Swanbourne'i keskel on kohvik (kus me tegelikult tõenäoliselt kunagi ei kohtu)

Mõtlesin, et kirjutan tagantjärele veel natuke oma töökohast Perthis ka - Bookcaffè (väidetavalt itaaliapärane kirjaviis) kohvikust, kus ma umbes kaks kuud kokku olin. Kuna võtsin viimasel tööpäeval ka Uku kaamera kaasa, saan silmailugi jagada. 

Kusagil juba kirjutasin ka, et tegemist oli raamatupood/kohvikuga (ei miskit uut siin päikese all), mis asus hästi armsas linnaosas ja ühe vanadekodu kõrval, seega oli meie klientuur üsnagi a) intelligentne, b) vana ja c) püsiv. Ühesõnaga päevast-päeva samad näokesed, kes aja jooksul järjest tuttavamaks said. Kuidagi ikka on mõjunud see päike ja hea kliima nendele austraallastele, kindlasti aitab ka heal majanduslikul järjel olemine riiklikult - enamik inimesi on avatud ja sõbralikud. Tahtsin osadest klientidest ka ära minnes pilti teha, aga ei tihanud siiski kõigilt küsida, mõtlesin, et äkki vaatavad, et mingi imelik jälitaja. Üks töökaaslane veel rääkis, et üks tüdruk, kes enne mind seal töötas, oli tahtnud mingitest vanainimestest endale uut  vanaema ja vanaisa teha, kutsus neid endaga koos piknikule ja puha... Ütleme nii, et mitte päris minu stiil. Aga osadelt siiski küsisin ja sain ka loa, osasid pildistasin väärikast kaugusest :D

See paparazzi-pilt on Judyst ja Jerryst. Nemad olid üks maailma kõige armsam vanapaar, kes peaaegu iga päev meil lõunat söömas käisid. Judy sõi tavaliselt munaputru seenetega (aga ilma saiata!) ja Jerry röstitud juustu-singi saia. Miks ma seda nii hästi mäletan, on see, et nad tellisid iga päev sama toitu, aga iga kord, kui nad tulid, oli Judy hästi pabinas ja üritas meenutada, et mis neil ikka oli. Niimoodi täitsa sabinas, et: "Olgu, nii, nii... Nii, tähendab, me siis tellime nüüd jah. Nii, mina võtan... Seened ja munapudru, jah.. aga, aga kindlasti ilma saiata!" Ma naeratasin, sest olin selleks ajaks, kui ta kassa juurde jõudis, juba tellimuse sisse löönud. "Ja siis Jerry, Jerry võtab... Jerry, mis sa tahtsidki?" Ja siis mees mokaotsast pomises, et seda ja seda tahan, no kuidas sa ei mäleta. Või vahel, kui Judy jõudis enne, siis ta ei julgenudki Jerry jaoks tellida, sest ta kartis, et äkki läheb tal sassi. No tavaliselt ei läinud. Ja nii nad käisidki seal, iga päev. Käest kinni, tellisid süüa, sõid niimoodi vaikides ja siis läksid jälle käest kinni minema. Ma küll ei rääkinud nendega palju, aga tundsin suurt poolehoidu. 

See kaunis mees, kes poseeris mulle nagu uljas mannekeen, on Vic (ma eeldan, et Victor). Temaga me rääkisime tavaliselt surfamisest, haidest ja krabipüüdmisest.Kui ta teada sai, et ma Ceduna poole liigun, soovitas kindlasti minna Port Lincolni haikaladega sukelduma ja surfama ka, sest Lõuna-Austraalias on imelised rannad. Ma ütlesin, et oleme mõelnud küll, et bodyboard'i või wakeboard'i osta. Selle peale ütles ta mulle, et: "Ei, ära neid küll osta. Tead, kuidas neid siin nimetatakse? Haisööt." 

