Uueks aastaks kokku pühitud kogemused ehk fair dinkum*

Luumi tuli maaha ja valgeks läks maaa

nüüd kaks hanepoega EI SAA VÄLJA öäöõ...

(meenutus minu imelisest interpreedioskusest umbes kolmeaastasena)

Häid möödunud pühi ja head seda aastat, kallid lugejad! Alustasin selle postituse kirjutamist Sydneyst, Neutral Bay linnajaost, kus tol hetkel oli 24 meeldivat soojakraadi ja päike piilus vahelduva eduga pilvede vahelt. Olime Ukuga tema sugulase Kaie ja kaie peigmehe juures, toas oli kuusk, kõht oli veel eilsest õhtus hapukapsast, sealihast ja kartulisalatist täis ning võis isegi vist väita, et umbes 10% oli jõulutunnet hinges. Kui oleksime eelmisel päeval veel plaanipäraselt Die Hardi vaadanud, võiknuks ilmselt isegi 20% eputada, aga kahjuks langesime tookord hoopis Modern Family küüsi ja veeretasime selle saatel niisama jutulõnga. No igal juhul kodusem ja mõnusam kui eelmisel aastal šašlõkiga karavanpargis, kas pole.

Sinnamaani ma tookord oma postitusega jõudsingi. Tänaseks on aeg edasi tiksunud 19. jaanuarini ning meie paikneme juba Griffithis, hakkame varsti-varsti tööle Casella veinitehases ning elame imekenas majas linna ääres, tänaval, mille nimi mulle mitte kuidagi meelde ei taha jääda. Elamiskoha saime eelmise töökaaslase Racheli kaudu, kes ütles, et jaa, tal on üks sõber, keevitaja, kellel on suht tühi maja. Minu eelarvamus manas mulle silma ette pildi, kus sellises suhteliselt lohakas ja väikses majas elab üks karvane tegelane, aga reaalsuses oli nii, et astusime sisse ühte väga avarasse, valgusküllasesse ja puhtasse kotta, kus meile eraldati tuba, millel on oma imekaunis vannituba ja sissekõnnitav kapp (höhö, no kuidas sa ise walk-in closet'it tõlgiks) ehk garderoob. Voodi peal oli pakike uute vannilinadega ning põrand värskelt tolmust vabastatud. Hiljem saime teada, et too tuba oligi olnud majaperemehe Stew enda tuba, aga kuna meie oleme paar, oli ta selle meie jaoks vabastanud ja ise väiksemasse tuppa kolinud. Kas on sel külalislahkusel ka kusagil piire, küsiks ma?

Mõni aeg tagasi käisin esimest korda Casellas tööga tutvumas. Saan jälle kaalumajja jahedale kohale tööle, seekord siis viinamarja-veoautosid kaaluma ja proove võtma ja seda isegi mitte käsitsi, oo ei, oleme manuaalsest tolmuimejaga jändamisest edasi liikunud uhke terasest masinani, mis justkui süstal viinamarjadest mahlaproovi võtab ning siis selle ph-taseme ning suhkrusisalduse välja raalib. Casella on pereettevõte, mis on umbes kümne aasta jooksul umbes kümme korda kasvanud ning annab vintage hooajal tööd umbes üheksasajale inimesele. Andres, see Yellowtaili vein, mida sa meie ärasaatmispeole kunagi tõid, oli märgiline, sest just Casellast ta pärit ongi. Nagu ma aru saan, üritab firma hetkel ka jalga ukse vahele saada nn kvaliteetveini maailmas, aga nende peamine toodang on ikkagi, nagu nad ise sõnastasid, "consumable wine", et mitte öelda "affordable", et mitte öelda - hea odav vein :D Sülitan üle õla ja ütlen, et väga tore koht tundub. Mulle meeldib Austraalia juures see, et ma näen, et inimesed on oma töö üle uhked ja neile meeldivad nende tööandjad. See mees, kes meile eile sissejuhatava loengu andis, rääkis mitu korda rõhuga, kui hea ja tore tööandja on John Casella, kuidas temaga nalja saab, ja kuidas ta kunagi töötajate turvalisuse suhtes mingeid mööndusi ei tee. Mul on ÜSNA terav siirusedetektor, seetõttu võin öelda, et ta ei teinud sellist austraallaslikku ülepingutust. Nojah, te pole siin, te ei saa mind uskuda, aga... võiksite tulla ja vaadata küll. Siin on tore. Loodame, et säärane roosamannavahuline suhtumine ka edaspidi kestab.

