Vilja* hingeelu ja muud tähelepanekud

*Ei ole Savisaar-Toomast, ei ole. Nisu on hoopis. 

Võtan oma mütsi.. ee... kiivri maha inimeste ees, kes suudavad oma blogi iga paari nädala järel täiendada. Ausalt noh. Ei ole siinkirjutajal seda oskust enam, tihti ka seetõttu, et ei tundu, et oleks hirmsasti maailmale midagi öelda. Ja ongi juhtunud nii, et augustist on saanud novembri algus, Halloween on selja taga ja meie päevad mööduvad vilja mõõtes, vaadates ja kogudes.

Aasta aega tagasi alles kohanesime Austraalia eluga, mina töötasin Ducks Nutsis ja Uku ehitusel higistades. 31. esimese oktoobri õhtul sõitsin Darwini lämbes õhus õhtul üheteistkümne paiku kodu poole, kui sinine power ranger mind rajalt maha võtta üritas, et ma ta pulga peal kusagile klubisse viiks. Olevikust blogida on aga hästi tagumine aeg. Täna on selleks ideaalne päev, sest üleeila sadas vihma, seega on mitmetel kasvatajatel nisu niiske (höhö) ja ei saa meile tuua seda. Istun oma sample standis, konditsioneer ümiseb mahedalt-jahedalt, joon kohvi ja kirjutan. Nii normaalne.

Aga tööst siis lähemalt. Vist proovime kirjutada niimoodi tagurpidi ajalugu, sest ma ei jaksa ega oska kirjutada Melbourne'i lõpupäevadest kohe. Sellest hiljem. Et siis: pidime tegelikult algselt hakkama tööle Viterra heaks, mis on üks teine viljafirma, käisime isegi väga põhjalikus tervisekontrollis, kus nii kopsud, kõrvad kui ka selgroog said ülevaadatud, aga kuna nad mökutasid meie nn ametliku töölepinguga nii kaua, sattus meie teele hoopis GrainCorp ja nendele töötajaid vahendav Agrilabour. Agent müüs meile töö nii hästi maha, et samal päeval ütlesime Melbsis tööd üles, pakkisime nädalavahetusega asjad ja hakkasime esmaspäeval Toowoomba poole vurama, kus minu töö koolitus olema pidi. Reis oli üsna sündmustevaene, loodust eriti mahti vaadata ei olnud, sest Melbourne'ist Toowoombasse on umbes 1500km ja aega oli kolm päeva. Punane batoonike andis kuuma ja jõudsime õigeks ajaks kohale.

Sämpleri ehk viljaproovide võtja koolitus kestis kaks päeva ja sellel osales peale minu ja Uku veel neli eestlast - üks nendest Uku kursakaaslane ja teine tema peika. Samal ajal toimusid maja peal veel weighbridge'i ja muud koolitused, kus osales veel umbes kuus eestlast. I kid you not. No tegelikult oli asi ilmselt selles, et seesama ülihea müügimees-agent Tony oli pannud kuulutuse feisbuki gruppi Eestlased Austraalias ja kena tunnipalk meelitas kohale hea hulga noori ja tarmukaid maarjamaalasi. Jah, koolitus oli väga lahe ja asjalik, õppisime ära tundma korralikku nisu ja probleeme, mutukaid-putukaid, umbrohuseemneid ja kõiki kaadervärke, millega ka parameetritest numbreid välja meelitada. Lõpus oli kaheosaline eksam, saime kõik üle 90%. Ajee.

Mida hea lugeja peab meeles pidama, on see, et austraallased on innukad koolituskultuuri viljelejad. Järgmised kolm koolitust toimusid meil järgmises linnas nimega Goondiwindi. Kahjuks olid kaks koolitust kolmest täiesti mõttetud - toodi suur hulk inimesi ühte ruumi istuma ja täideti kõik koos mingeid etteantud "teste" ja vaadati "asjalikke" slaide. Esimese suure koolituse päeval pandi esimesed kaks tundi projektorit üles. Njaa... Ka eestlaste hulk oli tõusnud - kokkulugemisel oli meid  vist seitseteist - rohkem kui austraallasi, ent siiski vähem kui asiaate. Sõbrunesime paari sakslasega ja siis veel Katri ja Martiniga. Katri, nimelt, oli samuti juba varem Ukuga tuttav, kuna nad õppisid samal ajal ülikoolis enam-vähem sama asja (bioloogia ja ökoloogia võib minu arvates kategoriseerida sarnasesse klassi).  Õhtuti, koolituste vahepeal, sõitsime Goondist 25km kaugusel asuvasse telkimispaika ööbima. Seal oli hästi mõnus - saime üle pika aja käia ujumas jões, millel oli liivapõhi ja isegi liivakallas. Õhtuti tegime lõket ja nautisime jahedust, sest jah - olime jälle sattunud Melbourne'i eestilikust kliimast otse Austraalia lõõskavasse kevadesse. Uku proovis jõest kala ka püüda, aga seda seal ei olnud. Oli hoopis üks madu, keda mina küll ihusilmaga ei näinud, aga kes tõesti vees ujunud oli. Ja kuival maal oli paar päris volaskit sisalikku, üks isegi ülemeetri-mees, hea hunnik valgeid kakaduusid, erinevaid papagoisid, mõni pelikan ja käputäis muid sulelisi. Neid siin ikka jätkub, endiselt :)

Liblikas munes vännilakke nöörimunad!

