So long, farewell, auf Wiedersehen, adieu...

Me oleme Eestis tagasi! Fännid kindlasti teavad. Ja seetõttu arvan ma, et selle blogi aeg on ümber. Mulle tegelt hirmsasti meeldib blogisid teha ja kirjutada ka, seega ei saa ümber lükata, et ma varsti mõne uue teen ja siis niisama aiaaukudest, suvest, plaanidest ja olmeulmadest pajatan. Jep. 

Reis oli pikk ja võimas ning kulges läbi Tai, Kambodža ning Vietnami, enne seda käisime veel Tasmaanias. Kui keegi soovib, siis võime alati pildivaatamismaratoni korraldada, sest neid on nii umbes kolmekümne giga jagu. Ime siis, et ma midagi siia teile vaatamiseks riputada ei oska. 

Jäägu siis ainsaks pildiks hetkel siia see kõige klassikalisem - Angkor Wat päiksetõusul.

Nägemiseni päriselus!

Rännumees nii lihtsalt oma vabadust ei kingi. Või siiski? Jätame otsad lahtiseks...

Tere, inimesed!

Peaaegu kuu-ajane vahe on olnud kirjutamises. Lootsin enne Darwinist minekut veel jõuda postituse teha, aga kuna meie korteri peremees ise ka välja kolis ja interneti päeva lubatust varem ära kaotas, ei j6udnud enam sugugi. Ja nüüd on Darwin, kuigi tegelikult oleme sealt ära olnud alla kahe nädala, juba kauge ja hägune minevik. Aeg on selline imelik - algul ei saa vedama, pärast pidama, nagu füüsikatunnis impulsi näitena toodud rongivagunid. Selles m6ttes, et kui oled mingis uues kohas, siis esimesed nädalad tunduvad nagu igavik, aga ülejäänud kaks kuud lippavad sama kiiresti kui mõte ja kaovadki käest.

Käisin Darwinis rannas PUU ALL raamatut lugemas ja pärast oli tulemus selline

Kuidas on ilmad? Külmad ilmselt jah? Teil seal sajab (juba lund), aga meil vaikselt valmivad viljad ja nii. Päike lõõskab taevas. Ei ole jõulutundest kippu ega kõppu ja ilmselt ei tulegi. Sellel aastal jäävad nad tõenäoliselt pidamata, siis on järgmisel veel nagu eriti mõnus. Selline topeltjõulutunne, et tahad kõik piparkoogid esimese söömisega hävitada ja silmadest pritsib säraküünla sära välja. Ootan hea meelega.

Nagu ma kirjutasin, oleme reisinud nädal aega, Broome'is olnud nädal aega ja maha sõitnud selle ajaga umbes 2000 kilomeetrit. Kraade on olnud maksimum (väidetavalt) umbes 45 ja väikseid autojamasid (õnneks ainult) üks. Meie pisike vännikene ja tema mootor on pidanud taluma väga k6rgeid temperatuure ja meie poolt pealesunnitud offroad teid, mis tõesti... tõesti on väga huvitavas konditsioonis. Samuti olen mina nüüd teadlik sellest, misasi on raipehais, sest auto - muidugi mitte meie auto - alla jäänud vallabisid on ikka olnud omajagu (+ üks suur lehm). Jah, lehmad vahel lihtsalt seisavad pimedas keset maanteed, peaaegu oleks isegi ühele kenasti otsa sõitnud, sest isend oli täiesti hall nagu asfalt ja tšillis niisama keset sõidurada kottpimedas. Ilmastikunähtustest oleme ära näinud öise halo ümber kuu, mini suitsutornaadod kulupõlengutest päeval ja vikerkaarevärvilised pilved, millest ka allpool fototõend ( aga mida näeb pigem ainult päikeseprillidega). Ametlikke nimesid neile anda ei oska, aga huvitavad on nad kõik olnud. Hoiatan juba ette ja rõõmustan koos teiega, et selles postituses on palju pilte - hurraa!

Promopildid vännile, juhuks kui müüma peab hakkama

Kõigepealt põrutasime peale kodust lahkumist Litchfieldi rahvusparki, kus peale öist ja huvitavat uinakut ilma konditsioneerita kümblesime hommikul täiesti jahedas ja ka magedas vees ja vaatasime hiigelsuuri termiidipesasid. Neid on siin meeeetsikult palju, igasugu eri liigid teevad eri kujuga pesasid, osad kõrgeid, osad väga laiu, osad, need kes on nö magnettermiidid, ehitavad pesi magnetjoonte järgi maakeral.