Olen tänaseks ka paar vahetust teinud, isegi öösel tööl käinud ja ühel hommikul rattaga koju sõitnud, niimoodi, et poole tee peal sõitsin mingid okkad endale kummidesse ja pidin ülejäänud tee pooleldi lontsima, pooleldi ratast lohistama ja kuidagi koju saama, sest Uku läks just vastassuunas tööle. Plaanitud laheda tunniajase kojusõidu asemel läks kokku üle kahe tunni. No ajee ning jee. Tänaseks on Uku aga juba sisekummid ära vahetanud ja kollane välk uuesti sõitudeks valmis. Võib-olla juba homme hommikul, kes teab, kes teab...

Töö on kerge, kuigi vastutusrikas, tuleb olla kullipilguga, et üle kontrollida ja selgeks teha kõik numbrid ja näidud ja allkirjad, sest tegemist on ikkagi toidutööstusega, mis kasutab kemikaale ja nõuab töötajatelt erilist hoolikust. Viljaautodega võrreldes on siin muidugi väike erinevus - viinamarjadega koos satub lastidesse ka mitmeid sisalikke, hiiri ning kuuldavasti isegi madusid. Minu öise vahetuse ajal päästis üks sisalikke armastav supervisor Amelia ära vähemalt neli suurt bearded dragon'it.  Ülejäänud vahetusevanemad nii hoolivad ei ole... Habemega draakon, muuseas, näeb välja selline:

Ma tegelikult ei ole kindel, kas see on avalikuks informatsiooniks väga turvaline teadaanne, aga pssst - hoidke siis enda teada, eks! Ja jooge ikka edasi seda kena känguruga kollasaba veini, sest uskuge mind, see käib igal pool samamoodi. Nagu ütles meie ülemus: "See annab veinile veidi maitsenüanssi juurde!" Naljakas jah, et vilja vastuvõttes ei tohtinud seal isegi üle kolme rohutirtsu sees olla, aga viinamarjade seest ei hakka konna keegi aja kokkuhoiu mõttes välja urgitsema. Samas muidugi - Casella suurimad vaadid on 1,1 miljonit liitrit, seega vaevalt, et keegi neid kolme konna igatsema hakkab. Morbiidne, aga tõsi.


*   *   *

Näed, sellest on juba ette saamas METSIKULT suur postitus, mille kirjutamine minus aukartust tekitab :D Peaksin kirjutama meie tööst Grainlinkis, siis meie reisudest enne jõule ja siis veel reisist idarannikule koos eestlastega. Võib-olla piirdun täna siiski Grainlinkiga ja jätkan siis näiteks homme Blue Mountaini reisikirjeldusega.

Nii. Grainlinkis hakkasime me tööle peale seda, kui GrainCorpist lahkusime ja Casella tööintervjuul ära käisime ja jaatava vastuse saime. Grainlink on hästi palju väiksem firma kui see teine, ja asju tehakse... veidi rohkem põlve peal. Esimese töönädala jooksul jõudsime kaks päeva töötada ühes kohas, mille nime hääldatakse nagu kolliämbeli (mmmhmmhh), seal juba sellise trailerpark trash majakese rentida ja end sisse seada, kuni tuli firmaomanik ja paigutas meid ümber kohta nimega Benerembah. Meie suureks rõõmuks organiseeris ta meile ka elamise viiekümne dollari eest nädalas ühte majakesse, mis asus töökohast umbes kaheksa kilomeetri kaugusel, ja kuulus teisele omanikule. Pakkisime kodinad uuesti kokku, paiknesime ümber ning alustasime juba järgmisel päeval teises kohas.

