Aeg lendab ja venib nagu tiivuline tigu

Oleks aeg üheks jutustuseks jällegi - tagumine vist lausa. Ülehomme saab täis kaks kuud tööd pardimunades (ametlikult siis Duck's Nutsis) ning Darwinis juba kaks ja pool kuud. Ausalt, tunne on, nagu elaks siin juba ammu, sest teatavasti arvutatakse Austraalias palka nädalate kaupa ja see muudab ajataju kuidagi imelikuks. Selle ajaarvamise järgi oleksime siin siis juba üle kümne kuu, mis on juba täiesti arvestatav aeg. 

Kõige esimene teemapunkt, nagu alati, on kliima - paar ööd tagasi oli esimene vihmasadu ja äikesetorm. Ärkasin üles ja küsisin unesegasena Ukult, et mis toimub. Tõesti oli äike, muudkui kõmises. Hommikul oli kõik mõnus ja värske ja ärauhutud ja Uku viis lahkelt mu autoga tööle. Ma nimelt kartsin rattaga sõita, et äkki tuleb veel äikest ja siis olen ma nagu liikuv piksevarras. Ilmselt ei oleks pidanud lugema seda põhjalikku teavituslehte, mis õpetab, kuidas troopiliste tormide korral tegutseda. Ehmatas ära. Teisest küljest - alles 1974. aasta jõlulaupäeval lõhkus troopiline tsüklon pasliku naisenimega Tracy Darwini põhimõtteliselt maatasa (80% ulatuses). Seega natuke on ka nagu mida karta. Päris esmaabikotti veel kokku pakkinud ei ole ja põgenemisteekond on ka kindlaks määramata, aga olen siiski informeeritud!

Mis siis veel? Nädalapäevad tagasi toimus viimane Mindil beach market, ehk see rannaturg, kus müüakse riideid, imelikku "kunsti" ja lademetes süüa. Tahtsime sealt osta krokodilliburksi, aga kui sinna jõudsime, oli alles veel vaid pühvliliha. Maitses kena, kuid ei midagi erilist. Suuremaks ahhaa-momendiks ja elamuseks said aga austrid. Esimest korda elus. Uku jaoks (võib-olla ka mulle) jäid nad ilmselt ka viimaseks :D Võib-olla on asi selles, et kvaliteet ei olnud kõige parem, aga maitses põhimõtteliselt nagu sidruniga maskeeritud mereveetatt... Just see konsistents oli kõige ebameeldivam. Samas ei ütle, et ei prooviks uuesti miskis fäänsis kohas fäänsilt valmistatuna. Meie prosta liud nägi välja aga selline: 

"Võta ikka karbid koju kaasa, nii suuri sul ju ei olegi"

Noh - suur uudis ka, mida kergelt juba näoraamatus pasundatud sai: meil on auto/vänn! Selline vanemat sorti Fordi-isend, millel sees suur voodimadrats, päikesepaneeliga külmik ja igasugu vidinaid võrkkiigest sääsepeletusspiraalide ja roheliste leopardimustriga patjadeni. Lakke on isegi kuidagimoodi punane samet pandud - väga pimpin'. Uku käib sellega tööl ja vahel käime natuke lõbusõitu ka tegemas. Ükspäev hakkas ainult pidurivedelikku auto alt tilkuma - oleks pidanud juba etteaimates hinda alla tingima. Ehk homme saab see mure ühe mehaaniku näol lahendatud. 

Auto küll, aga võib-olla müüme selle hoopis varsti uuesti maha. On kerkinud plaan (mis kõike segab) minna tööle Casella veinitehasesse, aga kuna Uku tahtis saada laborandiks ja mina keldri administraatoriks ja need intervjuud on nii eri aegadel ja Griffith, kus intervjuud toimuvad, asub väga kaugel ja kuna autoga sõidaks sinna umbes kaks nädalat, on kõik väga lahtine. Ja segane, nagu ka sellest lausest mõista võib. Hooaeg hakkab küll jaanuaris, aga tasa ja targu viiakse intervjuud läbi novembri esimesel nädalal. Neile hea, meile halb. Eks näise, mis tulevik toob. Auto on magus küll, aga kui vaja, võib ta ka ju kus seda ja teist heita, sest Austraalias on neid jalaga segada! Pudrumäed, piimajõed ja autokuhilad igal pool lihtsalt... Selline elu. 

