Uueks aastaks kokku pühitud kogemused ehk fair dinkum*

Luumi tuli maaha ja valgeks läks maaa

nüüd kaks hanepoega EI SAA VÄLJA öäöõ...

(meenutus minu imelisest interpreedioskusest umbes kolmeaastasena)

Häid möödunud pühi ja head seda aastat, kallid lugejad! Alustasin selle postituse kirjutamist Sydneyst, Neutral Bay linnajaost, kus tol hetkel oli 24 meeldivat soojakraadi ja päike piilus vahelduva eduga pilvede vahelt. Olime Ukuga tema sugulase Kaie ja kaie peigmehe juures, toas oli kuusk, kõht oli veel eilsest õhtus hapukapsast, sealihast ja kartulisalatist täis ning võis isegi vist väita, et umbes 10% oli jõulutunnet hinges. Kui oleksime eelmisel päeval veel plaanipäraselt Die Hardi vaadanud, võiknuks ilmselt isegi 20% eputada, aga kahjuks langesime tookord hoopis Modern Family küüsi ja veeretasime selle saatel niisama jutulõnga. No igal juhul kodusem ja mõnusam kui eelmisel aastal šašlõkiga karavanpargis, kas pole.

Sinnamaani ma tookord oma postitusega jõudsingi. Tänaseks on aeg edasi tiksunud 19. jaanuarini ning meie paikneme juba Griffithis, hakkame varsti-varsti tööle Casella veinitehases ning elame imekenas majas linna ääres, tänaval, mille nimi mulle mitte kuidagi meelde ei taha jääda. Elamiskoha saime eelmise töökaaslase Racheli kaudu, kes ütles, et jaa, tal on üks sõber, keevitaja, kellel on suht tühi maja. Minu eelarvamus manas mulle silma ette pildi, kus sellises suhteliselt lohakas ja väikses majas elab üks karvane tegelane, aga reaalsuses oli nii, et astusime sisse ühte väga avarasse, valgusküllasesse ja puhtasse kotta, kus meile eraldati tuba, millel on oma imekaunis vannituba ja sissekõnnitav kapp (höhö, no kuidas sa ise walk-in closet'it tõlgiks) ehk garderoob. Voodi peal oli pakike uute vannilinadega ning põrand värskelt tolmust vabastatud. Hiljem saime teada, et too tuba oligi olnud majaperemehe Stew enda tuba, aga kuna meie oleme paar, oli ta selle meie jaoks vabastanud ja ise väiksemasse tuppa kolinud. Kas on sel külalislahkusel ka kusagil piire, küsiks ma?

Mõni aeg tagasi käisin esimest korda Casellas tööga tutvumas. Saan jälle kaalumajja jahedale kohale tööle, seekord siis viinamarja-veoautosid kaaluma ja proove võtma ja seda isegi mitte käsitsi, oo ei, oleme manuaalsest tolmuimejaga jändamisest edasi liikunud uhke terasest masinani, mis justkui süstal viinamarjadest mahlaproovi võtab ning siis selle ph-taseme ning suhkrusisalduse välja raalib. Casella on pereettevõte, mis on umbes kümne aasta jooksul umbes kümme korda kasvanud ning annab vintage hooajal tööd umbes üheksasajale inimesele. Andres, see Yellowtaili vein, mida sa meie ärasaatmispeole kunagi tõid, oli märgiline, sest just Casellast ta pärit ongi. Nagu ma aru saan, üritab firma hetkel ka jalga ukse vahele saada nn kvaliteetveini maailmas, aga nende peamine toodang on ikkagi, nagu nad ise sõnastasid, "consumable wine", et mitte öelda "affordable", et mitte öelda - hea odav vein :D Sülitan üle õla ja ütlen, et väga tore koht tundub. Mulle meeldib Austraalia juures see, et ma näen, et inimesed on oma töö üle uhked ja neile meeldivad nende tööandjad. See mees, kes meile eile sissejuhatava loengu andis, rääkis mitu korda rõhuga, kui hea ja tore tööandja on John Casella, kuidas temaga nalja saab, ja kuidas ta kunagi töötajate turvalisuse suhtes mingeid mööndusi ei tee. Mul on ÜSNA terav siirusedetektor, seetõttu võin öelda, et ta ei teinud sellist austraallaslikku ülepingutust. Nojah, te pole siin, te ei saa mind uskuda, aga... võiksite tulla ja vaadata küll. Siin on tore. Loodame, et säärane roosamannavahuline suhtumine ka edaspidi kestab.

Olen tänaseks ka paar vahetust teinud, isegi öösel tööl käinud ja ühel hommikul rattaga koju sõitnud, niimoodi, et poole tee peal sõitsin mingid okkad endale kummidesse ja pidin ülejäänud tee pooleldi lontsima, pooleldi ratast lohistama ja kuidagi koju saama, sest Uku läks just vastassuunas tööle. Plaanitud laheda tunniajase kojusõidu asemel läks kokku üle kahe tunni. No ajee ning jee. Tänaseks on Uku aga juba sisekummid ära vahetanud ja kollane välk uuesti sõitudeks valmis. Võib-olla juba homme hommikul, kes teab, kes teab...