Tere, kitškodu!

Tšau, kitškodu!

Tere, uus kodu!

No tere, Grain Link!

Uku töökoht

Pärast tööd oli veidi lõbu

Töökorraldus oli meil põhimõtteliselt sama, mis ennegi - Uku oli viljapunkri peal ja mina seal kaalumajas ja vilja testimas, seekord koos kolme hästi toreda tüdrukuga, vanuses nii umbes kaheksateist kuni kakskümmend kuus. Palju vabam ja lustlikum õhkkond kui GrainCorpis igal juhul. Ja... kui uskumatult meeletult palju tõid veoautojuhid meile kogu aeg igasugu maiustusi ja nasvärki! Mingil hetkel läks see juba isegi koomiliseks ja ma pidin üles kirjutama nimekirja, et ikka kindlasti jääks meelde. Kingitusteks olid näiteks: apelsinid, aprikoosid, virsikud, šokolaad, krõpsud, õlu, vein, pähklid, lasanje ning isegi suur kotitäis nokamütse. Lõpuks tundus mulle, et autojuhid üritasid puhtsportlikust huvist juba teineteist üle trumbata. Ühel hetkel pidime me tüdrukutega enda kaalu silmas pidades neid ikkagi ohjama ja ütlema, et okei... kuulge, aitab ka. Kõige tipuks tõi meie kõige viimasel päeval üks veoautojuht üksinda kogu meeskonnale neli kasti õlut. No lihtsalt - niisama.

It ain't flattering, but it is vegemite!

Griffith on ajalooliselt piirkond, kuhu rändas kokku palju Lõuna-Itaaliast pärit tegelasi. Või noh, mulle vähemalt tundub nii, sest nagu nad ise seletasid, sealt pärit inimesed on lühemad ja tõmmumad. Just sellised olid enamik veoautojuhte: lühikesed kõhukad mehed, kellel need siuksed mütsilotud peas, mida siinmail buckethatiks nimetatakse. Mina kutsun neid seenemiku mütsideks. Sellised naljakad. Aga jah - hästi toredad vanamehed, kes tihti ise ka tegelikult viljakasvatajad on ja veoauto ainult lõikuse ajaks garaažist välja ajavad ja nagu Uku ütles, seetõttu just imeliste sõidu- ega targurdamisoskustega hiilga. 

Karaktereid oli üldiselt jälle rohkem kui käputäis jah. Näiteks Andie, kes nägi välja nagu valge Snoop Dogg.. ee... Lion. Selline pikk, kiitsakas, musta sassis juuksepahmakaga ja tabavuntsiga suu ümber. Keerulise minevikuga mees, kelle naisel oli raskekujuline narkosõltuvus ja kes enda lastega vist eriti läbi ei käi. Elas öösiti lihtsalt oma veoauto kabiinis ja hängis ringi ühe kahtlase naisega, kelle ta siiski mingi hetk minema ajas, kuna arvas, et see naine ajab kõikidele meestele ligi. Meile jättis iga hommik laua peale naljakaid kirju ja ostis külmkappi mahlapulkasid, et meil ikka hea tuju oleks. Nagu piltidelt näha, ei olnud õigekiri just kõige parem, aga mõte luges.

