On aeg, on aeg, on aeg kui ma lõpuks jõuan midagi kirjutada. See on päris raske, eks - me oleme juba üle kolme nädala Darwinis elanud, peaaegu terve kuu, ja nüüd peaks ühe postitusega kaks ja pool nädalat kokku võtma ja sealjuures veel vaimukas ja meeltlahutav olema... ei saa ju kuidagi esimesele postitusele alla jääda.
Esiteks, kõige olulisem teadaanne Urmole, et NÜÜD oleme me kängurusid näinud. Õigemini vallabisid, kes on nagu nende väiksemad suguvennad ja Uku ütles, et tegelt ikka ei ole kängurud, aga neil on saba, tasku ja kaks suurt jalga, niiet võib minu arvates ikkagi linnukese taha teha sellele. KÄNGURUD NÄHTUD.Üks pilt ka, kui kaugelt nähtud – ilma fotoka suumita oleks põhimõtteliselt olemata olnud see rõõmuhetk.
Ma vaatan, et olen endale Wordi dokumenti mingi hetkel üles kirjutanud märksõnad, et mida siin jutustada võiks. Esimene punkt näiteks on SKEITERMUNK. See märksõna läheb meie hosteli erinevate tegelaste alla, kellega nüüd juba veidi lähemalt tuttavad oleme. Alguses, kui tulime, kolisime ühte kaheksasse tuppa, kus elasid ainult poisid/mehed ja üks nendest oli siis see skeitermunk. Ma ei ole kindel, et mis rahvusest ta oli, aga pigem selline 40-50 vanune mees, täiesti kiilakas ja suurte-suurte vuntsidega, sellepärast mumeelest oli ta pigem isegi skeiterhüljes-munk. Väga omapärane tegelane, kes käis pidevalt ringi nelja erineva teetassi ja oma veekeetjaga, tegi õues teetseremooniaid üksi ja tassis kogu oma elu pidevalt mingi viie erineva kotiga mööda hosteli õue ringi ja kuulas kõrvaklappidest midagi salajast. Öösel oli ta kadunud või hängis õues ja magama tuli tuppa umbes hommikul kella seitsme paiku, kui kõik teised juba ärkasid. Väga... selline viisakas mees, muudkui ette ja taha teretas ja naeratas. Ükskord sõi toblerone šoksi saiaga. Aga kahjuks ta juba lahkus meie seast, et minna Ida-Saksamaale. Ma tegin nalja, et mingu Eestisse ka, aga ta ehmatas ära, et see vist talle tee peale ikka ei jää ja seal on natuke külm ka. No olgu.
Siis on meil hostelis veel Ant ehk Anthony, kes on isapoolt Uus-Meremaa põlisasukas ja ema poolt iirlane. Ta on 46-aastane suurte mustade rastadega kokk, kes kogu aeg suitsetab ja on vist kõige sõbralikum inimene üldse. Mees rääkis, et varem oli ta kusagil aborigeenide alal väljaviskaja (või noh, kuidas võtta, et mis see bouncer seal tähendab) ja väga tige tegelane. Kuni ta avastas lõpuks aastal 1998 ehk kolmekümneaastaselt marihuaanataime, hakkas suitsetama ja sai paremaks inimeseks ning kokaks. Seal hostelis on väga palju noori, nii et Ant kuidagi jätab sellise isaliku mulje. Ja talle meeldib sarongiga ringi käia ehk siis... mees seelikus.