Töö on kerge, kuigi vastutusrikas, tuleb olla kullipilguga, et üle kontrollida ja selgeks teha kõik numbrid ja näidud ja allkirjad, sest tegemist on ikkagi toidutööstusega, mis kasutab kemikaale ja nõuab töötajatelt erilist hoolikust. Viljaautodega võrreldes on siin muidugi väike erinevus - viinamarjadega koos satub lastidesse ka mitmeid sisalikke, hiiri ning kuuldavasti isegi madusid. Minu öise vahetuse ajal päästis üks sisalikke armastav supervisor Amelia ära vähemalt neli suurt bearded dragon'it.  Ülejäänud vahetusevanemad nii hoolivad ei ole... Habemega draakon, muuseas, näeb välja selline:

Ma tegelikult ei ole kindel, kas see on avalikuks informatsiooniks väga turvaline teadaanne, aga pssst - hoidke siis enda teada, eks! Ja jooge ikka edasi seda kena känguruga kollasaba veini, sest uskuge mind, see käib igal pool samamoodi. Nagu ütles meie ülemus: "See annab veinile veidi maitsenüanssi juurde!" Naljakas jah, et vilja vastuvõttes ei tohtinud seal isegi üle kolme rohutirtsu sees olla, aga viinamarjade seest ei hakka konna keegi aja kokkuhoiu mõttes välja urgitsema. Samas muidugi - Casella suurimad vaadid on 1,1 miljonit liitrit, seega vaevalt, et keegi neid kolme konna igatsema hakkab. Morbiidne, aga tõsi.


*   *   *

Näed, sellest on juba ette saamas METSIKULT suur postitus, mille kirjutamine minus aukartust tekitab :D Peaksin kirjutama meie tööst Grainlinkis, siis meie reisudest enne jõule ja siis veel reisist idarannikule koos eestlastega. Võib-olla piirdun täna siiski Grainlinkiga ja jätkan siis näiteks homme Blue Mountaini reisikirjeldusega.

Nii. Grainlinkis hakkasime me tööle peale seda, kui GrainCorpist lahkusime ja Casella tööintervjuul ära käisime ja jaatava vastuse saime. Grainlink on hästi palju väiksem firma kui see teine, ja asju tehakse... veidi rohkem põlve peal. Esimese töönädala jooksul jõudsime kaks päeva töötada ühes kohas, mille nime hääldatakse nagu kolliämbeli (mmmhmmhh), seal juba sellise trailerpark trash majakese rentida ja end sisse seada, kuni tuli firmaomanik ja paigutas meid ümber kohta nimega Benerembah. Meie suureks rõõmuks organiseeris ta meile ka elamise viiekümne dollari eest nädalas ühte majakesse, mis asus töökohast umbes kaheksa kilomeetri kaugusel, ja kuulus teisele omanikule. Pakkisime kodinad uuesti kokku, paiknesime ümber ning alustasime juba järgmisel päeval teises kohas.

Tere, kitškodu!

Tšau, kitškodu!

Tere, uus kodu!

No tere, Grain Link!

Uku töökoht

Pärast tööd oli veidi lõbu

Töökorraldus oli meil põhimõtteliselt sama, mis ennegi - Uku oli viljapunkri peal ja mina seal kaalumajas ja vilja testimas, seekord koos kolme hästi toreda tüdrukuga, vanuses nii umbes kaheksateist kuni kakskümmend kuus. Palju vabam ja lustlikum õhkkond kui GrainCorpis igal juhul. Ja... kui uskumatult meeletult palju tõid veoautojuhid meile kogu aeg igasugu maiustusi ja nasvärki! Mingil hetkel läks see juba isegi koomiliseks ja ma pidin üles kirjutama nimekirja, et ikka kindlasti jääks meelde. Kingitusteks olid näiteks: apelsinid, aprikoosid, virsikud, šokolaad, krõpsud, õlu, vein, pähklid, lasanje ning isegi suur kotitäis nokamütse. Lõpuks tundus mulle, et autojuhid üritasid puhtsportlikust huvist juba teineteist üle trumbata. Ühel hetkel pidime me tüdrukutega enda kaalu silmas pidades neid ikkagi ohjama ja ütlema, et okei... kuulge, aitab ka. Kõige tipuks tõi meie kõige viimasel päeval üks veoautojuht üksinda kogu meeskonnale neli kasti õlut. No lihtsalt - niisama.

It ain't flattering, but it is vegemite!

Griffith on ajalooliselt piirkond, kuhu rändas kokku palju Lõuna-Itaaliast pärit tegelasi. Või noh, mulle vähemalt tundub nii, sest nagu nad ise seletasid, sealt pärit inimesed on lühemad ja tõmmumad. Just sellised olid enamik veoautojuhte: lühikesed kõhukad mehed, kellel need siuksed mütsilotud peas, mida siinmail buckethatiks nimetatakse. Mina kutsun neid seenemiku mütsideks. Sellised naljakad. Aga jah - hästi toredad vanamehed, kes tihti ise ka tegelikult viljakasvatajad on ja veoauto ainult lõikuse ajaks garaažist välja ajavad ja nagu Uku ütles, seetõttu just imeliste sõidu- ega targurdamisoskustega hiilga. 