Kolm tüdrukut, kellega mina töötasin, olid Louise, Laura ja Rachel. Neist noorim, Laura, käis keskkooli viimases klassis. Talle meeldis kogu aeg küsida mu käest küsimusi stiilis: "Kas te Eestis... laulate ka?" Rääkisin neile meie jõulutoitudest (Louise ütles, et ta ei sööks sülti isegi siis, kui talle peale makstaks... mmm... sült), näitasin videot laulupeost ja proovisin üldiselt selgeks teha, et me pole sugugi nii erinevad. Üllatusena tuli näiteks see, et nad polnud kunagi midagi helkuritest kuulnud. Nende jaoks oli imelik mõelda, et sellise asja peaks enda külge kohustulikult riputama, aga kui ma neile Helgi helkureid näitasin, nõustusid nad, et isegi võiks kanda küll. Tõin võrdluseks siinse populaarse toote ehk nn ujumissärgi - sellist asja ei kanna Eestis põhimõtteliselt keegi. See oli jällegi nende jaoks imelik, aga noh, see on vist loomulik. See tunne, et "meie oleme normaalsed, nemad on imelikud". Inimlik. Aaaga... ühesõnaga, tore oli nendega koos töötada. Ainult üks asi, mis mind peaaegu ära tappis, on kohalik raadio nimega StarFM, mis mängib ainult kümmet populaarset laulu järjest ja järjest ja järjest, kuni hetkeni, kui tahaks kellelgi pea otsast ära hammustada. Vahel panin salaja Triple-J peale, mis on veidike rohkem Raadio2-e moodi, aga siis vahel Louise pani jälle salaja tagasi, et ikka ja jälle kaasa laulda Is it too late now to say sorry? See oli selle töö kõige raskem osa.

 Vahelduseks paar pilti sellest ajast, kui me Griffithi poole reisisime. Sattusime hästi õigel ajal neid lillasid puid pildistama, kõik õitsesid nii, et jääbki mulje, et hoopis lehed olid lillad. Mäletate, kunagi oli see lastefilm, kus oli samamoodi? Seal oli mingi kosmonaut ja... Mh. Rohkem tegelikult ei olegi meeles. Igatahes, see pilt näeb täpselt samasugune välja. Ja viimasena üksik raagus puu Griffithi lähedal Wyangani järves, mis väidetavalt paksult sinivetikaid täis. Käisime ikkagi ujumas, aga ei saa kindlalt väita, et hiljem peavalu just sinivetikatega seotud oli, sest vett me endale sisse ei ahminud.

Metsik apelsin

Käib töö ja ilu käsikäes

Grainlinkis lõpetasime töö kusagil detsembri keskpaiku... kes seda ammust aega mäletab. Ühel päeval igal juhul oli suur-suur vihmasadu, sait otsustati kinni panna ja siis tunni aja pärast ka eksprompt jõulupidu linnas pidama hakata. Meie Ukuga jõudsime sinna umbes viis tundi hiljem, kuna pidime ära ootama paar veoautot, mis vilja peale pidid tulema võtma. Selleks ajaks, kui me peopaika ehk ühe hotelli baari jõudsime, oli ka firmaomaik juba väga ülendatud meeleolus ja pidas meile mitu korda kõnet, kui head töölised me oleme, ning et ta loodab, et me ka järgmisel aastal kindlasti naaseme ja et Rooney lõpuks viljakuhja otsas mulle abieluettepaneku teeb ja kõike muud sellist metsikult humoorikat juttu. Sellest jutust ning ohtratest käepigistustest lugesime me välja, et olgu, ongi tööga ühel pool, kuigi ise olime lubanud veel kaks päeva töötada. Tõde oli kusagil seal vahepeal, sest omanik polnud seda vist saidijuhatajale edasi rääkinud ja Todd eeldas, et me ka veel neljapäeval tööl oleme, aga... noh.. pole hullu. Said hakkama küll. Meil oli aga aeg asjad kokku pakkida, et lõpuks ometi peale mitut-mitut-mitut töötamise kuud veidikene reisida. Sinised mäed juba kutsusid...