Jee!

Kaksisjee!

Kahest suurest sisalikust väiksem

POV pilt Uku nautlemisest võrkkiiges

Mingil hetkel keset koolitusi saime ka siis teada, et peame minema sellisesse kohta nagu Talwood, aga et millal - seda ei teadnud keegi. Seega võtsime koos Katri ja Martiniga neljakesi ette reisi Sundown National Parki, kus veetsime kaks ööd, matkasime, ujusime ja tsillisime niisama. Veesilmad, kus me ujumas käisime, olid päris karastavad. Matkarajad olid sellised nagu Austraalias tihti kohtab  - kaardi peal märgiliselt olemas, aga reaalsuses umbes sellised, et "no mine kõnni nüüd ise, kust tahad, ega sul mingeid rajamärke ega muid asju ju vaja ei ole". Ei midagi lummavalt ilusat. Ehk oleme ka juba ära hellitatud...

Valuskaktused, kes mind ja Katrit kiusasid

Uku takistusrada

Rõõmsad ujurid

Martin suvikõrvitsa-valves 

Aa, Texases käisime ka korra

Nonii. Ja siis kolmandal matkapäeval saime agendilt sõnumi, et pistke aga Talwoodi poole ASAP punuma, homsest hommikust algab töö. Meie nii õnnelikud, ostsime Goondist veel nädala aja toidu kaasa ja mulle paari tööpükse ja vurasimegi Talwoodi. Jõudsime kohale, läksime ülemuse juurde ja saime väikese pettumuse osaliseks  - tema olevat öelnud, et las tulevad siia, kui tahavad, aga paar päeva veel kindlasti tööd ei ole. Nojah. Kolisime siis sisse ja hängisime paar päeva niisama. Teha pole siin eriti midagi, kõik on siuke kuiv loodus ja Talwood ise on üks pubi, üks pood, postkontro, politseijaoskond, kool ja siis umbes kaks tänavat maju. Kõik :D See-eest majutuskoht on kena, toas on konditsioneer ja köögis on VIIS külmkappi pluss üks külmakirst. Põhimõtteliselt on ruumi umbes terve armee toidu hoidmiseks. Sellega oleme rahul. Alguses olid toas ka sellised aukuvajunud põhjaga reformvoodid [ekss: reformpõhi on vetruvatest traatspiraadlidest voodipõhi - vanainimesed, miks selline sõna?], mille me kokku lükkasime, aga paari päeva pärast otsustasime, et aitab augus magamisest ja tõime autost oma truu madratsi tuppa. Uni oli kohe palju rohkem magamisväärt.

Ja siis hakkas TÖÖ. Tegelt on nii, et sellele suurfirmale ei meeldi vist, kui nende logoga pilte üles pannakse, aga loodan, et mu minirahvuse minikeeles kirjutatud tekst nende filtriteni ei jõua :P Nojah. Ma ei tea, kui palju te viljakogumispunktide hingeelust teate, aga see käib nii: tuleb veoauto, mina võtan proovid, et mõõta, kui palju on nisus niiskust, proteiini, muud jampsi ja kui palju konkreetse lasti testkaal on. Nende mõõdikute põhjal määratakse, mis klassi vili kuulub. Siis kaalutakse seda suure pealesõidukaalu peal ja siis saadetakse sinna, kuhu ta minema peab - kas suurde kuhja või siis silomajja. Uku töötab suure kuhja masina operaatorina õues. Kõik tööd on sellised filosoofidele sobivad, et mitte öelda "vaiksel ajal tükk tühja passimist". Sellegipoolest, pean tunnistama, et minu jaoks on see üle pika aja väga mõnus - ei pea kogu aeg naeratama (eestlase raskused) ja võib rekkameestega niisama lorajuttu ka ajada. Kuklas silmi ei pea olema ja esinduslik riietus tähendab viljatolmust pluusi ja helkurvesti. Kõik on selline mõnus... sundimatu. Koolitusel küll hirmutati meid, et rekkamehed võivad olla ebaviisakad ja vahel on neist raske aru saada, aga siiani on küll vastupidi olnud. Jällegi - muidugi on jobusid igas valimis, aga lõviosa on sellised viisakad naljamehed, kes vahel isegi toovad kingtuseks šokolaadi ja komme. Kellele siis šoks ei meeldiks, onju? Oleks mul parem telefon, siis vist oleks neist pilte ka klõpsinud, aga seda vist kahjuks ei juhtu.