Oo, mage vesi, küll sa oled hea!

See on katedraalitermiitide pesa ja paslik nimi neile pealekauba

Kimberley ehk Lääne-Austraalia põhjapoolne regioon, kuhu me üsna pea jõudsime, on vähemalt ühe raamatu järgi peaaegu kõige vähem asustatud piirkond maakeral (ma ei tea, mis standardite järgi). Ja nii tõesti on ka, et võib sõita mooda lõputut sirget maanteed ning kohata ühte autot umbes iga kahe tunni järel. Praegu pole muidugi ka turistihooaeg. See algab aprillis ja lõppeb umbes oktoobris. Seetõttu olime kahes suuremas nn atraktsioonikohas täiesti ihukahekesi, peale meie ainult mageveekrokodillid ja vallabid. Ning selleks, et üldse vaatamisväärsuste juurde jõuda, pidime keerama ära suurelt maanteelt kenale punase tolmu teele, mis autot mõnusalt raputas. Aga kohale me jõudsime, vältides tee peal isegi üht sellist poole jala sügavust lompi. Võtsime julguse kokku ja sõitsime sellest läbi, õnneks oli see tee peal ainus. Sõit lõppes üsna pimedas, aga see on okei, sest kella keeramise tõttu loojus päike juba jälle kella kuue aeg. Üldse oleme tõusnud umbes 4-6 ajal ning magama läinud umbes kell üheksa, sest mis sa ikka pimedas passid. Ei saa jahedat aega raisata, sellel ajal peab magama, sest nii on vähegi inimlik olla.

Koonuspead on jõudnud WA-sse

Uku katsetab lombi sügavust

Hommikusel matkarajal kohatud eeskujulik poseerija

Looduslik dušš, mis tilkus ühe kalju pealt alla

Võimatu pannkoogitegu. Välja tuli rohkem pannkoogipudru.

Esimene neist vaatamisväärsustest siis, mille juurde jõuda tahtisme, ja kõige eredam mälestus ilmselt pikaks ajaks, oli Tunnel Creek ehk 750m pikkune maa-alune koobas liivakivikalju sees. Juba tutvustus ütles, et vesi võib olla üsna sügav ning koopas on ka krokodillid, kuigi neid kartma ei peaks. Okei. Tundus okei, tähendab. Kui koopasuusse jõudsime, tekkis mulle väike nutuvõru ümber suu ja tunne, et mina küll ei lähe. Veidi veenmist, üks lisalamp autost ja veidi pimedaga harjumist ja siiski läksime. Läksime läbi kottpimeda tunneli, mille laes rippusid kohati nahkhiirte kolooniad (no needsamad suured, keda Darwinis kohtasime) ning mille vees, nagu hiljem selgus ja mida Uku mulle alguses delikaatselt ei maininud, päris mitu pisikest krokodilli. Neid nägi ainult siis, kui pealambiga otse nende poole vaadata, aga pealamp oli Uku peas. Ja muljumisjäljed tema käsivarrel. Pärast oli üsna uhke tunne küll. Isegi ujumas käisime selles vees (küll krokodillidest eemal) ja võrreldes megapalavusega õues oli koopas hea ja jahe. Imelik lõhn oli seal ainult - natuke nagu kevadised nartsissid ja natuke nagu midagi halba. Ilmselt nahkhiirekaka.

Sellised krokod olid seal siis vees... Nali! Ei olnud õnneks. Need olid Adelaide riveris.

Koopasuus

Koopasuus kükitada oli vähem hirmsam

Laes oli üks kuni mitu nahkiirt

Lähedalt tegelikult hästi armsad

Mageveekrokodill vees

Ja meie ees kaldal... Selline allameetrimees

Ujumine koopajärves

Kunstiline koopafoto

Pärast seda pupsutasime autoga Windjana Gorge'i, mis siis on selline suur ja devoniajastust (300 miljonit aastat tagasi) pärit jõeorg ehk lõhe kalju sees. Uhkelt kiidetud mõlemas matkaraamatus, mida sirvisime, aga kohalejõudes tuli välja, et sisse ei saa - silt, et tee on kinni ja üldsegi, eksole, turistihooaeg on läbi, tulerisk on kõrge ja üleujutusoht suur. Sõitsime siiski edasi ning ega vaade ei tekitanud pettumust. Väga muidugi keskpäevase palavusega kõndida ei jaksanud, pöörasime tagasi keset orgu ja nautisime hoopiski valveta ja tasuta vee kraani, pesime ennast, pead, täitsime veepunsu (mille Uku ristis Konkubiiniks) ja pudelid ja siis mulistasime natuke niisama veel. Sest vesi on imehea asi. Vesi on lausa uskumatu asi.