Kui ma Patricku salatitaldriku ära viisin, võtsin ikkagi viimaks julguse kokku ja küsisin, et kas talle sobiks, kui ma temast pilti teen. Ta hakkas naerma, et no mis - mis seal  minust ikka teha on? Aga oli ikkagi lõpuks nõus. Ma ütlesin, et teen paljudest klientidest pilti, et näed, viimane päev ja nii, aga natuke valetasin ka, sest just Patrick oli üks nendest, kellest ma tõesti kõige rohkem tahtsin jäädvustust. Ta oli siuke tüüpiline vanaonku - algul selline vaikne ja ütles ainult tere või isegi mossitas millegi peale, aga mida rohkem me tuttavamaks saime, hakkas naljatama ja juttu vestma. Kui ta umbes ülepäeviti meil külas käis, olid tal alati seljas laitmatult puhtad ja ühegi kortsuta riided, peas kübar ja käes jalutuskepp (nagu pildil, eksju). Suuri sõpru tal nagu poleks olnud, sest kellegagi koos ta eriti ei istunud, vaid ikka üksinda, lugedes pikki tunde kõiki erinevaid ajalehti. Ma ei küsinud ka, tundus liiga isiklik. Aga igaljuhul täielik lemmikvanaisa. 

 Viimane lemmikvanainimene, kelle ma pildile sain, on see lillelise pluusiga naine, kelle nime ma isegi ei tea. Tuli peaaegu igal hommikul üsna varakult kohvikusse, otsis külmikust oma lemmik Ben&Jerry'se jäätise välja (minumeelest mingi triple chocolate chip ... või miskit) ja sõi selle ühe hooga ära, nagu pildiltki näha on. Alati hästi sätitud soenguga, pisike huulepulkki peal, ilusate ja väga huvitavalt kombineeritud riietega... Võib vaid ette kujutada, milline kaunitar ta noorena olnud oli. 

See on meie peakokk Utsab. Pildi valmistas ta mulle bircher müsli (mis on põhimõtteliselt nagu külm kaerahelbepuder toormoosiga) ja tahtis, et ma selle ikka ilusasti pildile ka jäädvustaks. Utsab on algselt pärit Nepaalist ning õpib hetkel ülikoolis ka mingisugust raamatupidamise moodi asja, sest "ega kokk ei saa igavesti olla". Peale Utsabi oli köögis veel teine kokk Pdam (ka nepaallane), aga tema ei olnud sellel päeval kahjuks tööl. 

See kaunis neiu siin on Emily - tema oli raamatupoe juhataja ja kiiretel päevadel meie abiline. Üüüülimalt tark ja taiplik kirjaneitsi, kes luges ja soovitas mulle kuhjade kaupa raamatuid ja tegeles ka omaenda esimese romaani kirjutamisega. Väga loodan, et saan seda kunagi lugeda ja kõigile teisele ka soovitada, öeldes "oo, vaadake, see kuulus kirjanik oli kunagi mu töökaaslane" :D hehe. Raamatupoest soetasin ma siiski oma tööaja jooksul ainult kaks raamatut: Lena Dunhami "Not That Kind of Girl" - soovitan soojalt, kui teile meeldib kummaline huumor ja väga avameelsed naistejutud - ja Miranda July esimese romaani "The First Bad Man" - mida mina veel lugenud ei ole, aga küsige Ukult, tema juba on. 

Ja see on mu töökaaslane Dina, kellega me üsna mitu toredat päeva koos veetsime (ja kes ei tahtnud tegelikult üldse pildile jääda). Minevikus pidas ta ise kohvikuid, aga väsis sellest mingil hetkel ära. Dinal on kaks täisealist tütart ja mees, kes töötab kaevanduspiirkonnas. Temaga oli mul hea koos töötada, sest me klappisime hästi, samas nägin ka ära selle, kuidas temaga töötada oleks, kui me EI klapiks. Võib-olla aastatega kasvab iseloom. Dina sõi töö ajal põhimõtteliselt iga päev ainult läätsesid, värsket kurki, maasikaid ja kiivit. Sellepärast ta nii pisikene oligi (ei tea, kas ta vahel salaja kooki ka sööb?). Ükskord, kui ma rääkisin talle, et Pdam tegi meile ise kana ja kookospiimaga karrit, siis küsis ta mult, et kas ma olen nüüd õnnelik, sest karri teeb ju ainult paksuks :D Igaljuhul Dina ja Emilyga kolmekesti said kindlasti veedetud minu lõbusaimad tööpäevad Perthis. 