Töökaaslased on väga erinäolised - kaks vanemas keskeas naisterahvast, kes elavad koos (silmapilgutus), üks pikk indiaanlase moodi mees Ray, üks tätoveeritud punapea Brittany, kes eile 21 sai, üks veeauto juht Melissa, kellele hirmasti suured masinad meeldivad, ülemus Hugh, kes on nagu selline sõbralik luukere (ja kes enda nimeks sõnumite alla "Hui" kirjutab), ja tema naine Lynette, keda me isekeskis Ukuga Piripiigaks kutsume, kuna ta oli algul veidi sellise... hüsteerilise temperamendiga. Vähemalt alguses tundus nii. Nüüd on kõvasti tšillimaks muutunud :)

Nii, mis veel. Jah. Ühesõnaga teeme kõvasti tööd. Esimesel nädalal tuli 80 töötundi, mis on lausa kahe täiskoha tunnid, teisel see-eest ainult 44 minul, kuna oli vaikne ja ei pidanud paar päeva tööl olema. See muidugi tegi meele veits mõruks, kuna toas passida, kui enamik teisi tööl on, pole eriti mõnus. Muidugi on mitu asja, mida ma oleks samal ajal võinud kirjutada/lugeda jne, aga kui kuuled, et tegelikult veoautod sõidavad ümber maja, siis tekib kuidagi trots ja blokk ja ei taha midagi teha. Vaatasin siis paar filmi ja mossitasin niisama, aga uue nädala esmaspäevast sain jälle tööle ja kuni tänaseni olen iga päev vähemalt kümme tundi teinud. Täna olen tööl olnud juba peaaegu kuus tundi, aga ilm on väga heitlik ja laste on tulnud ainult kümne ringis. Just tõusis väljas nii suur tuul, et ma loodan, et see seda papist majakest, kus ma istun, ümber ei puhu. Päriselt kohe. Eelmisel nädalal oli paar korda äikesetorm ka. Ja noh, nüüd läks elekter ära. Ojee. Oo. Tuli tagasi. Läks ära. See on reaalajas raporteerimine :D Ei tea, kas peaks pillid kotti panema ja tuppa ära minema?

Okeeei. Oli suur vihm, suur tuul ja elekter oli mõnda aega ära. Just enne kõige rajumat vihma tuli mingi suur ülemus ja hängis veits aega minuga siin ständis. Tuli uksest sisse, tutvustas ennast, et tema on Pat, aga midagi muud ei öelnud. Mingil hetkel ma siis mokaotsast pärisin, et kes ta ka on ja mis asjus, siis ütles, et selle mehe ülemus, kes eile käis. No ja juba eile oli mingi ülemuste ülemus. Väga põnev.... aga veidi asjatu käik, kui minu käest küsida :D Ja nüüd jälle päike paistab, kuigi õhk on mõnusalt jahedam, mitte nagu enne. Järgmiseks paar pilti meie tööelust:

Uku kiitus püsib tänase päevani tahvlil

Mul on kiiver!

Esmakordne aussis: konnad vetsupotis

Lemmar pilt ühe veoauto peal

Nii. Mis siis veel? Aa, tulevik on ka veel. Sellega on nii, et oleme siin Talwoodis veel järgmise reedeni ja siis hakkame sõitma Griffithi poole, kus meil 17. ja 18. november Casella veinitehasesse intervjuud toimuvad. Uku kandideerib laboriassistendiks ja mina veoautosid kaaluma (või tegelikult, ükskõik, mida - ausalt, ma pole valiv, kaalun kõike, mis ette antakse) - no et oleks natuke huvitavam ja võib-olla kergem, kui päris liinitöö peal pappkaste kokku panna. Uku jaoks oleks eriti lahe näha veinitööstuse köögipoolt ja võib-olla midagi isegi kõrva taha panna, et tagasitulles ära kasutada. Sest ega me ju ei tea, mis meist Eestis tagasi olles saama hakkab :) Kõik, kes seda loevad, ja mulle hästi lahedast tööd pakkuda tahavad, mis näiteks kaudselt kirjutamisega seotud on, andke teada :D

Vahelduseks veel mõned pildid sellest ajast, kui me veel Melbsis elasime, suures akvaariumis ja hiljem loomaaias käisime ja minu sünnipäeva pidasime.

Ninakala!

Sünnipäevalaps, üsna kraps veel

Panoraam juustega

Ilus crimson rosella

Meie kodu kaugel vasakul

Loomaaia liblikamaja

Ja siis paar pilti ikkagi ka sellest, kuidas me Toowoombasse reisisime:

Koorus meie silme all

Rohkem vist ei olegi väga midagi. Või tegelikult loomulikult on hääästi palju, aga kõik ei tule meelde. Ahjaa - konnad vetsupotis olen nüüd ära näinud ja nad on hästi armsad. Duširuumis passis mitu päeva üks hiigelsuur ämblik, aga kuna ta oli paigal, siis hirmus ei olnud. Eile öösel, kui pissil käisin, sain ka minisüdari, sest pimedas hüppas mulle üks konn pähe ja sealt käe peale ja sealt kuhugi minema. Ma loodan südamest, et see oli konn... Tegin sellist lämbuvad hirmuhäält, katsusin oma niisket kätt ja läksin magama tagasi. Siuke värk ongi.

Ma rohkem ei kirjuta, sest siis jääb väike lootus, et on varuks ka midagi ja järgmine postitus tuleb pigem varem kui hiljem. Onju.

Musi-musi!