Karaktereid oli üldiselt jälle rohkem kui käputäis jah. Näiteks Andie, kes nägi välja nagu valge Snoop Dogg.. ee... Lion. Selline pikk, kiitsakas, musta sassis juuksepahmakaga ja tabavuntsiga suu ümber. Keerulise minevikuga mees, kelle naisel oli raskekujuline narkosõltuvus ja kes enda lastega vist eriti läbi ei käi. Elas öösiti lihtsalt oma veoauto kabiinis ja hängis ringi ühe kahtlase naisega, kelle ta siiski mingi hetk minema ajas, kuna arvas, et see naine ajab kõikidele meestele ligi. Meile jättis iga hommik laua peale naljakaid kirju ja ostis külmkappi mahlapulkasid, et meil ikka hea tuju oleks. Nagu piltidelt näha, ei olnud õigekiri just kõige parem, aga mõte luges.

Kolm tüdrukut, kellega mina töötasin, olid Louise, Laura ja Rachel. Neist noorim, Laura, käis keskkooli viimases klassis. Talle meeldis kogu aeg küsida mu käest küsimusi stiilis: "Kas te Eestis... laulate ka?" Rääkisin neile meie jõulutoitudest (Louise ütles, et ta ei sööks sülti isegi siis, kui talle peale makstaks... mmm... sült), näitasin videot laulupeost ja proovisin üldiselt selgeks teha, et me pole sugugi nii erinevad. Üllatusena tuli näiteks see, et nad polnud kunagi midagi helkuritest kuulnud. Nende jaoks oli imelik mõelda, et sellise asja peaks enda külge kohustulikult riputama, aga kui ma neile Helgi helkureid näitasin, nõustusid nad, et isegi võiks kanda küll. Tõin võrdluseks siinse populaarse toote ehk nn ujumissärgi - sellist asja ei kanna Eestis põhimõtteliselt keegi. See oli jällegi nende jaoks imelik, aga noh, see on vist loomulik. See tunne, et "meie oleme normaalsed, nemad on imelikud". Inimlik. Aaaga... ühesõnaga, tore oli nendega koos töötada. Ainult üks asi, mis mind peaaegu ära tappis, on kohalik raadio nimega StarFM, mis mängib ainult kümmet populaarset laulu järjest ja järjest ja järjest, kuni hetkeni, kui tahaks kellelgi pea otsast ära hammustada. Vahel panin salaja Triple-J peale, mis on veidike rohkem Raadio2-e moodi, aga siis vahel Louise pani jälle salaja tagasi, et ikka ja jälle kaasa laulda Is it too late now to say sorry? See oli selle töö kõige raskem osa.

 Vahelduseks paar pilti sellest ajast, kui me Griffithi poole reisisime. Sattusime hästi õigel ajal neid lillasid puid pildistama, kõik õitsesid nii, et jääbki mulje, et hoopis lehed olid lillad. Mäletate, kunagi oli see lastefilm, kus oli samamoodi? Seal oli mingi kosmonaut ja... Mh. Rohkem tegelikult ei olegi meeles. Igatahes, see pilt näeb täpselt samasugune välja. Ja viimasena üksik raagus puu Griffithi lähedal Wyangani järves, mis väidetavalt paksult sinivetikaid täis. Käisime ikkagi ujumas, aga ei saa kindlalt väita, et hiljem peavalu just sinivetikatega seotud oli, sest vett me endale sisse ei ahminud.

Metsik apelsin

Käib töö ja ilu käsikäes

Grainlinkis lõpetasime töö kusagil detsembri keskpaiku... kes seda ammust aega mäletab. Ühel päeval igal juhul oli suur-suur vihmasadu, sait otsustati kinni panna ja siis tunni aja pärast ka eksprompt jõulupidu linnas pidama hakata. Meie Ukuga jõudsime sinna umbes viis tundi hiljem, kuna pidime ära ootama paar veoautot, mis vilja peale pidid tulema võtma. Selleks ajaks, kui me peopaika ehk ühe hotelli baari jõudsime, oli ka firmaomaik juba väga ülendatud meeleolus ja pidas meile mitu korda kõnet, kui head töölised me oleme, ning et ta loodab, et me ka järgmisel aastal kindlasti naaseme ja et Rooney lõpuks viljakuhja otsas mulle abieluettepaneku teeb ja kõike muud sellist metsikult humoorikat juttu. Sellest jutust ning ohtratest käepigistustest lugesime me välja, et olgu, ongi tööga ühel pool, kuigi ise olime lubanud veel kaks päeva töötada. Tõde oli kusagil seal vahepeal, sest omanik polnud seda vist saidijuhatajale edasi rääkinud ja Todd eeldas, et me ka veel neljapäeval tööl oleme, aga... noh.. pole hullu. Said hakkama küll. Meil oli aga aeg asjad kokku pakkida, et lõpuks ometi peale mitut-mitut-mitut töötamise kuud veidikene reisida. Sinised mäed juba kutsusid...