"Ma tegelikult ei näe sellest maskist midagi läbi,
aga panen pildi ajaks ikka pähe, eks!"

Siin oli ju hiljuti see Halloween ka, eksole. Olin sel õhtul tööl ja baaris käis nii mõnigi äge kuju, kes oli viitsinud vaeva näha - näiteks indiaanlase peakatetega luukered, üks Harvey Dent, kes valmistas oma kostüümi kaheksa tundi, ja igasugu muid tegelasi. Koju vändates nägin üle tee ühte tüüpi, kes üritas möödasõitvaid autosid lahtise käega peatada - umbes nii, nagu sellel ülemisel pildil. Tegemist oli siis sinise power rangeriga. Kui mina möödusin, hõikas ta, et ma ta pulga peale võtaks ja klubisse viiksin. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et ei kavatsegi, sest tema on raskem kui mina ja pealegi on klubi umbes kahesaja meetri kaugusel. Poiss vastas, et: "Ma tean, aga ma üldse nagu ei viitsi, ma olen nii laisk," ja vaatas mulle rõõmsalt otsa. Sõitsin siis niisama ta kõrval ja mainisin, et muuseas peatas ta vales suunas minevaid autosid. Aga tema ütles, et nad oleks kindlasti ümber pööranud, sest tema küll pööraks, et tema kogu aeg võtab inimesi peale ja viib neid ära. Vot siis. Ja lõpuks olin ma ka pooleldi sunnitud tast pilti tegema, sest talle väga meeldis enda kostüüm ja seda poosi sisse võtta. Hehee. Miks ka mitte!

Salaüllatustega munakesed

Puuviljadest: ükspäev üritasin ühe mahajäätud maja juurest ühte suurt mangot üles korjata, aga siis hakkas mu nina ees ringi lendama mingi rõvedalt suur sumisev putukas, nii et mul oli tükk tegu, et kaksiratsi ratta otsas mitte pikali käia, siis enda nägu katta, natuke karjuda ja siis ähmiga paar korda pedaalist mööda astudes minema kihutada. Samuti olen näinud kobariviigimarja puud (cluster fig), mis on selline naljakas, sest selle viljad kasvavad hästi tüve lähedal kobaras, aga kätte pole väga ühtegi saanud. Ega vist ei tahaks ka, sest Wikipedia järgi elavad nende viljade sees (!) viigimarjaherilaste (toortõlge) vastsed ja Uku ütles, et vahel sipelgad ka. Ei ole väga meeldiv. Samas viigimari ise on ju meeldiv. Elu on üks dilemma, kas pole?

Ja viimaseks tõdemusi inimloomariigist - meestele kohe ikka meeldib võim ja tähtis olemine. Seda ma panen tähele selle kohvikus veedetud kahe kuu jooksul. Kui on selline tihtivahetuva kontingendiga tööliskond, siis on kuidagi ikka nii, et üritatakse ennast kehtestada, mõistetav ju. Aga juhtub ikka kuidagi nii, et mehed tahavad natuke rohkem kehtestuda. Et vaata - mina teen nüüd seda ja räägin samal ajal sellest kõva häälega ja siis esitan sulle palveid, et sina teeksid neid väiksemaid asju minu soovitusel (kuigi sul on endal tegelikult asju küll, mida teha, niigi, sa lihtsalt ei LATERDA nendest). Samal ajal teevad naised kõike ja võib-olla ajuti ka rohkemgi ilma suud kulutamata, et vaata, mis mina nüüd praegu ära tegin. Ei ole raketiteadus. Tahaks kohe hakata seda kuidagi laiemaks reegliks sõnastama, et kuna mehed nii palju tähtsamad näivad, näida tahavad või enda tegevust tähtsamalt /tähtsamaks tunnetavad, siis jäävad seda uskuma kõik teised mehed ja naised ja seetõttu nii ongi, et on palgalõhe ja rohkem meesjuhte. Ilmselt ei ole see ainuke põhjus küll, aga see on minu viimase aja osalusvaatluse pealiskaudne tulemus nelja meesisendi ja nelja naisisendi jälgmise põhjal. Võib-olla peaks ka rohkem sulgi puhevile ajama. Sky is the limit, when your heart is in it (see on sisenali ja mõeldud irooniaga võtmiseks). Jah. 