Punakas õhtuvalgus outback''is

Windjana Gorge'i ürgorg/jõeorg?/ no on mingi kalju

Umbes kolme-nelja sõiduraja laiune liivatee keset eikuskit

Mälu läheb häguseks nende juba peaaegu nädalataguste asjadega. Ühesõnaga, sihtkohaks võtsime juba Darwinis Broome'i, mis on selline ilus ja üsna pisike mereäärne kuurortlinnake, alguse saanud pärlipüüdjate ajutisest elukohast ning hetkel täiesti arvestatav turismilinn. Äärmiselt maaliline türkiissinine India ookean loksub vastu valge liivaga kaldaid ja kahekorruselisi maju kohtab harva. Isegi kohtumajal ja raamatukogul on ainult üks korrus! Kuid ma ruttan veidi sündmuste käigust ette. Peale turismikohtadest käimist ja õhtupoolikul ühes väiksemas linnas, Derbys, tankimist ja poes käimist, otsustasime, et sõidame veidi Broome'i poole, aga peatume ikkagi ööseks kusagil maantee kõrval ja lõpetame reisi hommikul. Oli väga mõnus, puhus pisikene briis, paistis peaaegu täiskuu, ja uinuda oli kena. Hommikul oli natuke vähem mõnus, sest kärbseid oli kohutavalt palju tekkinud. Ja siis natukese aja pärast ei olnud enam kohe üldse mõnus, sest auto ei läinud enam käima. No kohe üldse mitte. Raske südamega jätsime ta siis maha, et leida Broome'is mõni mehaanik. Läksime tee äärda, ei jõudnud isegi hääletama hakata, kui juba üks mees, kes oli mööda sõitnud, ise tagasi keeras, meid peale võttis ja rahulikult Broome'i viis. Eks ta nägi, et kaks jobu seljakottidega kõndides kuhugi ei jõua. Olgu. Broome'is leidsime üsna kiiresti mehaaniku, kes meiega 130 km kaugusele auto juurde tagasi sõitis, vea tuvastas (kütusepump oli otsad andnud) ja ütles, et kahjuks seda juppi tal kaasas ei ole, ning meid siis oma võimsa autoga Broome'i pukseeris, kiirusega nii umbes 70 km/h. Jah. Kõik läks vägagi sujuvalt, Broome'is sai autoga kõik tunni aja jooksul korda, aga reisikulutused duubeldasime kenasti ühe päevaga kahekordseks. Siiski - selline on elu ja vänni maha jätta ei oleks võimalik olnud. Kõik sai timmi ja mis me selle raha pärast ikka nutame, eks? Vähemalt lõpuks, peale paari tuhandet kilomeetrit pluss ühe päeva jooksul kolm korda maha sõidetud 130 kilomeetrit ja saunailma olime Broome'is! 