Ja see on see bäkpäkker Liisi, kes tuli (võitis?) ja läks nagu ikka need rändajad üle terve Austraalia. 

Mõni pilt meie kaunist kohvikust veel: 

Kunagi oli siin pank ja meie "sahver" oli seif - nii umbes 15cm paksuse uksega

See on see

Mõõdab ka (õhu?)niiskust

Viimane eine 

Perthist(*) suitsusesse lahesoppi

Käed on valusad. Jalad on kriimustatud. Musklid on toonuses või pigem väga valusad - jah, arvasite õigesti, oleme jõudnud füüsilisele farmitööle ei kusagil mujal kui päikselises Lõuna-Austraalias, Smoky Bay külakeses. And I do mean külake - siin elab vist alla tuhande inimese. Farm aga on üsna omamoodi, sest ei kasvatata siin puu- ega juurvilju, isegi mitte veiseid või muid tegelasi, vaid hoopis karpe - austreid. Ja siis üksiti kasvavad nende küljes ka kõige suuremad nuhtlused, ehk tõruvähid, aga sellest juba hiljem. 

Alustame pigem sellest, et Perthis ei jõudnud ma viimast postitustki teha. Viimased päevad läksid igasugu ettevalmistuste, autoparanduste, asjade pakkimise ja niisama trallimise alla ja kogu aeg lubasin iseendale ja mõndadele veel, et kirjutan, aga kuna arvuti taha istumiseks on vaja mõningat aega ja kannatust, siis läks nii nagu läks. Mida aeg edasi, seda kodumaks see maja muutus, nii et lõpuks oli täitsa kahju ära minna. Tubli Eesti mees Priit ja muidugi ka tublid eestlased Uku ja Liisi tegid, mis suutsid, ning maja, mis oli juba tükk aega elanud koristamatuses ja prussakates, sai uue ja kena näo.

Vabariigi aastapäev

Vaade värskelt värvitud köögile

Oaas ning päästerõngas keset kuumust

Kõige legem kombo majas

Raipojukesega ujumas

Ega piltidelt tunnet väga edasi anna, seega peate leppima minu sõnadega, et armas koht oli. Aaa - ja enne äraminekut saime umbes nädalakese tunda ka seda, kuidas oleks teismeliste psühhopaatidega koos elada. Ühte tuppa kolis paarike, kes väitsid, et nad on mõlemad üheksateist, aga lõpuks passikoopiat tehes tuli välja, et tüdruk oli vist viisteist. Algul olid nad vist isegi toredad, aga mingil ööl ärkasime üles selle peale, et vastu toa seina lendas igasugu asju ja toas käis röökimine. Järgmisel hommikul, kui mul oli vaba päev, ja nemad arvasid, et kõik on tööl, käis jälle karjumine, tüdruk lukustas end vannituppa, poiss karjus ukse taga... No siuke tavaline värk. Natukese aja pärast oldi jälle eriti armunud ja siis sai uus tüli tühjast-tähjast jälle alata. Priit käskis neil nädala lõpuks välja kolida. Küll see teismeline olemine on ikka hirmus asi (ja nüüd palju õnne kõigile, kellel juba väiksed lapsed on - see kena aeg on alles ees!). 