I like aeroplane jelly, aeroplane jelly for me!

Lõpetuseks üks pilt sellest, mis juhtub siis, kui mind mõnda väiksesse kummalisse poodi lasta. Aeroplane jelly - nätsumaitseline. Oli ka saada portveinimaitselist tarretist. Samuti jäi korvi üks suitsumaitseliste merekarpide karp ja mõni kummaline jogurt. Kuidas saab letile jätta nii naljaka toote nagu lennukitarretis? Ega saagi. 

Kuidas soetada automobiili?

Meil ei ole ikka veel autot. Õigemini ei ole meil van'i. Kaubik/furgoon on samas nii ebasuupärane, et ütleme, et meil pole vänni. 

Vaegnägijatele: külje peal on kiri "born to be wild"

Käisime sellist  iludust vaatamas. No ausalt, paistis kohe kuulutuste seast välja, sest 97% kõikidest siinmüüdavatest autodest ja vännidest on valged. Ma ei tea, kas sellepärast, et valge värv neelab kõige vähem päikesekiirgust või mis - igaljuhul on valge väga popp värv. Ja siis istus kuulutuste seas see - sebratriibuline '86 aasta Toyota Lite Ace. Kuulduste järgi pidid vanad jaapanlased vastupidavad olema.

Selleks, et müüjaga kokku saada, sõitsime bussiga Koolalingasse, mis asub Darwinist umbes 15km kaugusel, aga sinna saab ikkagi linnaliinibussiga. Umbes kolm korda päevas. Ja teate, mis? Tagasi ei saagi. Kui kohale jõudsime, vaatasime, et kolm bussi läheb tagasi küll, aga alles kell 5.30 ja 6.00 ja 6.30 in da am ehk järgmisel varahommikul. Õnneks saime hiljem ikkagi vänniga tagasi, aga sellega ruttan ma ette. 

Jõudsime siis kokkulepitud kohta, kus ootas meid üks saksa poiss ja uhke vänn. Ma juba mainisin, et erilised autoostuinimesed pole me olnud, aga eriline müügimees polnud ka see tüüp. Nii me siis uimasime niisama vänni ümber ringi, mina katsusin kere, et ega sõrm läbi ei lähe, ja Uku küsis ääriveeri küsimusi. Poiss vastas, aga  vahepeal ei osanud, sest tema oskussõnavara oli saksakeelne. Tegelikult tundus kõik väga nunnu ja seal oli hullult igasugu lisavarustust, kaasa arvatud isegi külmkapp, seega küsisime, et kas saaks tiiru teha. Miks mitte, vastas poiss. 

Nii. Kui esiukse lahti tegin, kukkus asfaltile akna alla- ja üleskruttimise link. Poiss võttis selle üles ja ütles, et näe, selle saab tagasi lüüa. Lõi tagasi küll, aga ega ta ei keeranud ikka. Mõtlesime, et okei, noh, seda võib ju näiteks näpitstangidega saada keerata. Uku istus esiistmele ja hakkas siis autot käima panema, aga auto tegi ainult "änn, änn, änn.. iu iu iu" ja ei läinud üldsegi käima. Tüüp ütles, et 

- aaaa, jaa, sellega on jah nii, et kui liiga tihti käima paned, siis nagu ei taha minna. Et kui pool tundi ootad, siis raudselt läheb esimese korraga. 

- Okei - aga mis siis katki on?