Aga sellest juba järgmisel korral. Ma luban, et see tuleb varsti! Väikseks narrimiseks siia üks pilt ka:

* üks väga imelik väljend. Seletus Urban Dictionary'st: australian slang; v, fair or true. To proclaim a fact or truth in a statement in such a manner. Na mate, I'l tell ya what...the guy come roun he-gain..Il give to em right..bloody fair dinkum mate!
Üks autojuht kasutas seda väljendit kogu aeg ja see tegi mulle nii nalja, aga seletada ei osanud mulle seda keegi. Mulle tundub, et ma ei oskaks sellele isegi eesti keelest vastet leida. Tähendab, et kui ma mõtlen eesti keeles mingitele väljenditele, siis tuleb ikkagi ka mingi saamislugu pähe, näiteks et 'täitsa pael' on Wremjast või 'oss' Tartu kandist või 'ain' Rakverest. Et siis kui soovite põhjalikumat seletust fair dinkum'ile, võite minna siia.

Muljetamiseni!

Vilja* hingeelu ja muud tähelepanekud

*Ei ole Savisaar-Toomast, ei ole. Nisu on hoopis. 

Võtan oma mütsi.. ee... kiivri maha inimeste ees, kes suudavad oma blogi iga paari nädala järel täiendada. Ausalt noh. Ei ole siinkirjutajal seda oskust enam, tihti ka seetõttu, et ei tundu, et oleks hirmsasti maailmale midagi öelda. Ja ongi juhtunud nii, et augustist on saanud novembri algus, Halloween on selja taga ja meie päevad mööduvad vilja mõõtes, vaadates ja kogudes.

Aasta aega tagasi alles kohanesime Austraalia eluga, mina töötasin Ducks Nutsis ja Uku ehitusel higistades. 31. esimese oktoobri õhtul sõitsin Darwini lämbes õhus õhtul üheteistkümne paiku kodu poole, kui sinine power ranger mind rajalt maha võtta üritas, et ma ta pulga peal kusagile klubisse viiks. Olevikust blogida on aga hästi tagumine aeg. Täna on selleks ideaalne päev, sest üleeila sadas vihma, seega on mitmetel kasvatajatel nisu niiske (höhö) ja ei saa meile tuua seda. Istun oma sample standis, konditsioneer ümiseb mahedalt-jahedalt, joon kohvi ja kirjutan. Nii normaalne.

Aga tööst siis lähemalt. Vist proovime kirjutada niimoodi tagurpidi ajalugu, sest ma ei jaksa ega oska kirjutada Melbourne'i lõpupäevadest kohe. Sellest hiljem. Et siis: pidime tegelikult algselt hakkama tööle Viterra heaks, mis on üks teine viljafirma, käisime isegi väga põhjalikus tervisekontrollis, kus nii kopsud, kõrvad kui ka selgroog said ülevaadatud, aga kuna nad mökutasid meie nn ametliku töölepinguga nii kaua, sattus meie teele hoopis GrainCorp ja nendele töötajaid vahendav Agrilabour. Agent müüs meile töö nii hästi maha, et samal päeval ütlesime Melbsis tööd üles, pakkisime nädalavahetusega asjad ja hakkasime esmaspäeval Toowoomba poole vurama, kus minu töö koolitus olema pidi. Reis oli üsna sündmustevaene, loodust eriti mahti vaadata ei olnud, sest Melbourne'ist Toowoombasse on umbes 1500km ja aega oli kolm päeva. Punane batoonike andis kuuma ja jõudsime õigeks ajaks kohale.

Sämpleri ehk viljaproovide võtja koolitus kestis kaks päeva ja sellel osales peale minu ja Uku veel neli eestlast - üks nendest Uku kursakaaslane ja teine tema peika. Samal ajal toimusid maja peal veel weighbridge'i ja muud koolitused, kus osales veel umbes kuus eestlast. I kid you not. No tegelikult oli asi ilmselt selles, et seesama ülihea müügimees-agent Tony oli pannud kuulutuse feisbuki gruppi Eestlased Austraalias ja kena tunnipalk meelitas kohale hea hulga noori ja tarmukaid maarjamaalasi. Jah, koolitus oli väga lahe ja asjalik, õppisime ära tundma korralikku nisu ja probleeme, mutukaid-putukaid, umbrohuseemneid ja kõiki kaadervärke, millega ka parameetritest numbreid välja meelitada. Lõpus oli kaheosaline eksam, saime kõik üle 90%. Ajee.