Teised tegelased vast nii värvikad ei ole. Aa - seal on üks päraslane, kes müüb pärsia vaipu (haa!) ja kelle nimi on Arvind. Vaadake ise, kellel kõrvad selle peale kikki lähevad :D
Siis vahepeal oli mul siin see sünnipäev ka veel. Kus ma UMBES kakskümmend... noh... kakskümmend viis sain. Päev oli väga tore, käisime niisama rannas ja siis õhtul ühes söögikohas steiki söömas (no tegelt see ei olnud söögikoht, vaid üks suht pidune baar nimega Monsoon, aga siin on nii, et igal erineval päeval on erinevates kohtades mingid kindlad pakkumised ja laupäeviti on Monsoonis steaknight, kus suur lihatükk koos lisadega maksab vaid viisteist dollarit) ja hiljem Deckchair cinemas, mis on hääästi tore välikino. Nagu umbes katusekino, aga ikkagi mitte katusel, ja heli tuleb ekraani juurest, mitte kõrvaklappidest. Ja ausalt, istmed on ka Katusekinos paremad, aga no muud ei anna eriti võrrelda - troopiline soojus, täiskuu, nahkhiired lendavad üle pea ja igal pool on palmipuud... oeh. Ja film oli ka üliäss - Under the Skin. Soovitan soojalt, kui sellist arthouse'i vaibi fiilite. Mulle läks sellel õhtul küll, nagu rusikas silmaauku. Koos veiniga. Kirjutasin minnile ka, et siuke deit on käimas, ja ta ütles, et nii välismaalik sünnipäev. Vist oli jah, aga samas oli päris mõnus ka. Seal deckchairis kavatsen ma igatahes veel käia.
Eelmisel õhtul käisime Nancy ehk selle eestlase ja Uku sõbrannaga, kelle kaudu me oma hostelisse saime, ühel majapeol ka, kesklinnast umbes kümne kilomeetri kaugusel. Väga lahe oli, kõik inimesed on siin minumeelest kuidagi nagu nii sõbralikud. Hea kokkusattumus oli see, et vähem kui nädal aega hiljem läksime ühte üürituba ühes majas vaatama ning jõudsime välja täpselt samasse majja, millest me enne aru ei saanud, kui juba teisele korrusele olime roninud ja tuttavad näod meile otsa vaatasid. Päris kena kokkusattumus :D Esimesel korral olime sinna sõitnud puha pimedas ja autoga, teine kord liiklesime ise bussiga kohale. Kerge lühiühendus oli küll, kui trepist üles kõndisime. Uku ütles, et nii sarnane maja sellele teisele ja mina muudkui noogutasin kaasa, et jah, küllap nagu selline tüüpprojekt või midagi. Hehe. aga seda kohta me ei saanud, sest mingi tüüp pidi veel edasi ikka sinna tuppa jääma. Ja seal polnud konditsioneeri ka. Ilma selleta on tegelikult ikka väga hull. Päeval on umbes 34 kraadi ja öösel 22 ning kogu aeg on selline pigem niiske. Kui konditsioneeri magamistoas ei oleks, siis vist ei saakski magada. Vahetasimegi hostelis selle tõttu tube ja nüüd oleme paar korda isegi magamiskoti peale visanud. Normaalne!
Aa - ja siis peale seda majapidu käisime veel ühes geiklubis ka linnas, et mu sünnipäeva tähistada, sest seal pidavat kõige parem muusika olema. Ei olnud. Suht halb oli hoopis. No ma ei tea, siin pubides lastakse tavaliselt sellist suva raadiopoppi lihtsalt. Aga muidu oli seal tore. Suured musklis mehed kõndisid igal pool ringi ja üks tegi (kuigi riides) isegi postitantsu nigu professionaal. You live, you see, you learn. Nii on.