Aga sellest juba järgmisel korral. Ma luban, et see tuleb varsti! Väikseks narrimiseks siia üks pilt ka:

* üks väga imelik väljend. Seletus Urban Dictionary'st: australian slang; v, fair or true. To proclaim a fact or truth in a statement in such a manner. Na mate, I'l tell ya what...the guy come roun he-gain..Il give to em right..bloody fair dinkum mate!
Üks autojuht kasutas seda väljendit kogu aeg ja see tegi mulle nii nalja, aga seletada ei osanud mulle seda keegi. Mulle tundub, et ma ei oskaks sellele isegi eesti keelest vastet leida. Tähendab, et kui ma mõtlen eesti keeles mingitele väljenditele, siis tuleb ikkagi ka mingi saamislugu pähe, näiteks et 'täitsa pael' on Wremjast või 'oss' Tartu kandist või 'ain' Rakverest. Et siis kui soovite põhjalikumat seletust fair dinkum'ile, võite minna siia.

Muljetamiseni!

Perthist(*) suitsusesse lahesoppi

Käed on valusad. Jalad on kriimustatud. Musklid on toonuses või pigem väga valusad - jah, arvasite õigesti, oleme jõudnud füüsilisele farmitööle ei kusagil mujal kui päikselises Lõuna-Austraalias, Smoky Bay külakeses. And I do mean külake - siin elab vist alla tuhande inimese. Farm aga on üsna omamoodi, sest ei kasvatata siin puu- ega juurvilju, isegi mitte veiseid või muid tegelasi, vaid hoopis karpe - austreid. Ja siis üksiti kasvavad nende küljes ka kõige suuremad nuhtlused, ehk tõruvähid, aga sellest juba hiljem. 

Alustame pigem sellest, et Perthis ei jõudnud ma viimast postitustki teha. Viimased päevad läksid igasugu ettevalmistuste, autoparanduste, asjade pakkimise ja niisama trallimise alla ja kogu aeg lubasin iseendale ja mõndadele veel, et kirjutan, aga kuna arvuti taha istumiseks on vaja mõningat aega ja kannatust, siis läks nii nagu läks. Mida aeg edasi, seda kodumaks see maja muutus, nii et lõpuks oli täitsa kahju ära minna. Tubli Eesti mees Priit ja muidugi ka tublid eestlased Uku ja Liisi tegid, mis suutsid, ning maja, mis oli juba tükk aega elanud koristamatuses ja prussakates, sai uue ja kena näo.

Vabariigi aastapäev

Vaade värskelt värvitud köögile

Oaas ning päästerõngas keset kuumust

Kõige legem kombo majas

Raipojukesega ujumas

Ega piltidelt tunnet väga edasi anna, seega peate leppima minu sõnadega, et armas koht oli. Aaa - ja enne äraminekut saime umbes nädalakese tunda ka seda, kuidas oleks teismeliste psühhopaatidega koos elada. Ühte tuppa kolis paarike, kes väitsid, et nad on mõlemad üheksateist, aga lõpuks passikoopiat tehes tuli välja, et tüdruk oli vist viisteist. Algul olid nad vist isegi toredad, aga mingil ööl ärkasime üles selle peale, et vastu toa seina lendas igasugu asju ja toas käis röökimine. Järgmisel hommikul, kui mul oli vaba päev, ja nemad arvasid, et kõik on tööl, käis jälle karjumine, tüdruk lukustas end vannituppa, poiss karjus ukse taga... No siuke tavaline värk. Natukese aja pärast oldi jälle eriti armunud ja siis sai uus tüli tühjast-tähjast jälle alata. Priit käskis neil nädala lõpuks välja kolida. Küll see teismeline olemine on ikka hirmus asi (ja nüüd palju õnne kõigile, kellel juba väiksed lapsed on - see kena aeg on alles ees!). 