Kuidas ma Canberras käisin

Et kõik ausalt ära rääkida... Kõigepealt - kirjutan telefonist ja ei kujuta ette, milline see vormindus arvutist välja võib näha. Teiseks - lahkume homme Smoky Bayst, kuna rääkisime veel esmaspäeval ülemusega ja tuli välja, et erimeelsused on ikka liiga suured ja tema ülemus ehk omanik tahab, et me lahkukus. Trust me, kui te oleks siin, siis mõistaksite, milline naljanumber see on. Enda poolt tunnistan küll ülekeemist, aga ta ütles Ukule midagi stiilis, et "kõik palgatöötajad nägid seda ja see õõnestas mu autoriteeti, kujuta ette kui kõik arvaks, et on okei vastu rääkida" Nii et meil käib ka siin omamoodi käsuliiniga õppus, vb mitte Siil, aga näiteks Auster.

Enihuuu, Uku töötab kenasti nädala lõpuni, aga mina hakkasin teisipäeval reisima Smokyst Canberrasse bussiga. Nimelt on mul vaja Lõuna Aafrika (Vabariigi? Aliine?) viisat, sest lähen suvel sinna oma näidendiga naisnäitekirjanike konverentsile. So much wow, kas pole! Aga viisat ei saa taotleda muudmoodi, kui näost näkku ja etterutavalt võin öelda, et saadanasindrinahk, mingit erilist kasu sellest kohalkäimisest küll ei ole, et keegi teeks sust mingi foto või intervjuu mineku põhjuste kohta või midagi muud, mis nn turvalisusele kaasa aitaks. Puhas bürokraatia mugavus tundub võhikule.

Niisiis, teisipäeval alustasin kell kümme hommikul smoukist sõitu ja jõudsin õhtul kell 9 Adelaide'i. Bussid, muuseas, jäävad Sebe täistunniekspressile kõvasti alla. On tavalised, kuigi mitte halvad. Bussijuhid on see-eest väga toredad ja viisakad. Sõitsin nagu segane üksteist tundi bussi ühesõnaga. No mis ma valetan, ega paha ei olnud, ma olen ju vana bussihunt ja käsu pealt magaja.

Jõudsin kenasti hostelisse kohale ja kuna päeval oli uni ära magatud, passisin keskööni üleval (kas pole kaua, eks), kuigi pidin kell veerand viis juba ärkama. Ja ärkasin ka, öösel ka veel mitu korda igaks juhuks, et mitte sisse magada. Hommikul kobisin siis lennuki peale ja magasin kaks tundi Canberrasse. Nummid stjuuardessid olid kõrvalistmele hommikusöögigi jätnud. Ma kunagi ei saa aru, et mille järgi mis lendudel süüa saab, aga olin rahul :)

No ja siis jõudsin Canberrasse kohale. Lennujaama buss viis ainult kesklinna, üle jõe tähtsate hoonete juurde otsustasin ise kõndida. Kõigepealt aga läksin ja ostsin ruttu ketsid ja mütsi, kuna olin saabunud varbavaheplätudes, aga seal oli ainult kaks kraadi... Hiljem sadas isegi rahet. 

Müts peas ja papud jalas hakkasin siis litsuma Lõuna Aafrika saatkonna poole, tund aega oli aega. Enne avastasin, et mul on vaja ka uut ümbrikku dokumentide jaoks ja guugeldades leidsin, et lähim postimaja asub parlamendihoones, seega pidin sealt läbi minema. JALA sinna arvatavasti paljud inimesed ei lähe. Jõudsin umbes kell 10.55 higisena kohale ja tormasin üsna tähtsa näoga sisse ja turvakontrollist läbi.... Et lihtsalt postkontorisse minna. Üritasin mitte kahtane olla. Siis pidin uuesti mäest alla minema, et saatkonda saada ja kuna jalgsiteed olid suhteliset olematud või tervisesportlastele mõeldud ja seega loogelised, lõikasin otse läbi võsa. Üritasin mitte kahtlane olla.

Viisatädi oli lakooniline ja naeratas mulle nagu tal oleks sidrun suus. Veel oli seal ootamas üks mees, kelle ema, tuli välja, on eestlane, kes viieteistaastaselt oma rootslasest mehega aussi elama tuli. Mees luges mulle ette numbreid eesti keeles ja ütles "Jee Eesti!". Nii. Viisatädi vaatas mu paberid läbi ja jõudis ümbrikuni, mis pidi kaasa võtma, et nad saaks mulle viisa ja passi (olengi hetkel passitu) tagasi saata. Ma olevat vale ümbriku ostnud. Pean uue ostma. Jumala eest, et nad seal ise neid ümbrikke hoida võiks... Eiei, ikka sina pead tooma. 

Seekord ronisin mäest üles siis õigemaid ja ka pikemaid teid pidi ja sajasin hinge all bürokraatiat. Jõudsin parlamendihoone ette, kus endiselt paar püssidega meest seisid. Üritasin mitte kahtlane välja näha. Sain ÕIGE ümbriku ja - ülla-ülla - ronisin mäest alla tagasi. Jõudsin tagasi napilt enne nende lõunapausi. Vedas! Küsisin viisatädilt, et kas passita saab hästi lennuki peale. Ta ütles, et probleemi ei peaks olema, aga kui ma tahan, võin passi postiga saata. See on lihtsalt... Mida?! Miks ma siis kõike juba postiga ei või saata? It is beyond me.