- No see asi, mis teeb nagu bensiini paksemaks ja värki. 

- ???

Ta hakkas telefoniga seda sõna otsima, et mis katki on, aga õnneks läks auto teisel proovimisel käima. Uku hakkas juba välja tagurdama, kui märkas - oo, vasakut peeglit ei ole. Nojah. Ja siis me sõitsime. Mina autodest endiselt väga ei mõika, aga Uku ütles, et väga raske oli. Palju raskem, kui ühe teise sinisega (näed, jällegi silmatorkava värvi ja hinna tõttu valitud vänn), millega varem proovinud olime. Sõitsime parklasse tagasi ja ütlesime ka, et peeglit ei ole. Tüüp keeras endale suitsu ja naeris ja ütles, et ega tal seda eriti vaja läinud ei ole. Uku küsis veel, et mis ta arvab, mis järgmiseks katki võiks minna. Poiss mõtles hetke ja ütles... mmm, ilmselt mootor. Ah või nii?. Sinna paika asi jäigi. Õnneks soostus ta meid Darwinisse viskama, sest järgmine paarike ootas enda korda seal. Mis toob mind küsimuseni, et MIKS MEIE PIDIME SINNA KOOLALINGASSE RONIMA SIIS?

See tehing jäi katki. Kahju muidugi. Oli ju nunnu. Nunnudus ja lahedus on auto ostmisel olulised, aga reaalsuses kaalub selle üles auto üldine korrasolek.

Taga oleks hea mõnus pikutada

Järgmine auto, mille peale hammast ihuma hakkasime, oli selline panel van. Mitte seesama, pilt on siiski illustreeriv, aga sarnane. Ja loomulikult valge. Auto pidi eile Darwinisse jõudma. Viimane kokkulepe oli neil Ukuga, et saame viieteist minuti pärast seal-ja-seal hosteli taga kokku. Uku läks kohale, aga mida ja keda ei tulnud, olid auto ja selle omanik. Kõndele ka enam ei vastanud. HOW RUDE! (nagu ütles üks tegelane Full House'ist, mida ma kunagi vaatasin, ja mis siin telekas jälle jookseb. Siin jookseb Nanny ka!)

Järgmiseks ootame ühe teise (valge!) vänni kordasaamist. Tundub paljutõotav, kas pole. 

Tegelikult ma loodan, et kõik saavad aru, et sellise mustad toonid on natuke meelega maalitud ka, asi pole sugugi nii hull, sest tuli pole veel üldsegi takus. 

***

Ma küll ültesin, et ma ei hakka kohviku sisekliimast jahuma, aga ühe pildi panen siia sellegipoolest.

Mitte et ma nagu kala välja näeks. Mitte sugugi. 

Meil on kohvikus üks noor 18-aastane poiss nimega Darcy, kes selle kena pildi minu soovil kohvi peale maalis. No kas ei ole lahe? Ta oskab üldse igasugu asju maalida sinna, pingviine ja ingleid ja ma ei tea mida (Ilusate maalide näitamiseks on tal selline lehekülg facebookis ka). Mis ei tähenda, et ta muidu igavene tüütu putukas ei või olla, kes ette kujutab, et ta tuli meie tegemisi reformima, sest ta on nii lahe. Samas olin eile temaga kahekesi tööl ja oli täiesti talutav. 

See on üks häda, mis mul on. Ma tahan (vahel!), et maailm oleks mustvalge ja inimeste iseloomud selged, et ma saaks nad mingisse kasti lahterdada, et kaoses korda luua, aga siis nad äkitselt muudavad end ja näitavad mingeid uusi häid/halbu külgi. Seda on siin päris palju juhtunud, sest ega Eestis iga päev nii paljude uute inimestega nii tihti tuttavaks ei saanud. Mis see siis nüüd on? Ainult mina võin ju keeruline ja mittenäppupealepanev olla. Hollywoodi filmides ka nii ei ole. Päris elu - miks sa mu raamidesse ei taha mahtuda?*

*Ka seda juttu ei tasu väga tõsiselt võtta. 