See selleks - Perth sai läbi, aeg edasi liikuda. Kuna olime farmeriga telefoniteel kokku leppinud, et jõuame umbes kahe nädala pärast, oli käes aeg tšiläksida, seega suundusime esimesena Margaret Rivreri poole, mis on veinipiirkond Lääne-Austraalia allosas. Ja ei pidanud pettuma. Tõeline turistilinn - iga nurga peal on kohvik, ümbruskonnas iga saja meetri tagant viinamarjaistandused, juustu- ja šokolaadivabrikud. Algul mõtlesime, et teeme ise kuidagi tiire ja käime maitseme veine, aga siis leidsime, et mõistlikum oleks mingi tuur võtta. Ja nii läkski. Asutasime ennast ühte karavaniparki autoga ja järgmisel hommikul kell pool üksteist algas tuur. Saime maitsta veini kolmes erinevas kohas ja siis veel igasugu juuste ja šokolaade ja värke. Eriti kena oli esimene koht, Watershed Winery, kus degustatsioon toimus eraldi ruumis ja kõige jaoks oli aega ja meid võõrustas üks eriti tore tädi, kes viitsis päriselt meiega veinidest rääkida. Teistes kohtades, kus degustatsioonil käisime, mõtlesid nad ilmselt pigem nii, et ah näed jälle tulid ühed veini jooma, teeme siis nägu, et me siin kõik maitseme, kuigi tegelikult ega nad eriti aru niikuinii ei saa. Või noh... jäi selline mulje. Sellegipoolest oli lõbus, olime ainult kuuekesti, lisaks meile veel üks briti vanapaar ja isa-poega Austraaliast. Peale lõunasööki liitusid ka kaks šveitslast oma tütrega. Kui kell pool viis koju jõudsime, olime söönud ja joonud häid asju täiesti arvestataval määral. Õhtul käisime veel ühes ülivinges restoranis, kus serveeriti eriti fäänsisid tapaseid, aga fotokat kaasa võtta ei viitsinud, seega kahjuks pole sellest ühtegi pilti. Märksõnadeks marineeritud lillkapsas, mikrokoriander ja suhkruliha.

Pärast Margaret Riverit suundusime veel veel allapoole, et mandriosas ära külastada kõige suuremad puud ja puulatvadel kõndimise atraktsioon. Lisaks sellele avastasime veel lubjakivikoopad ja ühe suure puu nimega Gloucester tree, mille otsa sai ronida. Kunagi olid kõrgemate puude otsa ehitatud platvormid mõeldud selleks, et varakult tulekahjusid avastada, aga nüüdseks on see, 50 meetri kõrgusel asuva platvormiga puu, mõeldud turistidele ronimiseks. Mis on kusjuures väga imelik, sest muidu on nad siin maal eriti rangete turvanõuetega, aga selle puu otsa ronimine on omal vastutusel, umbes, et vaata siis, et plätudega ei lähe ja ei kuku. Meie käisime seal, kui oli üsna värskelt sadanud, nii et natuke hirmus oli küll ja pärast olid käed kramplikust kinnihoidmisest üsna väsinud.

Pärast puu otsas käimist läksimega koopasse  (või oli see siis vastupidi, pole kindel, kuna puhkepäevad kuidagi hajuvad üksteise sisse), millel nimeks Jewel Cave ja mille näol on tegemist suurima koopaga Lääne-Austraalias. Tõesti uskumatult suur - kui olime koopa põhjas, oli kõrgus laeni umbes 30 meetrit. Igale poole olid ehitatud trepid ja käiguteed, kus giidiga ringi patseerisime. Koobas avastati eelmise sajandi keskel - algul laskus sinna alla köiega üks mees, kes siis natuke aega taskulambiga ringi vaatas ja siis uuesti välja tõsteti, kuigi ta oli näinud umbes 1/10 koopast, kui sedagi. Ma küll ei kujutaks ette, et keegi mind kottpimedasse nööriga laseb... veits hirmus. Aga täname õnne, et nemad ei kartnud ja nüüd selline uhke koht olemas on.

Nii õnnelikud!

Roheline koobas!

tilgamoodustised

Koopas on vähe valgust pildistamiseks

Ja see siin on heliktiit - kasvab igas suunas

Järgmisel hommikul peale koopaskäiku jõudsime ka siis puulatvadel kõndimiseni. Jällegi, umbes viiekümne meetri kõrgusel. Miks mitte olla lind.