Aga näed, saingi tehtud. Premeerisin end (peaaegu kirjutasin broneerisin) pooletunnise hiina massaažiga, mis oli kasulik, aga päris valus. Teepeal saatkonnast tagasi jõudsin veel juttu rääkida ühe ukrainlannaga, kes juba ammu Austraaliasse kolis) ja tagasiteel lennujaama bussijuhiga (kes just mingeid ukrainlasi vedas), kes olid mõlemad äraütlemata toredad. Tagasilennul sai veini ja juustu, hostelis vajusin voodisse kell üheksa. 

Hetkel istun smouki poole sõitvas bussis jälle. Mul väga selliseid kiirreisi kogemusi pole olnud... Ütleme nii, et miks mitte, ainult kael väsib ära. Märksõnadeks Eesti, Ukraina ja sõbralikud inimesed. Olge teie ka toredad ja hoidke teineteist ja nii.

Reportaaž selleks korraks läbi. Järgmisel korral juba uutest seiklustest pärast austritööd. Lisasin paar pilti ka, aga allkirju ei saa neile vist panna. Esimene on LA saatkond ja viimane fäänsi parlamendihoone. Vahepeal on sügis. 

Ajee!

P.S. nagu eelviimaselt pildilt näha, liitub meie reisiseltskonnaga minion Jerry, kelle suur fänn mina olen ja kellest mul ka edaspidi tõenäoliset pilte teha õnnestub. Go, minions!

P.P.S. Mul on vist kombeks oma saavutusi pisendada, aga tegelikult olen ma ikkagi väga uhke selle Kaplinna mineku üle. Kirjutasin, esitasin ja osutusin valituks. See on hea :)

Meil on köögis natukene putukaid ja õues on meil bassein ja basseinis ujuda ja olla on tõesti päris kift!*

Lubasin Perthist lähedamalt kirjutada eelmisel korral ja lubadusi peab pidama.

Jah, juhtus nii, et tulime peale jõule ja enne aastavahetust siia, et tsivilisatsioonis olla, aga siis leidsime juba Uku vana klassiõe kaudu toa ühes majas ja maksime kahe nädala üüri ning siis leidisme juba tööd ja jäimegi natukeseks jälle peatuma. Täna (ja see oli siis, kui ma postitust alustasin, ehk 23. jaanuaril) muuseas on meie Austraaliasse saabumisest viis kuud täis täpselt. Hurraa ja pasunad! 

Kasuta veel seda kiiret Eestimaa netti nii, kuis jaksad,
sest Austraalias ootab sind ees põud!

Elu Perthis on üsna sarnane elule Darwinis, võib-olla selle vahega, et linnas käime me harvem, sest selleks peab rongi kasutama. Elame Beckenhamis, mis asub kesklinnast umbes veerandtunnise rongisõidu kaugusel, aga niisama, ilma mõjuva põhjuseta ei ole sinna vaja ronida. Meie lähedal asub suur kaubanduskeskus nimega Karusell, kus saab niigi nii esma- kui ka teisetarbe- (ei ole päris sõna) kauba vajadused rahuldada - isegi kino ja turg on seal olemas. Jah - hiinlaste turupood, kus tomatid ja viinamarjad ja sibulad ja kõik muu maksab palju vähem, kui tigedas röövketis nimega Coles. Samuti müüakse seal juba keedetud ja soolatud hireoglüüfidega pakendisse mähitud mune, duriani maiustusi, igasugu võõraid seeni ja puuvilju ning suhkrustatud anšooviseid. Isegi marineeritud mangosid on seal, mida ka ostsin ja mis siiamaani külmkapis seisavad, sest olid oodatust siiski veidi mõttetumad. Endiselt aga on mu moto, et parem proovi ja heida kõrvale, kui et jäta letile ja vaevle igavesti uudishimu käes, kas see olekski võinud olla su unistuste söök. 

Algul, kui Perthi jõudsime ja veel nö kodutud olime, käisime kohe vudinal ära Kings Parkis ehk kohalikus botaanikaaias ja järgmisel päeval loomaaias. Viimane oli küll tore, aga võrreldes teiste coolide kohtadega, mida olen külastanud, näiteks Berliini ja Valencia loomaaed, oli Perthi oma veidi liiga kallis ning liiga austraaliakeskne meie jaoks. Puudu olid muidugi ka minu lemmikud ehk gorillad :( 

Kings Parki kuukabarra oli meist vägagi huvitatud ja tuli isegi vahepeal saiapalukest sööma

Loomaaias lasti meid leemuripuuri isendite toitmist lähemalt kaema

Väike marmosett  

Hiidkilpkonn nägi välja nagu memm kunagi 

Mida sa siis sööd nii palju seda mürgist eukalüpti?