Ja NB! ja PS - tegin ära! Mangomarineerimine ehk pickled mangos on täies hoos. See kinnisidee on pärit ajast, mil ma lugesin Arundhati Roy raamatut "Väikeste asjade Jumal", kus tegevus toimus Indias ja pidevalt söödi sellist huvitavat rooga. No vot. Ja siin Darwinis on tooretest mangodest lausa uputus. Retsept nägi küll ette, et ma pean sinna panema mustköömneid ja lambaläätse (mida mul imekombel oleks olnud Tallinnas, sest ma ükskord meeltesegaduses tellisin neid), aga panin hoopis natuke apteegitilli ja lisaks veel küüslauku ja ingverit. Oleks tahtnud küll teha täpselt nii, nagu retseptis kirjas, sest mulle meeldivad igasugu juhendid ja nende järgmine, aga Uku küsis, et kui ma neid varem saanud ei ole, siis kuidas ma saangi nende maitset ette kujutada? Et siis võib ju sama hästi teha nii, nagu endale meelepärane on. Ja nii saigi, sest see on hüva nõuanne.

Praegu on käsil kolmas päev väljas sooja käes. Elame ja näeme, kuidas välja kukub :)

Siin nad siis nüüd teevad oma asja

Vahepala jälestusest

Eile jooksin restoranis ringi, ilgelt kiire oli ja hommikust ei söö ma siin kunagi. Üldse sööme päevas maksimum kolm korda, tavaliselt kaks. Rohkem nagu vajadust ei ole. Seega, kell oli umbes kaksteist ja mina polnud veel ampsugi söönud, küll aga rabanud tööd teha, ergo energiabilanss oli üsna miinuses. Ja siis ma jäin mõtlema Aliinele ja tema jälkuselõputööle, kus ta uuris skvotterite tasuta toidu otsimisharjumusi Hispaanias. Et kust läheb piir, mida sa oled võimeline sööma ja kas dumpsterdiving on nagu okei või ei ole nagu üldse okei. 

Ma ei teinud seda. Inimesed jätsid metsikult toitu alles ja ma viisin seda kööki ja viskasin ära ja ei söönud sealt midagi. Aga ma suudan ette kujutada, kuidas desperate times desperate measure'eid nõuavad. Viietunnine kõhutühjus tekitas väikse epifaania. 

mmm... toit

Punane kuu ja sinine argipäev

Mõni aeg tagasi oli Austraalias hästi näha kuuvarjutus. See käib siis niimoodi, et Maa seisab Päikese ees ja tema (isikustatult ikkagi, eks) kiired läbivad Maa atmosfääri ja peegelduvad punasena Kuu pinnal. Ukul ei olnud teleobjektiivi, seega siin teile selline pisem, aga siiski väga autentne pilt punasest Kuust ehk uhke nimega verekuust, mida minu teada Eestis ei näinud. Aga samas, kui aus olla, siis nagu metsikult ilma ka ei jäänud, sest punane oli Kuu vaid läbi fotosilma, mulle tundus lihtsalt selline... pruunikas. Uku tahtis varjutuse algust filmida, see kestis kokku umbes viiskümmend minutit ja mina... mina astusin kaamera ette täpselt keset seda viitekümmend minutit. Kogemata. Endiselt passerdis, ka Austraalias :D 

Ja sinine argipäev? Tõsi ta on. Endiselt on käsil rahakogumisetapp, et osta auto, et Darwinist edasi liikuda. Eile käisime ühte tumesinist (nii palju ma ju autodest teangi) kaubikut (furgooni?) vaatamas, millest üks itaallane lahti tahab saada. 2500 dollarit, ei mingit erilist luksust, aga samas täiesti töökorras. Tegime korra parklatiiru ja lubasime teada anda. Tegelikult on üsna nadi valida, kui varem sellist asja ostnud ei ole ja ei tea, kui ausad inimesed on või olema peaksid. Uku tegi ettepaneku, et peame guugeldama "auto ostmisõpetus lollidele" ja eks vist nii lähebki. Peaasi, et väga katkine ei oleks ja katki minema ei hakkaks, ülejäänuga elab ju ära :)