Luke hakkab meid kohe Broome'i pukseerima

Ookean, (ilma heinata) maa ja päikesepaiste

Siuke meeleolu pilt

Ja teeb trikke

Erakvähid päevasel ajal kaljupragudes

Õhtusöögiaeg hobuste võidusõiduraja ääres

Magpie lark ehk Häireandja, nagu meie teda kutsume, takseerimas mangokivi

Broome'i nautisime umbes reedest kuni esmaspäevani. Ööbisime erinevates kohtades, mõni linnast veidi kaugemal, mõni lähemal. Kuna see autoga matkamise kultuur on Austraalias juba ammuilma väga levinud, on enamikes kohtades öösel parkimine ja magamine keelatud. Miks? Noh, ilmselt on väga paljud matkajad lärmakad ja räpased. Tõesti - igal pool vedeleb endiselt prügi ja klaastaarat, kuigi me ei ole enam Darwinis. Seetõttu üritasime siis ennast ära peita ja mahutada eraldatumatesse kohtadesse ja tuli välja ka. Ainult üks kord sõitis meist õhtupimedas mööda auto, kust üks laps hõikas: "You're not allowed to do that!" (umbes nagu need lapsed, kes hõiskasid suure rõõmuga, et mul pole pükse jalas. Väga sõnakad lapsed on siin, kas pole?) Päeval nautisime ülikuumal ajal autos pikutamist, õhtuti käisime ookeanis ujumas ja laupäeval isegi ühes nii-öelda rannabaaris, kus mängis bänd nimega the Mexicans, kes tegi kavereid igasugu regelugudest. Päris mõnus (kui välja arvata, et baari ja tagasi sõitsime ratastega umbes 12 km). Veel üks tore üllatus oli, kui parklas tuli meie juurde prantsuse vanapaar, kes Broome'i lähedal mahemangosid kasvatab ja meile terve kilekotitäie ülimaitsvaid vilju kinkis. Neil olevat lihtsalt saagist üle jäänud ja nad andvat neid seljakotimatkajatele, et neil ka hea oleks. Niiii armsad tegelased. Ja kui maitsvad viljad! Mitte kunagi varem poleks ma uskunud, et mangod nii hästi maitsta ja lõhnata saavad. Uskumatu.

Broome'i raamatukogu ei usu vabasse elektrisse

Esmaspäeva hommikul sõime nn "linnarannas", mis tegelikult on park+laste veepark+kohvik, hommikust ja mõtlesime, et käime poes ära, varustame ennast, ning asume edasi teele. Ei olnud enam eriti miskit avastada. Siis aga sõitis meie juurde üks parajalt paks ja parimais aastais mees, istus maha ja küsis, et ega me tööd ei otsi. Meie küsisime, et millist? Tema vastas, et tõmbas just paadi merest välja ja seda oleks vaja küürida, 25 tunnis kätte. Mõtlesime veidi, ja, mis mõeldud, see tehtud, otsustasime, et raha maha visata pole ka mõtet. Leppisime kokku, et tuleme kella üheksaks paadisadamasse ja hakkame pihta. Ja nii oligi. Jõudsime kohale ja nägime, et tegu on 12m korda 7m laia katamaraaniga, millel nimeks "Moonlight Mile" (kuigi omanik ise nimetas seda Birdshit Heaveniks ehk linnusita-taevaks). Ja ega ta puhastamise osas nalja ei teinud - ei mina ega Uku pole vist elu sees ÜHTEGI asja nii korralikult küürinud kui seda paati. See käib umbes nii, et kõigepealt mitu korda cifiga, siis nõudepesuvahendiga, siis kuivatad rätikuga kõik ära, siis vaatad, palju veel soolaranti alles, kordad tegevust kuni ise oled rahul ja omanikule meeldib ja siis lõpuks vaha peale. Vaha lõhnab nagu virsikud ja natuke nagu koorevenis (Uku ja Mark ei ole minuga nõus ja arvavad, et ma olen natuke nagu toksikomaan). Ja kujutage nüüd ette, et seda pinda on 12x7x mina ei tea, mitu meetrit, umbes neli-viis vähemalt. Ja et soolarandid on väga visad maha tulema ning ega linusittki  nühkimisele teab mis vastutulelik pole Samas on mõnus, saab pläkutada, muusikat kuulata ja ennast vabalt tunda. Ja treenida ja päevitada muidugi ka! Kuigi päike on nii tige, et mitu korda päevas peab 50+ spf kreemi panema ja ikka on väga pruun päeva lõpuks olla.

Linnukakataeva pardal (kuidagi valed proportsioonid)

Peale esimest tööpäeva ütles Mark meile, et võime ta kuuris ööbida, et seal saab elektrit ka. Natukese aja pärast ütles, et konditsioneer on ka. Kui kohale jõudsime, tuli välja, et ta on enda kuuri sisse ehitanud omaette korteri, kus on kaks tuba ja köök, kõik väga fäänsi, ja meie võime siin kenasti elada nii kaua, kui töötame. Korkisime tähistamiseks lahti ka veini ja rääkisime natukene ilmaelust. Nüüd oleme siin olnud juba neli ööd. Mina ausalt ei kurda.

Väike veinikene mustade tööriietega? Pole probleemi!

Väike lõõgastumine? Pole probleemi!