Mida hea lugeja peab meeles pidama, on see, et austraallased on innukad koolituskultuuri viljelejad. Järgmised kolm koolitust toimusid meil järgmises linnas nimega Goondiwindi. Kahjuks olid kaks koolitust kolmest täiesti mõttetud - toodi suur hulk inimesi ühte ruumi istuma ja täideti kõik koos mingeid etteantud "teste" ja vaadati "asjalikke" slaide. Esimese suure koolituse päeval pandi esimesed kaks tundi projektorit üles. Njaa... Ka eestlaste hulk oli tõusnud - kokkulugemisel oli meid  vist seitseteist - rohkem kui austraallasi, ent siiski vähem kui asiaate. Sõbrunesime paari sakslasega ja siis veel Katri ja Martiniga. Katri, nimelt, oli samuti juba varem Ukuga tuttav, kuna nad õppisid samal ajal ülikoolis enam-vähem sama asja (bioloogia ja ökoloogia võib minu arvates kategoriseerida sarnasesse klassi).  Õhtuti, koolituste vahepeal, sõitsime Goondist 25km kaugusel asuvasse telkimispaika ööbima. Seal oli hästi mõnus - saime üle pika aja käia ujumas jões, millel oli liivapõhi ja isegi liivakallas. Õhtuti tegime lõket ja nautisime jahedust, sest jah - olime jälle sattunud Melbourne'i eestilikust kliimast otse Austraalia lõõskavasse kevadesse. Uku proovis jõest kala ka püüda, aga seda seal ei olnud. Oli hoopis üks madu, keda mina küll ihusilmaga ei näinud, aga kes tõesti vees ujunud oli. Ja kuival maal oli paar päris volaskit sisalikku, üks isegi ülemeetri-mees, hea hunnik valgeid kakaduusid, erinevaid papagoisid, mõni pelikan ja käputäis muid sulelisi. Neid siin ikka jätkub, endiselt :)

Liblikas munes vännilakke nöörimunad!

Jee!

Kaksisjee!

Kahest suurest sisalikust väiksem

POV pilt Uku nautlemisest võrkkiiges

Mingil hetkel keset koolitusi saime ka siis teada, et peame minema sellisesse kohta nagu Talwood, aga et millal - seda ei teadnud keegi. Seega võtsime koos Katri ja Martiniga neljakesi ette reisi Sundown National Parki, kus veetsime kaks ööd, matkasime, ujusime ja tsillisime niisama. Veesilmad, kus me ujumas käisime, olid päris karastavad. Matkarajad olid sellised nagu Austraalias tihti kohtab  - kaardi peal märgiliselt olemas, aga reaalsuses umbes sellised, et "no mine kõnni nüüd ise, kust tahad, ega sul mingeid rajamärke ega muid asju ju vaja ei ole". Ei midagi lummavalt ilusat. Ehk oleme ka juba ära hellitatud...

Valuskaktused, kes mind ja Katrit kiusasid

Uku takistusrada

Rõõmsad ujurid

Martin suvikõrvitsa-valves 

Aa, Texases käisime ka korra

Nonii. Ja siis kolmandal matkapäeval saime agendilt sõnumi, et pistke aga Talwoodi poole ASAP punuma, homsest hommikust algab töö. Meie nii õnnelikud, ostsime Goondist veel nädala aja toidu kaasa ja mulle paari tööpükse ja vurasimegi Talwoodi. Jõudsime kohale, läksime ülemuse juurde ja saime väikese pettumuse osaliseks  - tema olevat öelnud, et las tulevad siia, kui tahavad, aga paar päeva veel kindlasti tööd ei ole. Nojah. Kolisime siis sisse ja hängisime paar päeva niisama. Teha pole siin eriti midagi, kõik on siuke kuiv loodus ja Talwood ise on üks pubi, üks pood, postkontro, politseijaoskond, kool ja siis umbes kaks tänavat maju. Kõik :D See-eest majutuskoht on kena, toas on konditsioneer ja köögis on VIIS külmkappi pluss üks külmakirst. Põhimõtteliselt on ruumi umbes terve armee toidu hoidmiseks. Sellega oleme rahul. Alguses olid toas ka sellised aukuvajunud põhjaga reformvoodid [ekss: reformpõhi on vetruvatest traatspiraadlidest voodipõhi - vanainimesed, miks selline sõna?], mille me kokku lükkasime, aga paari päeva pärast otsustasime, et aitab augus magamisest ja tõime autost oma truu madratsi tuppa. Uni oli kohe palju rohkem magamisväärt.

Ja siis hakkas TÖÖ. Tegelt on nii, et sellele suurfirmale ei meeldi vist, kui nende logoga pilte üles pannakse, aga loodan, et mu minirahvuse minikeeles kirjutatud tekst nende filtriteni ei jõua :P Nojah. Ma ei tea, kui palju te viljakogumispunktide hingeelust teate, aga see käib nii: tuleb veoauto, mina võtan proovid, et mõõta, kui palju on nisus niiskust, proteiini, muud jampsi ja kui palju konkreetse lasti testkaal on. Nende mõõdikute põhjal määratakse, mis klassi vili kuulub. Siis kaalutakse seda suure pealesõidukaalu peal ja siis saadetakse sinna, kuhu ta minema peab - kas suurde kuhja või siis silomajja. Uku töötab suure kuhja masina operaatorina õues. Kõik tööd on sellised filosoofidele sobivad, et mitte öelda "vaiksel ajal tükk tühja passimist". Sellegipoolest, pean tunnistama, et minu jaoks on see üle pika aja väga mõnus - ei pea kogu aeg naeratama (eestlase raskused) ja võib rekkameestega niisama lorajuttu ka ajada. Kuklas silmi ei pea olema ja esinduslik riietus tähendab viljatolmust pluusi ja helkurvesti. Kõik on selline mõnus... sundimatu. Koolitusel küll hirmutati meid, et rekkamehed võivad olla ebaviisakad ja vahel on neist raske aru saada, aga siiani on küll vastupidi olnud. Jällegi - muidugi on jobusid igas valimis, aga lõviosa on sellised viisakad naljamehed, kes vahel isegi toovad kingtuseks šokolaadi ja komme. Kellele siis šoks ei meeldiks, onju? Oleks mul parem telefon, siis vist oleks neist pilte ka klõpsinud, aga seda vist kahjuks ei juhtu.

