuu mineku põhjuste kohta või midagi muud, mis nn turvalisusele kaasa aitaks. Puhas bürokraatia mugavus tundub võhikule.

Niisiis, teisipäeval alustasin kell kümme hommikul smoukist sõitu ja jõudsin õhtul kell 9 Adelaide'i. Bussid, muuseas, jäävad Sebe täistunniekspressile kõvasti alla. On tavalised, kuigi mitte halvad. Bussijuhid on see-eest väga toredad ja viisakad. Sõitsin nagu segane üksteist tundi bussi ühesõnaga. No mis ma valetan, ega paha ei olnud, ma olen ju vana bussihunt ja käsu pealt magaja.

Jõudsin kenasti hostelisse kohale ja kuna päeval oli uni ära magatud, passisin keskööni üleval (kas pole kaua, eks), kuigi pidin kell veerand viis juba ärkama. Ja ärkasin ka, öösel ka veel mitu korda igaks juhuks, et mitte sisse magada. Hommikul kobisin siis lennuki peale ja magasin kaks tundi Canberrasse. Nummid stjuuardessid olid kõrvalistmele hommikusöögigi jätnud. Ma kunagi ei saa aru, et mille järgi mis lendudel süüa saab, aga olin rahul :)

No ja siis jõudsin Canberrasse kohale. Lennujaama buss viis ainult kesklinna, üle jõe tähtsate hoonete juurde otsustasin ise kõndida. Kõigepealt aga läksin ja ostsin ruttu ketsid ja mütsi, kuna olin saabunud varbavaheplätudes, aga seal oli ainult kaks kraadi... Hiljem sadas isegi rahet. 

Müts peas ja papud jalas hakkasin siis litsuma Lõuna Aafrika saatkonna poole, tund aega oli aega. Enne avastasin, et mul on vaja ka uut ümbrikku dokumentide jaoks ja guugeldades leidsin, et lähim postimaja asub parlamendihoones, seega pidin sealt läbi minema. JALA sinna arvatavasti paljud inimesed ei lähe. Jõudsin umbes kell 10.55 higisena kohale ja tormasin üsna tähtsa näoga sisse ja turvakontrollist läbi.... Et lihtsalt postkontorisse minna. Üritasin mitte kahtane olla. Siis pidin uuesti mäest alla minema, et saatkonda saada ja kuna jalgsiteed olid suhteliset olematud või tervisesportlastele mõeldud ja seega loogelised, lõikasin otse läbi võsa. Üritasin mitte kahtlane olla.

Viisatädi oli lakooniline ja naeratas mulle nagu tal oleks sidrun suus. Veel oli seal ootamas üks mees, kelle ema, tuli välja, on eestlane, kes viieteistaastaselt oma rootslasest mehega aussi elama tuli. Mees luges mulle ette numbreid eesti keeles ja ütles "Jee Eesti!". Nii. Viisatädi vaatas mu paberid läbi ja jõudis ümbrikuni, mis pidi kaasa võtma, et nad saaks mulle viisa ja passi (olengi hetkel passitu) tagasi saata. Ma olevat vale ümbriku ostnud. Pean uue ostma. Jumala eest, et nad seal ise neid ümbrikke hoida võiks... Eiei, ikka sina pead tooma. 

Seekord ronisin mäest üles siis õigemaid ja ka pikemaid teid pidi ja sajasin hinge all bürokraatiat. Jõudsin parlamendihoone ette, kus endiselt paar püssidega meest seisid. Üritasin mitte kahtlane välja näha. Sain ÕIGE ümbriku ja - ülla-ülla - ronisin mäest alla tagasi. Jõudsin tagasi napilt enne nende lõunapausi. Vedas! Küsisin viisatädilt, et kas passita saab hästi lennuki peale. Ta ütles, et probleemi ei peaks olema, aga kui ma tahan, võin passi postiga saata. See on lihtsalt... Mida?! Miks ma siis kõike juba postiga ei või saata? It is beyond me.

Aga näed, saingi tehtud. Premeerisin end (peaaegu kirjutasin broneerisin) pooletunnise hiina massaažiga, mis oli kasulik, aga päris valus. Teepeal saatkonnast tagasi jõudsin veel juttu rääkida ühe ukrainlannaga, kes juba ammu Austraaliasse kolis) ja tagasiteel lennujaama bussijuhiga (kes just mingeid ukrainlasi vedas), kes olid mõlemad äraütlemata toredad. Tagasilennul sai veini ja juustu, hostelis vajusin voodisse kell üheksa. 

Hetkel istun smouki poole sõitvas bussis jälle. Mul väga selliseid kiirreisi kogemusi pole olnud... Ütleme nii, et miks mitte, ainult kael väsib ära. Märksõnadeks Eesti, Ukraina ja sõbralikud inimesed. Olge teie ka toredad ja hoidke teineteist ja nii.

Reportaaž selleks korraks läbi. Järgmisel korral juba uutest seiklustest pärast austritööd. Lisasin paar pilti ka, aga allkirju ei saa neile vist panna. Esimene on LA saatkond ja viimane fäänsi parlamendihoone. Vahepeal on sügis. 

Ajee!

P.S. nagu eelviimaselt pildilt näha, liitub meie reisiseltskonnaga minion Jerry, kelle suur fänn mina olen ja kellest mul ka edaspidi tõenäoliset pilte teha õnnestub. Go, minions!

P.P.S. Mul on vist kombeks oma saavutusi pisendada, aga tegelikult olen ma ikkagi väga uhke selle Kaplinna mineku üle. Kirjutasin, esitasin ja osutusin valituks. See on hea :)