Konn nagu seebitükk

See selleks. Nüüd elame me siis majas ja teeme tööd. Täna öösel hakkas sadama esimest korda sellest ajast, kui me Perthi jõudsime. Välku lõi alates kella neljast öösel kuni kella kaheksani hommikul, siis sadas paksult vihma, siis rahet, siis uuesti vihma. Siis läks elekter ära. Nüüd tuli elekter tagasi, aga kauguses müristab jälle. Ja siis on seda nn põuavälku kõvasti enam, ongi nii nagu vanades õudusfilmides, et iga viie minuti tagant sähvatab taeva valgeks. Vaene Uku pidi veel hommikul tööle ka minema, mina õnneks sain edasi pikutada. See vabade päevade ja tööpäevade asi on siin nagu "nokk kinni, saba lahti" situatsioon - kui tööl oled, mõtled, et ooh, saaks juba magada ja pikutada üks hommik, aga kui see hommik ja päev kätte jõuavad, siis mõtled, et hea looder, mida sa pikutad. Kuigi, ütlen ausalt, siis pikutan jah. Täna olen kohe mõnusalt pikutanud, sest elekter oli ära ja meie arvuti aku kaua just vastu ei pea (ettekäänded!).

Mina töötan siis jällekord kohvikus praegu - ametlikult küll baristana, aga rohkem olen nagu all-rounder ehk teen kõike, mis ette juhtub, sest tädid on üsna kitsid oma kohvimasinaga seal. Mulle seletati, et igaühel on oma päevad, kus tema saab kohvimasina taga olla, aga mulle vist niimoodi küll ühtegi üle ei jäänud. Lohutan ennast sellega, et rohkem kõndimist võrdub rohkem trenni. Kohviku nimi on Bookcaffe ja pool sellest on raamatupood. Caffe jah, itaalia keeles kohv või siis euroopalik kohvi-baar. Ja raamatupood on eriti šeff, sest seal töötab üks tüdruk, kes teab vist kõiki raamatuid maailmas. Ja veel - Austraalias on nii ilusasti kujundatud raamatud, peaaegu eranditult! Eesti kirjastused võiks sellest šnitti võtta, sest vahel on mõni kaas küll nii kole, et tahaks hoopis nutta, mitte raamatut lugeda. Väga armas on seal töötada, sest üsna lähedal asub üks vanadekodu ja seetõttu on umbes 80% klientidest hästi vanad inimesed, kes on lihtsalt nii viisakad ja armsad ja toredad. Mõni on vahel pahur ka jah... mõni on HÄÄSTI aeglane, aga enamik on kenad. Sellised filmilikud natukene, aitähid ja palunid käivad ette ja taha, pärlikee on kaelas ja lokid kenasti värskelt rullitatud. Üldse on palju püsikliente, keda kõiki nimepidi teatakse ja kellele siis uusi töötajaid ametlikult ja viisakalt tutvustatakse. Seal on isegi üks John, kes mu nime PÄRISELT õigesti ütleb, niimoodi vaikselt ja aeglaselt "Liiši", ülejäänud suudavad "Lissi" öelda, kuigi ma luban ennast ka Lizzie'ks taandada. Kõik on nii vaimustuses, et ma Eestist tulen ja osa isegi kujutab ette, kus see asub. Samas on naljakas see, et mulle on väga palju iiri aktsenti külge poogitud. Töökaaslased on kah toredad - ja palju vanemad seekord, täitsa siuksed neljakümnendates osad. Pealtnäha alguses kõik toredad, aga igaühel on oma draamadevõrgustik kududa :D Kuula ja naera ainult. Mina olen ju see uus, kellele kõik teised kurta saavad: küll üks on peast segi, küll teine ei tee seda, küll see on ninatark ja too on nii kiuslik, mina muudkui kuulan ja noogutan. Kui üldse jutt ei meeldi, teesklen ärakõndmist, aga vahel... no kui põhjust on, siis räägin ise ka. Väga huvitav. Antropoloogilises mõttes muidugi. Köögis töötavad kaks india poissi nimega Utsap ja Pdam - vähemalt nii ma arvan, et nende nimesid kirjutatakse. Teevad meile ilusaid sööke ja räägivad omavahel india keeles, kuigi vahel kõlab see mulle nagu seosetu inglise keel. Seisad, pesed nõusid ja kuuled juttu, mis kõlab umbes nii: "Yes, yes, garnish balloon dog mayonnaise poached egg". Aga neil ilmselt on ka üle võetud inglise keelest palju sõnu või siis vähemalt osa roogade nimetusi.

Ukul teeb ehitusel steel fixing'ut - enne betooni valamist pannakse seina sisse metallist varrastest konstruktsioon... seda peaks see tähendama. Koos ühe tüübiga Nigeeriast ja siis vist Šeišellidelt, kui ma ei eksi. Sellise getogängiga. Jälle õues. Aga Perth pidavat palju mahedam olema kui Darwin, seega on asi käkitegu. Ma ei tea, kuidas ta seda tajunud on, aga paar viimast päeva on küll jälle üsna lämbed olnud, praegu ka higistan siin toas, kuigi laeventikas tööab ja nii.