Ma olen viimasel ajal hakanud lugema eestlaste blogisid. Ammu kunagi sattusin T-Teatri pärast juba Malluka lehele ja siis sealt läksin linkide abil edasi ka. Jah... palju inimesi on, kellele meeldib kirjutada. 70% on tõenäoliselt tite/abielu/eraelublogid, siis tuleb kõva 15% igatsorti moeblogisid, siis 10% reisiblogisid ja seda ülejäänud 5% ei kujutagi ette. Selle statistika mõtlesin just ise välja muidugi, aga tundub nii. Ja ikka viitsitakse. Minu jaoks on see natuke nagu seriaalide vaatamine, annab sellist rämpstoitu ajule. Ise mõtlen, et kuidas see blogi siin siis on? Ikka reisiblogi vist. Ja seetõttu ei peaks siia ju oma mingitest töödraamadest kirjutama, vaid sellest, kui kena ja tore on Austraalia. Heheee. 

Tuleb meelde, et kunagi kirjutasin pikemalt ju blogi ka. Kui ei eksi, siis isegi mingi 2007 või 2008 aastal juba. Õnneks/kahjuks panin selle kinni, kuigi kõik tekstid peaksid kusagil arvutis alles olema. Et naerda saaks. 

Homme kavatseme enda pool grillida ja tsillida ning kokku kutsusime umbes kuus sõpra. Rohkem meil neid ei olegi ja sealt on ka enamik lihtsalt töökaaslased :D töökaaslased, kes tõenäoliselt kõik tulla ei saa. Nii ökonoomsed oleme me - saame väga väheste inimestega lävimisega hakkama. Oleme mõnda aega juba sügavkülma liha kogunud ja üritame täna mingi marinaadi paika saada, sest rõdul on meil uhke töötav grill, mida homme esimest korda katsetama hakkame. Siiani olen rõdu kasutanud ainult mina enda väga ebaregulaarsete trennide tarbeks. Uusim röögatus on hip-hop abs ehk tantsukõhulihased, mida kaks päeva teha olen vihtunud. Järjepidavus? Järjepidavus, halloo! No küll ta ükskord tuleb ka ehk.

Kuni järgmiseni korrani!

Pindpinevuskrabi ütleb: "Nägemiseni!"

Settib ja selgineb

Oleme siin Darwinis elanud nüüd ühe kuu ja peaaegu kaks nädalat. Tundub, et uute asjade kirjeldamine ja märkamine muutub juba raskemaks, kuigi endiselt on akuutne prügikastipuuduse tunne ja palavuseväsimus. Tõesti - see palavus ja niiskus siin on ikka metsik, enne päikeseloojangut ei saa kunagi ega kuidagi rahu. Ei oskagi enam ette kujutada, mis tunne oleks tahta pikkade käistega pluusi selga panna ja kummaline on vaadata pilte Eesti sügisest, kus inimesed juba jakkide ja kergete sallidega ringi patseerivad. Ise kannan hetkel lühikest õlapaltega kleiti ja mõtlen, et tahaks duši alla jahtuma minna.