See selleks - Perth sai läbi, aeg edasi liikuda. Kuna olime farmeriga telefoniteel kokku leppinud, et jõuame umbes kahe nädala pärast, oli käes aeg tšiläksida, seega suundusime esimesena Margaret Rivreri poole, mis on veinipiirkond Lääne-Austraalia allosas. Ja ei pidanud pettuma. Tõeline turistilinn - iga nurga peal on kohvik, ümbruskonnas iga saja meetri tagant viinamarjaistandused, juustu- ja šokolaadivabrikud. Algul mõtlesime, et teeme ise kuidagi tiire ja käime maitseme veine, aga siis leidsime, et mõistlikum oleks mingi tuur võtta. Ja nii läkski. Asutasime ennast ühte karavaniparki autoga ja järgmisel hommikul kell pool üksteist algas tuur. Saime maitsta veini kolmes erinevas kohas ja siis veel igasugu juuste ja šokolaade ja värke. Eriti kena oli esimene koht, Watershed Winery, kus degustatsioon toimus eraldi ruumis ja kõige jaoks oli aega ja meid võõrustas üks eriti tore tädi, kes viitsis päriselt meiega veinidest rääkida. Teistes kohtades, kus degustatsioonil käisime, mõtlesid nad ilmselt pigem nii, et ah näed jälle tulid ühed veini jooma, teeme siis nägu, et me siin kõik maitseme, kuigi tegelikult ega nad eriti aru niikuinii ei saa. Või noh... jäi selline mulje. Sellegipoolest oli lõbus, olime ainult kuuekesti, lisaks meile veel üks briti vanapaar ja isa-poega Austraaliast. Peale lõunasööki liitusid ka kaks šveitslast oma tütrega. Kui kell pool viis koju jõudsime, olime söönud ja joonud häid asju täiesti arvestataval määral. Õhtul käisime veel ühes ülivinges restoranis, kus serveeriti eriti fäänsisid tapaseid, aga fotokat kaasa võtta ei viitsinud, seega kahjuks pole sellest ühtegi pilti. Märksõnadeks marineeritud lillkapsas, mikrokoriander ja suhkruliha.

Pärast Margaret Riverit suundusime veel veel allapoole, et mandriosas ära külastada kõige suuremad puud ja puulatvadel kõndimise atraktsioon. Lisaks sellele avastasime veel lubjakivikoopad ja ühe suure puu nimega Gloucester tree, mille otsa sai ronida. Kunagi olid kõrgemate puude otsa ehitatud platvormid mõeldud selleks, et varakult tulekahjusid avastada, aga nüüdseks on see, 50 meetri kõrgusel asuva platvormiga puu, mõeldud turistidele ronimiseks. Mis on kusjuures väga imelik, sest muidu on nad siin maal eriti rangete turvanõuetega, aga selle puu otsa ronimine on omal vastutusel, umbes, et vaata siis, et plätudega ei lähe ja ei kuku. Meie käisime seal, kui oli üsna värskelt sadanud, nii et natuke hirmus oli küll ja pärast olid käed kramplikust kinnihoidmisest üsna väsinud.

Pärast puu otsas käimist läksimega koopasse  (või oli see siis vastupidi, pole kindel, kuna puhkepäevad kuidagi hajuvad üksteise sisse), millel nimeks Jewel Cave ja mille näol on tegemist suurima koopaga Lääne-Austraalias. Tõesti uskumatult suur - kui olime koopa põhjas, oli kõrgus laeni umbes 30 meetrit. Igale poole olid ehitatud trepid ja käiguteed, kus giidiga ringi patseerisime. Koobas avastati eelmise sajandi keskel - algul laskus sinna alla köiega üks mees, kes siis natuke aega taskulambiga ringi vaatas ja siis uuesti välja tõsteti, kuigi ta oli näinud umbes 1/10 koopast, kui sedagi. Ma küll ei kujutaks ette, et keegi mind kottpimedasse nööriga laseb... veits hirmus. Aga täname õnne, et nemad ei kartnud ja nüüd selline uhke koht olemas on.

Nii õnnelikud!

Roheline koobas!

tilgamoodustised

Koopas on vähe valgust pildistamiseks

Ja see siin on heliktiit - kasvab igas suunas

Järgmisel hommikul peale koopaskäiku jõudsime ka siis puulatvadel kõndimiseni. Jällegi, umbes viiekümne meetri kõrgusel. Miks mitte olla lind.