Töökaaslased on väga erinäolised - kaks vanemas keskeas naisterahvast, kes elavad koos (silmapilgutus), üks pikk indiaanlase moodi mees Ray, üks tätoveeritud punapea Brittany, kes eile 21 sai, üks veeauto juht Melissa, kellele hirmasti suured masinad meeldivad, ülemus Hugh, kes on nagu selline sõbralik luukere (ja kes enda nimeks sõnumite alla "Hui" kirjutab), ja tema naine Lynette, keda me isekeskis Ukuga Piripiigaks kutsume, kuna ta oli algul veidi sellise... hüsteerilise temperamendiga. Vähemalt alguses tundus nii. Nüüd on kõvasti tšillimaks muutunud :)

Nii, mis veel. Jah. Ühesõnaga teeme kõvasti tööd. Esimesel nädalal tuli 80 töötundi, mis on lausa kahe täiskoha tunnid, teisel see-eest ainult 44 minul, kuna oli vaikne ja ei pidanud paar päeva tööl olema. See muidugi tegi meele veits mõruks, kuna toas passida, kui enamik teisi tööl on, pole eriti mõnus. Muidugi on mitu asja, mida ma oleks samal ajal võinud kirjutada/lugeda jne, aga kui kuuled, et tegelikult veoautod sõidavad ümber maja, siis tekib kuidagi trots ja blokk ja ei taha midagi teha. Vaatasin siis paar filmi ja mossitasin niisama, aga uue nädala esmaspäevast sain jälle tööle ja kuni tänaseni olen iga päev vähemalt kümme tundi teinud. Täna olen tööl olnud juba peaaegu kuus tundi, aga ilm on väga heitlik ja laste on tulnud ainult kümne ringis. Just tõusis väljas nii suur tuul, et ma loodan, et see seda papist majakest, kus ma istun, ümber ei puhu. Päriselt kohe. Eelmisel nädalal oli paar korda äikesetorm ka. Ja noh, nüüd läks elekter ära. Ojee. Oo. Tuli tagasi. Läks ära. See on reaalajas raporteerimine :D Ei tea, kas peaks pillid kotti panema ja tuppa ära minema?

Okeeei. Oli suur vihm, suur tuul ja elekter oli mõnda aega ära. Just enne kõige rajumat vihma tuli mingi suur ülemus ja hängis veits aega minuga siin ständis. Tuli uksest sisse, tutvustas ennast, et tema on Pat, aga midagi muud ei öelnud. Mingil hetkel ma siis mokaotsast pärisin, et kes ta ka on ja mis asjus, siis ütles, et selle mehe ülemus, kes eile käis. No ja juba eile oli mingi ülemuste ülemus. Väga põnev.... aga veidi asjatu käik, kui minu käest küsida :D Ja nüüd jälle päike paistab, kuigi õhk on mõnusalt jahedam, mitte nagu enne. Järgmiseks paar pilti meie tööelust:

Uku kiitus püsib tänase päevani tahvlil

Mul on kiiver!

Esmakordne aussis: konnad vetsupotis

Lemmar pilt ühe veoauto peal

Nii. Mis siis veel? Aa, tulevik on ka veel. Sellega on nii, et oleme siin Talwoodis veel järgmise reedeni ja siis hakkame sõitma Griffithi poole, kus meil 17. ja 18. november Casella veinitehasesse intervjuud toimuvad. Uku kandideerib laboriassistendiks ja mina veoautosid kaaluma (või tegelikult, ükskõik, mida - ausalt, ma pole valiv, kaalun kõike, mis ette antakse) - no et oleks natuke huvitavam ja võib-olla kergem, kui päris liinitöö peal pappkaste kokku panna. Uku jaoks oleks eriti lahe näha veinitööstuse köögipoolt ja võib-olla midagi isegi kõrva taha panna, et tagasitulles ära kasutada. Sest ega me ju ei tea, mis meist Eestis tagasi olles saama hakkab :) Kõik, kes seda loevad, ja mulle hästi lahedast tööd pakkuda tahavad, mis näiteks kaudselt kirjutamisega seotud on, andke teada :D

Vahelduseks veel mõned pildid sellest ajast, kui me veel Melbsis elasime, suures akvaariumis ja hiljem loomaaias käisime ja minu sünnipäeva pidasime.

Ninakala!