Veel jäi meie ja Smoky bay vahele üks väga tore koht, mille silt tõotas, et saab dinosauruseid näha. Olime küll üsna skeptilised, aga sõitsime ikkagi viitade järgi kohale. Nojah - olid küll dinosauruste luukerede maketid, aga palju lahedam oli, et onku, kes seda pidas, oli kokku  kogunud ka ohtralt kahepaikseid ja erinevaid linnukesi, kelle üsna kenasti ära kodustanud oli. Vaatamist jätkus ikka mõneks ajaks, kõik papagoid pandi õla peale istuma ning enne äraminekut kästi ka kängurute juurest läbi käia. Eriti stoilised tegelased, kes isegi ei liigutanud, kui neid paitada. Pikutasid niisama. Ilm, muuseas, oli selleks ajaks juba ammu üsna mõnusaks muutunud - palavus jättis meid maha umbes peale Margaret Riverit.

Pikutab

Marko Reikopi tunnustegevus on asjade maitsmine, mina olen aga postament

Viimaseks vägiteoks enne pikka sõitu üle Nullarbor'i tasandiku (ei ühtegi puud) jäi Bluff Knolli mäe otsa ronimine. Päris raske oli, trepiastmed olid vahepeal põlvekõrgused, aga siiski läksime võiduka lõpuni. Kokku pidi aega võtma kolm tundi - kaks üle ja üks alla. Meil läks poolteist üles ja vist sama palju alla, kuna minu jalad olid eelmisel päeval kõrge puu otsa ronimisest üsna hellad. Ja üldsegi - allapoole on ikka nii palju raskem minna! :D Vaade mäe otsast oli muidugi võimas. Ja meil vedas ka, sest alla jõudes oli tipp juba paksult pilvede sees ning näha poleks sealt olnud tuhkagi. 

1095m on ossikükki väärt

Vänn täitsa paistab, eks?

Altvaade ülesse

Tagasitulles ootas meid auto all külaline - jalgadega uss

Jumalik valgus Buff Knolli tipust

Ja siis nii oligi - hakkasime sõitma. Uku ütles, et tuleb ikka jätta paar päeva autojamade jaoks ka, aga näed, ei juhtunud seda. Sõitsime jälle läbi poolkõrbete, ilm läks palavaks ja rõvedaks, ühes kohas oli õhtul HULLULT palju mesilasi, kes olid vist hirmsas joogipuuduses, sest käitusid pigem nagu väga uudishimulikud herilased ja ajasid mind täitsa endast välja. No kujutage ette - tegime auto luugi tagant lahti ja korraga oli seal üle kümne mesilase, kes kõike uurima hakkasid, nagu mingi pesa oleks kusagil lahti pääsenud. Ja maanduda tahtsid ka keha peal. Õnneks peale loojangut läks rahulikuks. Olin seetõttu nõus järgmisel päeval isegi koos päikesega kell 5.30 tõusma, et mesilasi vältida. Jälle oli tee peal palju kängurulaipu, sildid hoiatasid ka kaamlite ja vombatite eest, aga neid me kahjuks ei kohanud. Õnneks muidugi ka, aga noh, näha oleks ikka võinud. Enne Lõuna-Austraalia piiri keetsime ja praadisime kohusetundlikult kõik köögiviljad ära, et mitte midagi minema visata nagu kunagi Lääne-Austraalia piiril, aga piiripunktis polnud kedagi. Muidugi - miks peakski keset eikuskit mingi putka olema. See tuli alles üsna enne Ceduna linna piiri. Ceduna asub Smoky bayst siis umbes neljakümne kilomeetri kaugusel. 