Veel jäi meie ja Smoky bay vahele üks väga tore koht, mille silt tõotas, et saab dinosauruseid näha. Olime küll üsna skeptilised, aga sõitsime ikkagi viitade järgi kohale. Nojah - olid küll dinosauruste luukerede maketid, aga palju lahedam oli, et onku, kes seda pidas, oli kokku  kogunud ka ohtralt kahepaikseid ja erinevaid linnukesi, kelle üsna kenasti ära kodustanud oli. Vaatamist jätkus ikka mõneks ajaks, kõik papagoid pandi õla peale istuma ning enne äraminekut kästi ka kängurute juurest läbi käia. Eriti stoilised tegelased, kes isegi ei liigutanud, kui neid paitada. Pikutasid niisama. Ilm, muuseas, oli selleks ajaks juba ammu üsna mõnusaks muutunud - palavus jättis meid maha umbes peale Margaret Riverit.

Pikutab

Marko Reikopi tunnustegevus on asjade maitsmine, mina olen aga postament

Viimaseks vägiteoks enne pikka sõitu üle Nullarbor'i tasandiku (ei ühtegi puud) jäi Bluff Knolli mäe otsa ronimine. Päris raske oli, trepiastmed olid vahepeal põlvekõrgused, aga siiski läksime võiduka lõpuni. Kokku pidi aega võtma kolm tundi - kaks üle ja üks alla. Meil läks poolteist üles ja vist sama palju alla, kuna minu jalad olid eelmisel päeval kõrge puu otsa ronimisest üsna hellad. Ja üldsegi - allapoole on ikka nii palju raskem minna! :D Vaade mäe otsast oli muidugi võimas. Ja meil vedas ka, sest alla jõudes oli tipp juba paksult pilvede sees ning näha poleks sealt olnud tuhkagi. 

1095m on ossikükki väärt

Vänn täitsa paistab, eks?

Altvaade ülesse

Tagasitulles ootas meid auto all külaline - jalgadega uss

Jumalik valgus Buff Knolli tipust

Ja siis nii oligi - hakkasime sõitma. Uku ütles, et tuleb ikka jätta paar päeva autojamade jaoks ka, aga näed, ei juhtunud seda. Sõitsime jälle läbi poolkõrbete, ilm läks palavaks ja rõvedaks, ühes kohas oli õhtul HULLULT palju mesilasi, kes olid vist hirmsas joogipuuduses, sest käitusid pigem nagu väga uudishimulikud herilased ja ajasid mind täitsa endast välja. No kujutage ette - tegime auto luugi tagant lahti ja korraga oli seal üle kümne mesilase, kes kõike uurima hakkasid, nagu mingi pesa oleks kusagil lahti pääsenud. Ja maanduda tahtsid ka keha peal. Õnneks peale loojangut läks rahulikuks. Olin seetõttu nõus järgmisel päeval isegi koos päikesega kell 5.30 tõusma, et mesilasi vältida. Jälle oli tee peal palju kängurulaipu, sildid hoiatasid ka kaamlite ja vombatite eest, aga neid me kahjuks ei kohanud. Õnneks muidugi ka, aga noh, näha oleks ikka võinud. Enne Lõuna-Austraalia piiri keetsime ja praadisime kohusetundlikult kõik köögiviljad ära, et mitte midagi minema visata nagu kunagi Lääne-Austraalia piiril, aga piiripunktis polnud kedagi. Muidugi - miks peakski keset eikuskit mingi putka olema. See tuli alles üsna enne Ceduna linna piiri. Ceduna asub Smoky bayst siis umbes neljakümne kilomeetri kaugusel. 