Sünnipäevalaps, üsna kraps veel

Panoraam juustega

Ilus crimson rosella

Meie kodu kaugel vasakul

Loomaaia liblikamaja

Ja siis paar pilti ikkagi ka sellest, kuidas me Toowoombasse reisisime:

Koorus meie silme all

Rohkem vist ei olegi väga midagi. Või tegelikult loomulikult on hääästi palju, aga kõik ei tule meelde. Ahjaa - konnad vetsupotis olen nüüd ära näinud ja nad on hästi armsad. Duširuumis passis mitu päeva üks hiigelsuur ämblik, aga kuna ta oli paigal, siis hirmus ei olnud. Eile öösel, kui pissil käisin, sain ka minisüdari, sest pimedas hüppas mulle üks konn pähe ja sealt käe peale ja sealt kuhugi minema. Ma loodan südamest, et see oli konn... Tegin sellist lämbuvad hirmuhäält, katsusin oma niisket kätt ja läksin magama tagasi. Siuke värk ongi.

Ma rohkem ei kirjuta, sest siis jääb väike lootus, et on varuks ka midagi ja järgmine postitus tuleb pigem varem kui hiljem. Onju.

Musi-musi!

Kaunim linn on Austraalias Melbourne, Yarra jõe kalda pääl...

No tere 2/3 suve! 

Kuuldavasti muidugi Eesti suvi kahjuks sel korral kedagi eriti ei hellita, aga noh, paar ilusat päev on ju vist ikka olnud, eks? :D Rõõmustada võite selle üle, et meie oleme Melbourne'i talves. See on nagu Eesti sügis - vahel on hommikul üsna külm, rohi on jääkirme all, tihti sajab vihma, ajuti on ka päikest... Selline muutlik. Uku käis nädala eest matkamas ja seal, kuhu tema sõitis, lubati lund! Õnneks ikkagi viskas ilmateade villast ja poisid said hoopis kilesauna ehitada ja kala püüda. Kala ainult ei näkanud. Aga lund, seda imelooma, pole me veel näinud siin maal. 

Nojah. Melbourne'i kohale jõudsime me siis umbes-täpselt kuu aega tagasi. Võib-olla oligi täpselt kuu, sest kaks esimest päeva siin linnas ööbisime karavanpargis ning laupäeval, kui mina juba lennukiga ära Aafrikamandrile sõitsin, kolis Uku meie praegusesse elukohta sisse. Elame ühe Uku Raplast pärit sõbranna ja tema kohaliku elukaaslase juures nö allüürnikena. Kuigi käisime vaatamas ka erinevaid ühismajasid, ei jäänud ühestki eriliselt head muljet. Seal, kus oli odav, oli üks vannituba seitsme inimese peale ja seal, kus oli täitsa ok tuba, ei näinud ühtegi kaasüürilist, et teada, kas me nendega ka sobime või ei. Igal juhul oleme me nüüd sellises pisemat sorti, kuid hästi-hästi armsas majakeses neljakesti ja saab täitsa hakkama küll. Mina saan õhtuti telekast Masterchefi vaadata ja Uku saab hommikul vara tööle minna :) Masterchef sai muidugi läbi, lõpuks ometi, nüüd ei peagi enam telekat vaatama. Kui Kadri ja Jules Eestisse minnes ainult Netflixi karbikest elutuppa poleks jätnud... Mina ja seriaalisõltuvus - reaalne teema. Jah, meie majanaabrid läksid kolmeks nädalaks kodumaale ning meie oleme seekaua koduhoidjad! 

Aafrika kohta peaks ühe täitsa eraldi postituse tegema - kui kedagi huvitab. Samuti saate sellest juba millalgi augustis tahtmise korral ilmselt Virumaa Teatajast lugeda, sest lubasin ühe artikli sinna oma kogemuse kohta kirjutada. Pärast reisilt tagasitulemist läks mul umbes nädal aega, et Austraalia ajaga tagasi kohaneda. Ja kui päris aus olla, siis lõpuni edukalt polegi see veel läinud. Nimelt - Kaplinn on peaaegu samas ajas kui Eesti, seega oli Austraalia ja Aafrika vahe minu jaoks seitse tundi. Sinnaminnes mõjutas see nii, et kell kolm keset päeva hakkasin haigutama, sest Austraalias oli juba õhtu, aga tagasitulles passisin pimedas nagu öökull ja ei tahtnud magama minna. Esimesel tagasioleku päeval magasin kella kolmeni pärastlõunal. Enne just hurraatasin, et näe, kuidas Austraalia ikka muutnud on, ei oska isegi kella üheksani enam magada ja mida kõike veel, aga see oli hõise enne õhtut... Nüüd suigun unne umbes kesköö paiku ja ärkas kaheksa üheksa vahel. Sama vana rutiin nigu Eestis. Ega kõik ei olegi varahommikuloomad.