Ja duši alla kuhu? Nanananaaaaa - me elame uues kohas, Darwini  ääres Stuart Parki piirkonnas, aknast paistavad jahtide mastid. See korter oli nagu vedamine kuubis. Esmaspäeval võtsime ette uute kohtade otsimise, sest hostelis läks olemine juba veidike käest ära - viimase kahe nädala peale on seal käinud politsei, toimunud mõned kaklused ja igasugu põnevaid pidusid, mis natuke ära väsitasid. Selles mõttes, et pensionärid me veel päris ei ole, aga kui peaaegu iga päev kell 5.55 ärkama peab, siis on raske, kui teistel on öösel pidu. Igatahes - otsisime Gumtree'st (eestikeeli siis Kummipuust, mis on üks Austraalia leht, kus ostetakse ja müüakse ja vahetatakse) kortereid ja seal oli neli kuulutust, millele sõnumi saatsin. Üks mees vastas kohe ja kuigi tal pilte ei olnud, läksime samal õhtul korterit vaatama. Ja mis me räägime - laitmatult puhas, küünlad igal pool põlemas, meie toas kuninglik baldahiinvoodi... ja vägagi taskukohane. Korteriomanik on 39-aastane sõjaväelane, kes näeb välja umbes kakskümmend viis ("I'm about as vain as they come and my secret is a lot of sunscreen and moisturiser," ütles ta) ja elab Darwinis töö pärast. Ta naine ja 7-kuune beebi elavad Sydneys, kuna ei kannatanud siinset kliimat välja. Käisime vaatamas ära ja umbes veerand tunni pärast koju kõndides otsustasime, et tahaks ikka väga. Saatsime sõnumi ja kolisimegi eile sisse. Nii - ja siis - peremees Daniel tutvustas meile korterit ja ütles ühel hetkel: "Aga muidu teil tegelikult veab, sest ma sain kümme minutit peale teie lahkumist kõne, et ma pean minema üheksanädalasele koolitusele ja te saate korteri täitsa endale." Ja nii ongi... Väga usaldav ja armas temast. Naljakas mees, väga sõbralik, aga selline tagasihoidlik, läks isegi korterit näidates niimoodi pabinasse, et suu läks kuivaks. Tegelikult ta ise mainis ka, et on elanud üle kolm seljaoperatsiooni ja elab pidevas morfiiniuimas, et sellepärast ei ole ta suu nii kiire kui mõistus ja ta võib veidi eemalolev tunduda. No kas pole mitte armas? Ma üritasin siia pilte ka juurde panna, aga Uku on praegu tööl ja ma ei oskagi arvutil sinihammast sisse lülitada, sest... ma ei tea miks? Miks ma ei oska? Igavene häda piltidega, mis saabuvad hiljem.

Mis veel? Kogu aeg loen T-Teatri meile ja mõtlen, et issand kui palju huvitavaid projekte ja kui tublid ja asjalikud kõik on ja miks ei saa olla kahes kohas korraga... Kuidas saab isegi nii lühike eemalolek nii pikk tunduda? Samamoodi, mõtlen seenelkäimisele ja sügisestele vihmahoogudele ja peatsele talvele ja mõtlen, et igaveseks ei saaks küll sellest loobuda. Mitte ühegi palmi ega känguru pärast. 

Meelelistest aistingutest ka: ostsime ükspäev Duriani. See jalgpallisuurune teravate ogadega vili peaks olema üks maailma kõige haisvam ja selle jaoks on Aasias olemas isegi eraldi sildid 

Alguses, kui seda poes nuusutasime ja vaatasime, tundus, et lõhnab nagu maasikas. Wikipediast võib lugeda, et näiteks kellavärgiapelsini autor Anthony Burgess on duriani söömist kirjeldanud kui "magusa vaarika blanmanžee maitsmist tualettruumis", aga samas on üks teine toidukirjanik väitnud, et "duriani lõhn on nagu segu seasitast, tärpentinist ja sibulatest, mille garneeringuks on läppunud spordisokk" ja noh, mõni ütleb veel, et karamell ja mõni, et röstitud mandlid. Ei saa öelda, et ma sellest kirjeldusest üsna elevusse poleks sattunud, sest tavaliselt tunduvad pikantsed maitsed mulle huvitavad. Läksime poodi, mina suure õhinaga ja Uku üsna skeptiliselt, ja ostsime pudeli punast veini ning ühe Duriani. Rändasime sellega õhtusesse parki ning tegime suurejoonelise avamistseremoonia koos piltidega... jaa... mis ma oskan öelda - pettumus :D Maitses nagu natuke pahaks läinud sibulamass. Uku naeris ja ütles, et umbes nii ta ette kujutaski asja, aga mina olin ikka nördinud küll, sest see vili oli nii suur ja nüüd pidi kõik alles jääma. Üritasin ikka korduvalt veel ennast veenda ja võtsin lusikaga ampse, aga tulutult. Tõesti - ainuke ligilähedane maitse sellele oleks üks Vertigo sibulaquiche, mida müüdi Tallinna Kaubamajas, aga kuna ta ikkagi päriselt ju see quiche ei olnud, oli raske ennast uskuma panna. Jõime hoopis punast veini ja panime duriani ühe puu alla opossumitele söögiks, sest noh, nemad peaksid ju kõike sööma. Kaks tükki nuusutasid ja peale tükki aega ootamist tuli üks, kes väga pika hambaga koorest (mitte sellest põhilisest plögaosast) tüki hammustas ja siis minema jooksis. Väga naljakas. Pärast tulid mõlemal veel õhtu otsa duriani-krooksud. Ei olnud väga tore, aga kogemus on vähemalt pagasis olemas :D 