Mis veel? Aaa, meil on siin paar uut eestlasest tuttavat ka, Priit ja Kristiina Hiiumaalt, kelle sünnipäeval me eelmisel laupäeval käisime. Kristiina hooldab ühe pere hobuseid siin ja kuna see pere oli ära, siis olid nad ka majahoidjad ja siis meie käisime seal neil külas. Hästi mõnus oli, tõesti lõbus üle pika aja ja see ka muidugi, et südamerahuga sai õhtu otsa eesti keeles padrata suures seltskonnas. Panen paar kena pilti ka, väga palju teistest ei pane, sest iial ei või teada, kellele ei meeldiks kajastatud saada.

keskmiselt suur ja hästi nunnu welsh corgi

Manju tahtis minust ja hobusest pilti. Olen skeptiline

Uku soovikas

Veel üks nunnurull

Manju ja hobune ja peidus Kristiina

Vasakult: sünnipäevalaps Priit, oss ja Andres

Vaikselt kogume uuesti raha, et linnast jalga lasta ja näiteks kuhugi puuvillafarmi poole reisida. Ei ole mõtet veeta aastat niimoodi, et elad linnas ja põmst sama elu, mis Eestis, aga veel vähema vaba ajaga. Näha ja teha on vaja! Nüüd aga jõuab Uku kohe koju ja me hakkame vanahead tuunikalaga riisisalatit sööma, mis eile valmismeisterdatud sai.

Pikk pai laotub minu poolt nagu vaip üle lugejaskonna peade!

* Seda pealkirja võib laulda "Pätu" algusmuusika saatel

Aeg lendab ja venib nagu tiivuline tigu

Oleks aeg üheks jutustuseks jällegi - tagumine vist lausa. Ülehomme saab täis kaks kuud tööd pardimunades (ametlikult siis Duck's Nutsis) ning Darwinis juba kaks ja pool kuud. Ausalt, tunne on, nagu elaks siin juba ammu, sest teatavasti arvutatakse Austraalias palka nädalate kaupa ja see muudab ajataju kuidagi imelikuks. Selle ajaarvamise järgi oleksime siin siis juba üle kümne kuu, mis on juba täiesti arvestatav aeg. 

Kõige esimene teemapunkt, nagu alati, on kliima - paar ööd tagasi oli esimene vihmasadu ja äikesetorm. Ärkasin üles ja küsisin unesegasena Ukult, et mis toimub. Tõesti oli äike, muudkui kõmises. Hommikul oli kõik mõnus ja värske ja ärauhutud ja Uku viis lahkelt mu autoga tööle. Ma nimelt kartsin rattaga sõita, et äkki tuleb veel äikest ja siis olen ma nagu liikuv piksevarras. Ilmselt ei oleks pidanud lugema seda põhjalikku teavituslehte, mis õpetab, kuidas troopiliste tormide korral tegutseda. Ehmatas ära. Teisest küljest - alles 1974. aasta jõlulaupäeval lõhkus troopiline tsüklon pasliku naisenimega Tracy Darwini põhimõtteliselt maatasa (80% ulatuses). Seega natuke on ka nagu mida karta. Päris esmaabikotti veel kokku pakkinud ei ole ja põgenemisteekond on ka kindlaks määramata, aga olen siiski informeeritud!

Mis siis veel? Nädalapäevad tagasi toimus viimane Mindil beach market, ehk see rannaturg, kus müüakse riideid, imelikku "kunsti" ja lademetes süüa. Tahtsime sealt osta krokodilliburksi, aga kui sinna jõudsime, oli alles veel vaid pühvliliha. Maitses kena, kuid ei midagi erilist. Suuremaks ahhaa-momendiks ja elamuseks said aga austrid. Esimest korda elus. Uku jaoks (võib-olla ka mulle) jäid nad ilmselt ka viimaseks :D Võib-olla on asi selles, et kvaliteet ei olnud kõige parem, aga maitses põhimõtteliselt nagu sidruniga maskeeritud mereveetatt... Just see konsistents oli kõige ebameeldivam. Samas ei ütle, et ei prooviks uuesti miskis fäänsis kohas fäänsilt valmistatuna. Meie prosta liud nägi välja aga selline: 

"Võta ikka karbid koju kaasa, nii suuri sul ju ei olegi"

Noh - suur uudis ka, mida kergelt juba näoraamatus pasundatud sai: meil on auto/vänn! Selline vanemat sorti Fordi-isend, millel sees suur voodimadrats, päikesepaneeliga külmik ja igasugu vidinaid võrkkiigest sääsepeletusspiraalide ja roheliste leopardimustriga patjadeni. Lakke on isegi kuidagimoodi punane samet pandud - väga pimpin'. Uku käib sellega tööl ja vahel käime natuke lõbusõitu ka tegemas. Ükspäev hakkas ainult pidurivedelikku auto alt tilkuma - oleks pidanud juba etteaimates hinda alla tingima. Ehk homme saab see mure ühe mehaaniku näol lahendatud. 

Auto küll, aga võib-olla müüme selle hoopis varsti uuesti maha. On kerkinud plaan (mis kõike segab) minna tööle Casella veinitehasesse, aga kuna Uku tahtis saada laborandiks ja mina keldri administraatoriks ja need intervjuud on nii eri aegadel ja Griffith, kus intervjuud toimuvad, asub väga kaugel ja kuna autoga sõidaks sinna umbes kaks nädalat, on kõik väga lahtine. Ja segane, nagu ka sellest lausest mõista võib. Hooaeg hakkab küll jaanuaris, aga tasa ja targu viiakse intervjuud läbi novembri esimesel nädalal. Neile hea, meile halb. Eks näise, mis tulevik toob. Auto on magus küll, aga kui vaja, võib ta ka ju kus seda ja teist heita, sest Austraalias on neid jalaga segada! Pudrumäed, piimajõed ja autokuhilad igal pool lihtsalt... Selline elu. 