Liiga palju kärbseid

Jaa, oled küll väga hirmus

Jõudsime kohale varem, kui lootsime - juba neljapäeva õhtul. Tahtsime jõuda pühapäevaks. Saime ülemuse, Shane'iga kokku ja ta ütles, et kui tahame, võime juba kuuri ööbima jääda, aga reedel pole mõtet veel tööle tulla, niikuinii ainult pool päeva. Nii saigi. Nädalavahetusel jämmisime niisama smoukis ringi, käisime kalal, püüdsime kalmaari, tutvusime Cedunaga ja ootasime esmaspäeva.  Kalmaari püüd oli põnev ja kalmaar ise muutis värvi, aga natuke oli kurb ka seda suurte silmadega elukat süüa, niiet eriti rohkem seda vist ei juhtu. Pühapäeva õhtul (vist) saime veel Piia-Liisiga kokku, kellele selle töö eest tänu võlgu oleme. Jee!

Esmaspäeva hommikul kell seitse algas töö, mis kestis vist poole viieni päeval, üks pooletunnine paus vahel. Seda kirjeldada on veidi keeruline, aga käib umbes nii: austrid kasvavad merel selliste plastmassist korvide sees ja iga päev tuukse mingi hulk korve merelt ära ja viiakse asemele ka, siis neid sorteeritakse ja puhastatakse ja loetakse mingi arv kottidesse ja saadetakse ära. Tegelikult polegi nii keeruline... vist. Lihtsalt seal on igasugu erinevaid väikseid töid juures. Näiteks plastmassist korvide külge kasvavad vees tõruvähid, kes on ühed pahad ja teravad tegelased ja seetõttu peab neid korve siis puhastama. Ehk kepiga peksma. Vääääega tüütu töö minu jaoks, no kui jõudu niimoodi metsikult ei ole, et vibratsiooniga kõik tõruvähid korvi pealt ära lennutada. Muskel kasvab ja randmed valutavad. Vahel peab osasid austreid käsitsi kottidesse lugema. Austreid müüakse tosina kaupa, miks - ei tea. Kakskümmend viis tosinat näiteks on kolmsada austrit, siis loedki kotti kolmsada ja paned umbes kümme lisaks, juhuks, kui valesti läks. 

Reedel panin meres käna, tunked olid vett täis, kuigi vesi oli ainult põlvekõrgune. Tegelikult merel on kõige toredam. Väga hea meel oli ka, et laupäev ja pühapäev on puhkepäevad. Ma ütlen - tugevaks ja karastunuks me siin saame! Reede hommikul näitaks kraadiklaas 6 kraadi AINULT. Austraalias - ennekuulmatu! 

See on olevik. Loodame, et peame vastu. Kogukond on siin väga tore - ainult nädalakese oleme elanud, aga juba viskavad kõik kohalikud käppa igal pool ja puhuvad paar sõna juttu. Ka kuulujutud levivad kiiresti. Kui reedel pubisse jõudsime, teadsid juba kõik, et ma olin vette kukkunud päeval, sest ülemus oli jõudnud juba käia ja lugu levitada. Naersime koos, mis muud mul üle jäi. Aga jah - armsad inimesed, nii noored kui ka vanad. Piia läheb varsti ära ja siis jääme ainult meie pluss veel üks eesti paar kodumaa lippu kõrgel hoidma. 

Vahepeal hennatasin juukseid ka

Smokey bay hiigelpikk kai, kust püüdsime kalmaari 

Esimene kalasaak, millest valmis uhhaa

 Ja lõpetuseks paar kena pilti enne reisi ja reisilt, mida kuskile alla panna ei osanud. Olge siis paid.

Mina paistan igalt poolt välja

Austraalia harakas - kõige lemmikum lind!

Minu kohvik

Suur puu on suur

Ämmelgas

Puukoopainimene

Aa - ja PS! Me võime süüa nii palju austreid, kui tahame! :D Siiani tahame küll ainult ohtra sidrunimahlaga koos, aga sellegipoolest. Sada korda paremad, kui need, mis me Darwinis maitsesime. Piia lubas varsti kilpatricku-stiilis valmistada ja meid külla kutsuda. Seni aga kõlbavad merel tavalised ka - kui kõht on tühi, siis on austrist ikka kosutust. 

* Jah, mitte Põhja-Eesti regionaalhaiglast, nagu ma ühes postituses kirjutasin, vaid ikka Perthist