Et kõik ausalt ära rääkida... Kõigepealt - kirjutan telefonist ja ei kujuta ette, milline see vormindus arvutist välja võib näha. Teiseks - lahkume homme Smoky Bayst, kuna rääkisime veel esmaspäeval ülemusega ja tuli välja, et erimeelsused on ikka liiga suured ja tema ülemus ehk omanik tahab, et me lahkukus. Trust me, kui te oleks siin, siis mõistaksite, milline naljanumber see on. Enda poolt tunnistan küll ülekeemist, aga ta ütles Ukule midagi stiilis, et "kõik palgatöötajad nägid seda ja see õõnestas mu autoriteeti, kujuta ette kui kõik arvaks, et on okei vastu rääkida" Nii et meil käib ka siin omamoodi käsuliiniga õppus, vb mitte Siil, aga näiteks Auster.
Enihuuu, Uku töötab kenasti nädala lõpuni, aga mina hakkasin teisipäeval reisima Smokyst Canberrasse bussiga. Nimelt on mul vaja Lõuna Aafrika (Vabariigi? Aliine?) viisat, sest lähen suvel sinna oma näidendiga naisnäitekirjanike konverentsile. So much wow, kas pole! Aga viisat ei saa taotleda muudmoodi, kui näost näkku ja etterutavalt võin öelda, et saadanasindrinahk, mingit erilist kasu sellest kohalkäimisest küll ei ole, et keegi teeks sust mingi foto või intervjuu mineku põhjuste kohta või midagi muud, mis nn turvalisusele kaasa aitaks. Puhas bürokraatia mugavus tundub võhikule.
Niisiis, teisipäeval alustasin kell kümme hommikul smoukist sõitu ja jõudsin õhtul kell 9 Adelaide'i. Bussid, muuseas, jäävad Sebe täistunniekspressile kõvasti alla. On tavalised, kuigi mitte halvad. Bussijuhid on see-eest väga toredad ja viisakad. Sõitsin nagu segane üksteist tundi bussi ühesõnaga. No mis ma valetan, ega paha ei olnud, ma olen ju vana bussihunt ja käsu pealt magaja.
Jõudsin kenasti hostelisse kohale ja kuna päeval oli uni ära magatud, passisin keskööni üleval (kas pole kaua, eks), kuigi pidin kell veerand viis juba ärkama. Ja ärkasin ka, öösel ka veel mitu korda igaks juhuks, et mitte sisse magada. Hommikul kobisin siis lennuki peale ja magasin kaks tundi Canberrasse. Nummid stjuuardessid olid kõrvalistmele hommikusöögigi jätnud. Ma kunagi ei saa aru, et mille järgi mis lendudel süüa saab, aga olin rahul :)
No ja siis jõudsin Canberrasse kohale. Lennujaama buss viis ainult kesklinna, üle jõe tähtsate hoonete juurde otsustasin ise kõndida. Kõigepealt aga läksin ja ostsin ruttu ketsid ja mütsi, kuna olin saabunud varbavaheplätudes, aga seal oli ainult kaks kraadi... Hiljem sadas isegi rahet.
Müts peas ja papud jalas hakkasin siis litsuma Lõuna Aafrika saatkonna poole, tund aega oli aega. Enne avastasin, et mul on vaja ka uut ümbrikku dokumentide jaoks ja guugeldades leidsin, et lähim postimaja asub parlamendihoones, seega pidin sealt läbi minema. JALA sinna arvatavasti paljud inimesed ei lähe. Jõudsin umbes kell 10.55 higisena kohale ja tormasin üsna tähtsa näoga sisse ja turvakontrollist läbi.... Et lihtsalt postkontorisse minna. Üritasin mitte kahtane olla. Siis pidin uuesti mäest alla minema, et saatkonda saada ja kuna jalgsiteed olid suhteliset olematud või tervisesportlastele mõeldud ja seega loogelised, lõikasin otse läbi võsa. Üritasin mitte kahtlane olla.
Viisatädi oli lakooniline ja naeratas mulle nagu tal oleks sidrun suus. Veel oli seal ootamas üks mees, kelle ema, tuli välja, on eestlane, kes viieteistaastaselt oma rootslasest mehega aussi elama tuli. Mees luges mulle ette numbreid eesti keeles ja ütles "Jee Eesti!". Nii. Viisatädi vaatas mu paberid läbi ja jõudis ümbrikuni, mis pidi kaasa võtma, et nad saaks mulle viisa ja passi (olengi hetkel passitu) tagasi saata. Ma olevat vale ümbriku ostnud. Pean uue ostma. Jumala eest, et nad seal ise neid ümbrikke hoida võiks... Eiei, ikka sina pead tooma.
Seekord ronisin mäest üles siis õigemaid ja ka pikemaid teid pidi ja sajasin hinge all bürokraatiat. Jõudsin parlamendihoone ette, kus endiselt paar püssidega meest seisid. Üritasin mitte kahtlane välja näha. Sain ÕIGE ümbriku ja - ülla-ülla - ronisin mäest alla tagasi. Jõudsin tagasi napilt enne nende lõunapausi. Vedas! Küsisin viisatädilt, et kas passita saab hästi lennuki peale. Ta ütles, et probleemi ei peaks olema, aga kui ma tahan, võin passi postiga saata. See on lihtsalt... Mida?! Miks ma siis kõike juba postiga ei või saata? It is beyond me.
Aga näed, saingi tehtud. Premeerisin end (peaaegu kirjutasin broneerisin) pooletunnise hiina massaažiga, mis oli kasulik, aga päris valus. Teepeal saatkonnast tagasi jõudsin veel juttu rääkida ühe ukrainlannaga, kes juba ammu Austraaliasse kolis) ja tagasiteel lennujaama bussijuhiga (kes just mingeid ukrainlasi vedas), kes olid mõlemad äraütlemata toredad. Tagasilennul sai veini ja juustu, hostelis vajusin voodisse kell üheksa.
Hetkel istun smouki poole sõitvas bussis jälle. Mul väga selliseid kiirreisi kogemusi pole olnud... Ütleme nii, et miks mitte, ainult kael väsib ära. Märksõnadeks Eesti, Ukraina ja sõbralikud inimesed. Olge teie ka toredad ja hoidke teineteist ja nii.
Reportaaž selleks korraks läbi. Järgmisel korral juba uutest seiklustest pärast austritööd. Lisasin paar pilti ka, aga allkirju ei saa neile vist panna. Esimene on LA saatkond ja viimane fäänsi parlamendihoone. Vahepeal on sügis.
Ajee!
P.S. nagu eelviimaselt pildilt näha, liitub meie reisiseltskonnaga minion Jerry, kelle suur fänn mina olen ja kellest mul ka edaspidi tõenäoliset pilte teha õnnestub. Go, minions!
P.P.S. Mul on vist kombeks oma saavutusi pisendada, aga tegelikult olen ma ikkagi väga uhke selle Kaplinna mineku üle. Kirjutasin, esitasin ja osutusin valituks. See on hea :)