Jaa - meil on jälle tööd olemas! Uku töö on selline, kuhu minekuks peab ärkama juba kell pool kuus. Ta töötab ühe ülikooli linnakus torumeeste abina. No umbes nii. Ja mina töötan ühe suure haigla kohvikus, mis asub veidi kaugemal, ja ühes pagarikojas/kohvikus, mis asub kodule lähemal. Topeltöö, topeltaktsioon! Kui saladusloori veelgi tõsta, siis tegelikult oli mul enne kolmaski töökoht, aga selle ütlesin eile ära. Kolmanda töökoha nimi oli the Qube ja see oli üks kentsakas koht. Käisin paar korda seal tööl ja terve kaheksa tunni jooksul teenindasin kokku umbes... noh.. kahtekümmend inimest ehk. Pluss raha taheti maksta mustalt ja üüsna vähe. Seetõttu alguses ütlesingi kerge südamega ära, aga siis saatis omanik mulle sõnumi, et tõstab mu palka viie dollari võrra tunnis, mis iseenesest on märkimisväärne, aga... Mõtlesin, mis ma mõtlesin, lõpuks see mind ikkagi ära ei moosinud ja nüüd on mul siiski ainult kaks töökohta. Milleks käia seitse päeva nädalas tööl, kui selle asja nimi on siiski working holiday visa, mitte tööviisa. Ja kaks on mõnes mõttes isegi parem kui üks, vaheldusrikkam. Deganis olen ettekandja ja töötan taimaalase, filipiinlanna, kreeklase, austraallaste ja nepaallastega, Alfredi haigla kohvikus vihun kohvi teha ma isegi ausalt ei tea, kui mitmest rahvusest tegelastega. Üldine atmosfäär tundub esiotsa mõlemas kohas suht ideaalilähedane, ei ole mingeid isiklikke vimmasid. Vähemalt pealtnäha. Eks pinna all ikka kusagil midagi on, mis tulevikus välja tuleb. Ahjaa, ja Degani omanik arvab, et mu nimi on Lissi ja seda peaks hääldama "litsi" - ma olen talle vaikselt vihjanud, et võib Lizzie ka öelda, aga mõnel vist lihtsalt ei ole seda kõrva häälduse pääle. Elame üle :)

Ükspäev käisime Ukuga Melbourne'i akvaariumis. See oli pääris lahe. Uku tegi pilti ka, aga vaatan, et arvutis neid ei ole, seega pean teinekord neid teile näitama. Nägime esimest korda elus PÄRIS merihobusid, kes olid ülitüüned tegelased. Mitut eri sorti lausa. Ja siis seal oli veel üks selline ilmatuma suur akvaarium, kus ujus umbes kümmet eri sorti haisid, raisid, kilpkonnasid ja mitmeid-setmeid muid kalu. Ja suur soolvee krokodill ka, kuigi tema ei olnudki nii eriline, sest noh, ta ei liigutanud ennast. Väike pettumus oli ka - ühtegi kaheksajalga polnud kusagil.


Järgmiseks paar pilti sellest, kuskaudu ja mismoodi me Melbourne'i jõudsime:

Sellises metsas ööbisime

Sinine kraatrijärv

Kuukabarra empsile!

Haigupoiss tuli peale

Julge vallabi

Grott?

Mingi hulk apostleid

30m kosk Lorne'i lähedal

Suht siuke jurarrac park 

See kõik oli ammu, see Melbourne'i tulek. Sinna vahele jäi isegi jaanipäev! Päev enne jaanilaupäev lahkusime Davidi lambafarmist ja läksime otseteed poodi, et taastada oma lihasöömisrežiim ning osta veel mõnd head ja paremat, mida polnud ammu saanud - banaani, bataati, õuna... Suure sealiha tüki lõikasime tükkideks ja panime koos sibula ja äädikaga klassikalisse Eesti šašlõkimarinaadi - et liha oleks hall ja hapu, täpselt nii, nagu me harjunud oleme! Aga üllatus: Austraalia poeliha ei lähegi halliks! Isegi marinaadis seistes. Samamoodi ei lähe loomaliha steigid praadimisel teist värvi ja on ikka jumalast roosad... No aga see selleks. Maitses ikkagi hea. Jaanilaupäeva õhtul siis, jah, grillisime liha ja hüppasime üle lõkke. Isegi vihma sadas - no kui rohkem kodune tunne saab olla?

Ei kukkunud lõkkesse

Ilmselgelt ei kukkunud!

Täna õhtul tuleb meile külla Uku sugulane Kaie ja mina hakkan vaikselt juba pitsat küpsetama. Hakkisin kõik asjad varakult valmis, ühest poest leidsime isegi hästi suure purgi hapukurki, ja ootan veel paar tundi, et söök ahju pista. Uku remondib Beniga jälle autot, täna on kavas õli ja õlifiltri vahetus ning veel ühe jubina vahetamine, mille nimi ei tule mulle ei eesti ega ka inglise keeles meelde. Selline argielu idüll ongi, nagu ma juba korduvalt maininud olen. Pole väga soovi siukse külma ilmaga linna avastada, aga küll jõuab. Noh, otseselt pole väga aegagi olnud. Tulime Austraaliasse, aga elame sellist suhteliselt vaikset tavaelu. Harjutame :D Varsti on ju juba saabumise aastapäev ja pärast seda paari nädala pärast ju minu hällipäev. Ja siis tuleb juba kevad.Ja siis... Novot. Küll näeme, mis siis saab. Ma arvan, et midagi toredat niikuinii.

Lõpetuseks üks pilt sellest, kuidas Uku lambafarmis enda lokipügamist ootab:

Musi-musi!