Liiga palju kärbseid

Jaa, oled küll väga hirmus

Jõudsime kohale varem, kui lootsime - juba neljapäeva õhtul. Tahtsime jõuda pühapäevaks. Saime ülemuse, Shane'iga kokku ja ta ütles, et kui tahame, võime juba kuuri ööbima jääda, aga reedel pole mõtet veel tööle tulla, niikuinii ainult pool päeva. Nii saigi. Nädalavahetusel jämmisime niisama smoukis ringi, käisime kalal, püüdsime kalmaari, tutvusime Cedunaga ja ootasime esmaspäeva.  Kalmaari püüd oli põnev ja kalmaar ise muutis värvi, aga natuke oli kurb ka seda suurte silmadega elukat süüa, niiet eriti rohkem seda vist ei juhtu. Pühapäeva õhtul (vist) saime veel Piia-Liisiga kokku, kellele selle töö eest tänu võlgu oleme. Jee!

Esmaspäeva hommikul kell seitse algas töö, mis kestis vist poole viieni päeval, üks pooletunnine paus vahel. Seda kirjeldada on veidi keeruline, aga käib umbes nii: austrid kasvavad merel selliste plastmassist korvide sees ja iga päev tuukse mingi hulk korve merelt ära ja viiakse asemele ka, siis neid sorteeritakse ja puhastatakse ja loetakse mingi arv kottidesse ja saadetakse ära. Tegelikult polegi nii keeruline... vist. Lihtsalt seal on igasugu erinevaid väikseid töid juures. Näiteks plastmassist korvide külge kasvavad vees tõruvähid, kes on ühed pahad ja teravad tegelased ja seetõttu peab neid korve siis puhastama. Ehk kepiga peksma. Vääääega tüütu töö minu jaoks, no kui jõudu niimoodi metsikult ei ole, et vibratsiooniga kõik tõruvähid korvi pealt ära lennutada. Muskel kasvab ja randmed valutavad. Vahel peab osasid austreid käsitsi kottidesse lugema. Austreid müüakse tosina kaupa, miks - ei tea. Kakskümmend viis tosinat näiteks on kolmsada austrit, siis loedki kotti kolmsada ja paned umbes kümme lisaks, juhuks, kui valesti läks. 

Reedel panin meres käna, tunked olid vett täis, kuigi vesi oli ainult põlvekõrgune. Tegelikult merel on kõige toredam. Väga hea meel oli ka, et laupäev ja pühapäev on puhkepäevad. Ma ütlen - tugevaks ja karastunuks me siin saame! Reede hommikul näitaks kraadiklaas 6 kraadi AINULT. Austraalias - ennekuulmatu! 

See on olevik. Loodame, et peame vastu. Kogukond on siin väga tore - ainult nädalakese oleme elanud, aga juba viskavad kõik kohalikud käppa igal pool ja puhuvad paar sõna juttu. Ka kuulujutud levivad kiiresti. Kui reedel pubisse jõudsime, teadsid juba kõik, et ma olin vette kukkunud päeval, sest ülemus oli jõudnud juba käia ja lugu levitada. Naersime koos, mis muud mul üle jäi. Aga jah - armsad inimesed, nii noored kui ka vanad. Piia läheb varsti ära ja siis jääme ainult meie pluss veel üks eesti paar kodumaa lippu kõrgel hoidma. 

Vahepeal hennatasin juukseid ka

Smokey bay hiigelpikk kai, kust püüdsime kalmaari 

Esimene kalasaak, millest valmis uhhaa

 Ja lõpetuseks paar kena pilti enne reisi ja reisilt, mida kuskile alla panna ei osanud. Olge siis paid.

Mina paistan igalt poolt välja

Austraalia harakas - kõige lemmikum lind!

Minu kohvik

Suur puu on suur

Ämmelgas

Puukoopainimene

Aa - ja PS! Me võime süüa nii palju austreid, kui tahame! :D Siiani tahame küll ainult ohtra sidrunimahlaga koos, aga sellegipoolest. Sada korda paremad, kui need, mis me Darwinis maitsesime. Piia lubas varsti kilpatricku-stiilis valmistada ja meid külla kutsuda. Seni aga kõlbavad merel tavalised ka - kui kõht on tühi, siis on austrist ikka kosutust. 

* Jah, mitte Põhja-Eesti regionaalhaiglast, nagu ma ühes postituses kirjutasin, vaid ikka Perthist