Ja siis, lisaks kõigele, käisime kolmapäeval veel ka krabisid püüdmas. Mark ütles, et miks mitte, tuult ei ole, laadisime hommikul sööda, milleks olid lambakaela tükid, lõksud ja külma vee paati, ning põrutasime pisikese mootorpaadiga mangroovisohu. Veetsime vee peal kokku umbes seitse tundi ja kätte saime selle aja jooksul umbes ühe parajas suuruses (15 cm läbimõõduga kilp) ja viis alamõõdulist krabi, kes olid ikkagi päris prisked. Mark otsustas, et olgugi, et krabid on naaatukene väikesed, võiks need ikka salaja kaasa võtta, no et me nii pika aja peale lihtsalt tühjade kätega ei jääks ja et meie ka ikka krabiliha maitsta saaks. Nii, kui me jõest avamerele tagasi pöörasime, võttis meid sihikule üks paat, kus olid nn kalainspektorid. Ühe alamõõdulise krabi eest pidavat saama trahvi 350 dollarit, aga selleks ähmi täis Mark valmis ei olnud, ning seega keeras ta krabinõu üle paadiääre vette, koos selle ühe ainsa õigega. Ja nii oligi. Paat enam meie suunas ei sõitnud, ilmselt nad nägid, mis me tegime, ja olimegi õnnelikult ilma ühegi krabita kodu poole teel. Ega see tegelikult meid Ukuga morjendanudki, sest väga lahe oli niisamagi olnud, aga Mark oli üsna tige. Lisaks sellele oli tõusnud vastutuul ja teekond, mis minnes võttis aega umbes 15 minutit, muutus tagasitulles umbes tunni võrra pikemaks. Randa jõudes olin mina läbimärg ja Uku selg lainetel põrkamisest läbipõrutatud. Aga IKKAGI oli retk tore. 

Uskumatult kaunis vaikelu pelikani ja tundmatu salakuulajaga

Vanaema (Liisi) heidab ankrut vette 

Krabimõõtmisinstrument

Krabilõks

Sina oled liiga väike!

Selline ongi meie elu hetkel. Eks varsti liigume edasi ka, kuigi Mark ütles, et kui meie tahame, siis tal tööd jätkub. Aga Austraalia kutsub, ei saa liiga kauaks ühte kohta paigale jääda. Täna mina tööle ei läinud, sest oli lõpuks ometi vaja see blogipostitus valmis teha. Muidu voolab veel seikluseid peale ja esimesed mälestused tuhmuvadki lõplikult. Kes läbi vaadata jõudis, saab pika pai. Meil on tore, täitsa äge värk ikka see reisumine. Ja isegi pikad sõitmised on olnud toredad (rohkem muidugi mulle). Saan kohe soovitada raamatut "Head ended", autoriteks Terry Pratchett ja Neil Gaiman, ja Long Earthi triloogiat, mis e-lugerist autosõidu ajal läbiloetud said. Jah. Vähem tööd, rohkem aega, rohkem muljeid ühes päevas. See on tore. Ja et küll küllale liiga ei tee, siis lõppu veel üks popurrii piltidest, mida kuhugile vahele pikkida ei osanud. Eesotsas siis kolme SUURE baobabiga, mis on nüüdsest me lemmikpuud. 

Musi-musi!

Ei ulatanud

Rohkem nagu maja

See baobab on Wikipedias ka, Derby lähedal asuv "vanglapuu".
Minu poos on taaskehastus lapsepõlvepildist Taanis/Rootsis

Konn surnud, sipelgatel pidu 

Vikerkaarepilved

Oleme lõbusad matkasellid

Varahommikune idüll Tunnel Creekis

Liisi on endiselt paintmaster

Lõpupilt üldise nummitaseme tõstmiseks.

Settib ja selgineb

Oleme siin Darwinis elanud nüüd ühe kuu ja peaaegu kaks nädalat. Tundub, et uute asjade kirjeldamine ja märkamine muutub juba raskemaks, kuigi endiselt on akuutne prügikastipuuduse tunne ja palavuseväsimus. Tõesti - see palavus ja niiskus siin on ikka metsik, enne päikeseloojangut ei saa kunagi ega kuidagi rahu. Ei oskagi enam ette kujutada, mis tunne oleks tahta pikkade käistega pluusi selga panna ja kummaline on vaadata pilte Eesti sügisest, kus inimesed juba jakkide ja kergete sallidega ringi patseerivad. Ise kannan hetkel lühikest õlapaltega kleiti ja mõtlen, et tahaks duši alla jahtuma minna.