"Ma tegelikult ei näe sellest maskist midagi läbi,
aga panen pildi ajaks ikka pähe, eks!"

Siin oli ju hiljuti see Halloween ka, eksole. Olin sel õhtul tööl ja baaris käis nii mõnigi äge kuju, kes oli viitsinud vaeva näha - näiteks indiaanlase peakatetega luukered, üks Harvey Dent, kes valmistas oma kostüümi kaheksa tundi, ja igasugu muid tegelasi. Koju vändates nägin üle tee ühte tüüpi, kes üritas möödasõitvaid autosid lahtise käega peatada - umbes nii, nagu sellel ülemisel pildil. Tegemist oli siis sinise power rangeriga. Kui mina möödusin, hõikas ta, et ma ta pulga peale võtaks ja klubisse viiksin. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et ei kavatsegi, sest tema on raskem kui mina ja pealegi on klubi umbes kahesaja meetri kaugusel. Poiss vastas, et: "Ma tean, aga ma üldse nagu ei viitsi, ma olen nii laisk," ja vaatas mulle rõõmsalt otsa. Sõitsin siis niisama ta kõrval ja mainisin, et muuseas peatas ta vales suunas minevaid autosid. Aga tema ütles, et nad oleks kindlasti ümber pööranud, sest tema küll pööraks, et tema kogu aeg võtab inimesi peale ja viib neid ära. Vot siis. Ja lõpuks olin ma ka pooleldi sunnitud tast pilti tegema, sest talle väga meeldis enda kostüüm ja seda poosi sisse võtta. Hehee. Miks ka mitte!

Salaüllatustega munakesed

Puuviljadest: ükspäev üritasin ühe mahajäätud maja juurest ühte suurt mangot üles korjata, aga siis hakkas mu nina ees ringi lendama mingi rõvedalt suur sumisev putukas, nii et mul oli tükk tegu, et kaksiratsi ratta otsas mitte pikali käia, siis enda nägu katta, natuke karjuda ja siis ähmiga paar korda pedaalist mööda astudes minema kihutada. Samuti olen näinud kobariviigimarja puud (cluster fig), mis on selline naljakas, sest selle viljad kasvavad hästi tüve lähedal kobaras, aga kätte pole väga ühtegi saanud. Ega vist ei tahaks ka, sest Wikipedia järgi elavad nende viljade sees (!) viigimarjaherilaste (toortõlge) vastsed ja Uku ütles, et vahel sipelgad ka. Ei ole väga meeldiv. Samas viigimari ise on ju meeldiv. Elu on üks dilemma, kas pole?

Ja viimaseks tõdemusi inimloomariigist - meestele kohe ikka meeldib võim ja tähtis olemine. Seda ma panen tähele selle kohvikus veedetud kahe kuu jooksul. Kui on selline tihtivahetuva kontingendiga tööliskond, siis on kuidagi ikka nii, et üritatakse ennast kehtestada, mõistetav ju. Aga juhtub ikka kuidagi nii, et mehed tahavad natuke rohkem kehtestuda. Et vaata - mina teen nüüd seda ja räägin samal ajal sellest kõva häälega ja siis esitan sulle palveid, et sina teeksid neid väiksemaid asju minu soovitusel (kuigi sul on endal tegelikult asju küll, mida teha, niigi, sa lihtsalt ei LATERDA nendest). Samal ajal teevad naised kõike ja võib-olla ajuti ka rohkemgi ilma suud kulutamata, et vaata, mis mina nüüd praegu ära tegin. Ei ole raketiteadus. Tahaks kohe hakata seda kuidagi laiemaks reegliks sõnastama, et kuna mehed nii palju tähtsamad näivad, näida tahavad või enda tegevust tähtsamalt /tähtsamaks tunnetavad, siis jäävad seda uskuma kõik teised mehed ja naised ja seetõttu nii ongi, et on palgalõhe ja rohkem meesjuhte. Ilmselt ei ole see ainuke põhjus küll, aga see on minu viimase aja osalusvaatluse pealiskaudne tulemus nelja meesisendi ja nelja naisisendi jälgmise põhjal. Võib-olla peaks ka rohkem sulgi puhevile ajama. Sky is the limit, when your heart is in it (see on sisenali ja mõeldud irooniaga võtmiseks). Jah. 

I like aeroplane jelly, aeroplane jelly for me!

Lõpetuseks üks pilt sellest, mis juhtub siis, kui mind mõnda väiksesse kummalisse poodi lasta. Aeroplane jelly - nätsumaitseline. Oli ka saada portveinimaitselist tarretist. Samuti jäi korvi üks suitsumaitseliste merekarpide karp ja mõni kummaline jogurt. Kuidas saab letile jätta nii naljaka toote nagu lennukitarretis? Ega saagi.