Tseremoonia - durian - reaktsioon

Veel üks imelik asi, mida austraallased söövad ja reaalselt kiidavad, on Vegemite. Selline B-vitamiini täis tumepruun õllepärmist tehtud soolakas-mõrkjas määre. Täiesti imelikud inimesed ikka. Aga söövad ja meeldib, nagu mitu erinevat kohaliku on mulle väitnud. Selle austamiseks siia ka üks link Men At Work'ilt - Land Down Under (ja kes sõnu guugeldab, siis seal on Vegemite sees). Nauditav video on lihtsalt boonus. 

Tööl jõudsin ka esimest korda nutta (draama). Meil on üsna palju erinevatest rahvustest töötajaid ja hetkel on koos kolm itaalia tüdrukut. Kui nendega koos vahetuses olla, siis väga palju inglise keelt just ei kuule :) Kuidagi läks ühe itaallannaga natuke hõõrumiseks, sest tema pidas minu perfektsionismi võimuhaaramiskatseks, kuigi olin temast vaid nädal aega kauem tööl olnud (aga kuna siin käib kõik nädala kaupa, siis võiks öelda, et see oligi sama kaua, kui Eestis oleks üks kuu). Selle peale läks väike ja ebaõiglust mittekannatav Liisi väga endast välja ja rööbastelt maha, aga tagantjärele peab ütlema, et taktikaliselt oli see vist hea käik, sest tüdruk sai enda veast aru ja hakkas isegi natuke inimlikumalt käituma. Nüüdseks vist on asjad maha rahunenud. Ei viitsi tegelikult üldse draamatseda, kõik ütlevad, et see ongi kõige lihtsamas mõttes lihtsalt töö, et raha teenida ja edasi liikuda, aga... ei saa ju nii, kui ei saada läbi ja kui seetõttu ei ole mõnus õhkkond. Mina nii ei oska. Ülejäänud tüdrukutega ja kokkadega ja inimestega saame kenasti läbi ja päris tore on. Eesti kokk Anton, kes algul enda identiteeti varjas, on isegi paaril korral mult eesti keeles kohvi küsinud ja nalja teinud :) 

Ja nii ongi. Polegi miskit väga suurt siin päikese all rohkem juhtunud. Üks lahe tänavakunstnik-kummalinemees elab siin, kellest tahaks kirjutada ja pilte panna, aga oleme ainult bussiga ringisõites ta meistritöid näinud igal pool. Väljapanekud koosnevad siis erinevatest prügist tehtud kujunditest maapinnal. Mees ise käib ringi ajalehest tehtud müts peas. 

ja siis P.S. üritasin kaks päeva trenni teha, täna ei suuda isegi peaaegu pissile minna, trepist alla minekust rääkimata. Mõnus. 

Ja lõppu üks pisike Uku tehtud pilt kalaliblikast (näeb ju välja nagu kala?)

 ja siis P.P.S - leidsime lõpuks paraja valmidusega kookospähkleid ka. Ühe nüsis Uku umbes tunni ajaga lahti ja... oligi nagu päris!