Ja duši alla kuhu? Nanananaaaaa - me elame uues kohas, Darwini  ääres Stuart Parki piirkonnas, aknast paistavad jahtide mastid. See korter oli nagu vedamine kuubis. Esmaspäeval võtsime ette uute kohtade otsimise, sest hostelis läks olemine juba veidike käest ära - viimase kahe nädala peale on seal käinud politsei, toimunud mõned kaklused ja igasugu põnevaid pidusid, mis natuke ära väsitasid. Selles mõttes, et pensionärid me veel päris ei ole, aga kui peaaegu iga päev kell 5.55 ärkama peab, siis on raske, kui teistel on öösel pidu. Igatahes - otsisime Gumtree'st (eestikeeli siis Kummipuust, mis on üks Austraalia leht, kus ostetakse ja müüakse ja vahetatakse) kortereid ja seal oli neli kuulutust, millele sõnumi saatsin. Üks mees vastas kohe ja kuigi tal pilte ei olnud, läksime samal õhtul korterit vaatama. Ja mis me räägime - laitmatult puhas, küünlad igal pool põlemas, meie toas kuninglik baldahiinvoodi... ja vägagi taskukohane. Korteriomanik on 39-aastane sõjaväelane, kes näeb välja umbes kakskümmend viis ("I'm about as vain as they come and my secret is a lot of sunscreen and moisturiser," ütles ta) ja elab Darwinis töö pärast. Ta naine ja 7-kuune beebi elavad Sydneys, kuna ei kannatanud siinset kliimat välja. Käisime vaatamas ära ja umbes veerand tunni pärast koju kõndides otsustasime, et tahaks ikka väga. Saatsime sõnumi ja kolisimegi eile sisse. Nii - ja siis - peremees Daniel tutvustas meile korterit ja ütles ühel hetkel: "Aga muidu teil tegelikult veab, sest ma sain kümme minutit peale teie lahkumist kõne, et ma pean minema üheksanädalasele koolitusele ja te saate korteri täitsa endale." Ja nii ongi... Väga usaldav ja armas temast. Naljakas mees, väga sõbralik, aga selline tagasihoidlik, läks isegi korterit näidates niimoodi pabinasse, et suu läks kuivaks. Tegelikult ta ise mainis ka, et on elanud üle kolm seljaoperatsiooni ja elab pidevas morfiiniuimas, et sellepärast ei ole ta suu nii kiire kui mõistus ja ta võib veidi eemalolev tunduda. No kas pole mitte armas? Ma üritasin siia pilte ka juurde panna, aga Uku on praegu tööl ja ma ei oskagi arvutil sinihammast sisse lülitada, sest... ma ei tea miks? Miks ma ei oska? Igavene häda piltidega, mis saabuvad hiljem.

Mis veel? Kogu aeg loen T-Teatri meile ja mõtlen, et issand kui palju huvitavaid projekte ja kui tublid ja asjalikud kõik on ja miks ei saa olla kahes kohas korraga... Kuidas saab isegi nii lühike eemalolek nii pikk tunduda? Samamoodi, mõtlen seenelkäimisele ja sügisestele vihmahoogudele ja peatsele talvele ja mõtlen, et igaveseks ei saaks küll sellest loobuda. Mitte ühegi palmi ega känguru pärast. 

Meelelistest aistingutest ka: ostsime ükspäev Duriani. See jalgpallisuurune teravate ogadega vili peaks olema üks maailma kõige haisvam ja selle jaoks on Aasias olemas isegi eraldi sildid 

Alguses, kui seda poes nuusutasime ja vaatasime, tundus, et lõhnab nagu maasikas. Wikipediast võib lugeda, et näiteks kellavärgiapelsini autor Anthony Burgess on duriani söömist kirjeldanud kui "magusa vaarika blanmanžee maitsmist tualettruumis", aga samas on üks teine toidukirjanik väitnud, et "duriani lõhn on nagu segu seasitast, tärpentinist ja sibulatest, mille garneeringuks on läppunud spordisokk" ja noh, mõni ütleb veel, et karamell ja mõni, et röstitud mandlid. Ei saa öelda, et ma sellest kirjeldusest üsna elevusse poleks sattunud, sest tavaliselt tunduvad pikantsed maitsed mulle huvitavad. Läksime poodi, mina suure õhinaga ja Uku üsna skeptiliselt, ja ostsime pudeli punast veini ning ühe Duriani. Rändasime sellega õhtusesse parki ning tegime suurejoonelise avamistseremoonia koos piltidega... jaa... mis ma oskan öelda - pettumus :D Maitses nagu natuke pahaks läinud sibulamass. Uku naeris ja ütles, et umbes nii ta ette kujutaski asja, aga mina olin ikka nördinud küll, sest see vili oli nii suur ja nüüd pidi kõik alles jääma. Üritasin ikka korduvalt veel ennast veenda ja võtsin lusikaga ampse, aga tulutult. Tõesti - ainuke ligilähedane maitse sellele oleks üks Vertigo sibulaquiche, mida müüdi Tallinna Kaubamajas, aga kuna ta ikkagi päriselt ju see quiche ei olnud, oli raske ennast uskuma panna. Jõime hoopis punast veini ja panime duriani ühe puu alla opossumitele söögiks, sest noh, nemad peaksid ju kõike sööma. Kaks tükki nuusutasid ja peale tükki aega ootamist tuli üks, kes väga pika hambaga koorest (mitte sellest põhilisest plögaosast) tüki hammustas ja siis minema jooksis. Väga naljakas. Pärast tulid mõlemal veel õhtu otsa duriani-krooksud. Ei olnud väga tore, aga kogemus on vähemalt pagasis olemas :D 

Tseremoonia - durian - reaktsioon

Veel üks imelik asi, mida austraallased söövad ja reaalselt kiidavad, on Vegemite. Selline B-vitamiini täis tumepruun õllepärmist tehtud soolakas-mõrkjas määre. Täiesti imelikud inimesed ikka. Aga söövad ja meeldib, nagu mitu erinevat kohaliku on mulle väitnud. Selle austamiseks siia ka üks link Men At Work'ilt - Land Down Under (ja kes sõnu guugeldab, siis seal on Vegemite sees). Nauditav video on lihtsalt boonus. 

Tööl jõudsin ka esimest korda nutta (draama). Meil on üsna palju erinevatest rahvustest töötajaid ja hetkel on koos kolm itaalia tüdrukut. Kui nendega koos vahetuses olla, siis väga palju inglise keelt just ei kuule :) Kuidagi läks ühe itaallannaga natuke hõõrumiseks, sest tema pidas minu perfektsionismi võimuhaaramiskatseks, kuigi olin temast vaid nädal aega kauem tööl olnud (aga kuna siin käib kõik nädala kaupa, siis võiks öelda, et see oligi sama kaua, kui Eestis oleks üks kuu). Selle peale läks väike ja ebaõiglust mittekannatav Liisi väga endast välja ja rööbastelt maha, aga tagantjärele peab ütlema, et taktikaliselt oli see vist hea käik, sest tüdruk sai enda veast aru ja hakkas isegi natuke inimlikumalt käituma. Nüüdseks vist on asjad maha rahunenud. Ei viitsi tegelikult üldse draamatseda, kõik ütlevad, et see ongi kõige lihtsamas mõttes lihtsalt töö, et raha teenida ja edasi liikuda, aga... ei saa ju nii, kui ei saada läbi ja kui seetõttu ei ole mõnus õhkkond. Mina nii ei oska. Ülejäänud tüdrukutega ja kokkadega ja inimestega saame kenasti läbi ja päris tore on. Eesti kokk Anton, kes algul enda identiteeti varjas, on isegi paaril korral mult eesti keeles kohvi küsinud ja nalja teinud :) 

Ja nii ongi. Polegi miskit väga suurt siin päikese all rohkem juhtunud. Üks lahe tänavakunstnik-kummalinemees elab siin, kellest tahaks kirjutada ja pilte panna, aga oleme ainult bussiga ringisõites ta meistritöid näinud igal pool. Väljapanekud koosnevad siis erinevatest prügist tehtud kujunditest maapinnal. Mees ise käib ringi ajalehest tehtud müts peas. 

ja siis P.S. üritasin kaks päeva trenni teha, täna ei suuda isegi peaaegu pissile minna, trepist alla minekust rääkimata. Mõnus. 

Ja lõppu üks pisike Uku tehtud pilt kalaliblikast (näeb ju välja nagu kala?)

 ja siis P.P.S - leidsime lõpuks paraja valmidusega kookospähkleid ka. Ühe nüsis Uku umbes tunni ajaga lahti ja... oligi nagu päris!