Peab ära mainima, et siin on vein jook number ÜKS. Ja ta pole paha. Lihtsalt kõik muu, kange alkohol ja õlu ja värgid on kallid, kui üritada säästlikult elada. Üks väike õlu maksab poes alates neljast dollarist.. Seega juuakse veini. Väga mõnus on veini juua waterfrontil, mis on Darwinis ainuke koht, kus ujuda võib, sest see on nö suur eraldatud bassein. Darwini kesklinna ümbritseb kolmest küljest vesi, aga vee sees on surmavad millimallikad ja soolase vee krokodillid, kes inimesi süüa armastavad, seega rannas ei ujuta ega hängita peale niisama päikeseloojangu vaatamise. Waterfront on mõnus, seal on igasugu pubisid ja restorane ja keskele on kaevatud siis selline üsna suur bassein-veekogu, liivarannaga ja puha, kus ennast värskendamas käia saab. Eriline värskendus umber 27-kraadine vesi ei ole, aga ega jahedamat kusagilt ka võtta ei ole :) Hostelibasseini vesi on ka juba üsna mittekülm ja KÜLMA kraanivett siin ei olegi. Alati leige ja kloorine. Vaesed austraallased, kes Eesti vett maitsnud ei ole :)
Ühel õhtul pimedas, ajal kui me veel iga päev matkasime (no küll see oli kaua aega tagasi), käisime botaanikaaias ka. Ei olnud üldsegi nii ilus kui Tartus. Muidugi oli palju mingeid palme ja värke, aga kui neid siin igal pool niikuinii on, siis pole botaanikaaed enam nii eriline. Uku tahtis teada, et kus need eksootilised põhjamaade kuused ja kased on, aga ei leidnud neid. Mille me aga küll leidsime, ja mille kohta kohe nähes mõtlesin, et OH KUS MA ALLES postitan selle kohta, oli ühe oksa peal lamav umbes kolmemeetrine püüüüüton! Jajajaa, püüton. Uku tegi pimedas pikki aegvõtteid ja mina vaatasin siit- ja sealtpoolt. Ta oli üsna kõrgel ja kaugel puu otsas. No et väga äge, eks? Esimene madu Austraalias ja nii. Aga tutkit - järgmisel päeval läksime tagasi ja madu oli puu otsas TÄPSELT samas asendis. Et siis ilmselt ei olnud päris. Samas kolmandat korda pole enam käinud, et kontrollida, kas ikka oli kuju... 100% ei või iial teada :D Küll aga nägime päris opossumit.
Loodust avastame, eriti Uku, endiselt iga päev edasi. Millalgi üleeelmisel nädalal, kui neid vallabisid avastama läksime, kõndisime sinna peaaegu läbi merepõhja, sest nii suur mõõn oli ja sellega sai päris palju lõigata. Seal oli igasugu väikseid ja suuri krabisid, mingeid usse, igasugu karpe ja värke... Mis te arvate, palju mul juba teokarpe on? Liiga palju. Mingi korilane lööb nagu välja kohe, kui neid näed. Nii ilusad ja täiuslikud ja suured, kuidas ma saan siis nad sinna jätta? Ma mäletan, et kui ma väike olin, müüdi Rakveres Tiimaris neid punutud korvi sees kena raha eest, aga näe, siin saab puhta niisama. Äriidee (nali).
Ühel sellisel mereäärsel käigul tõi mees ka lõpuks kookospähkli puu otsast alla. Küll ta proovis neid kividega visata ja igasugu trikke, aga lõpuks läks järele nigu ahvike. Saime kaks toorest kookospähklid ja Uku sai väikesed vaprusehaavad käsivartele ja rinnale. Maitsesime ja jõudsime otsusele, et veidike peab veel ootama. Ai, kuidas ma hakkan ainult puuviljast varsti toituma! :D Papaia leidsime ka ühe tee äärest, sellel hoian silma peal. Mangod on juba suure mehe rusika suurused, aga endiselt liiga rohelised. Küll saab :D
Ja LÕPUKS - põhjus, miks siin üsna tegus on olnud, on see, et ma sain tööööööö. Üleeelmisel reede hommikul helistati mulle, et kas ma oleks huvitatud ja saaks intervjuule tulla. Ja kas ma mitte ei hüpanud mõnda aega siis üles alla ja ei jooksnud toas ringi? Ikka. Eelmisel päeval olin just masendusauku vajunud, et ma ei saa KUNAGI tööd. Aga näed.Baar-restorani-kohviku nimi on Duck's Nuts ja see on üks väga stiiline ja lahe koht. Nagu väga. Ma mäletan, et kui Darwinisse tulime, panin sellele kõige esimesena silma peale, sest noh, paljud kohad on siin kuidagi sellised...nässid. Tead, sellised pubid, mis isegi päeval õlle järele haisevad ja juba kella kolmest neoonsärkidega inimesi täis saavad? Mitte, et mul midagi selliste kohtade vastu oleks, aga töötada on Duck's Nutsis erakordselt parem. Teen kohvi, olen barista, saan päris kenasti palka ja õpin tundma Austraalia (kohvi)kultuuri. Töökaaslased ja ka kliendid on väga toredad - ühel tüdrukul on isegi eestlasest peika. Minu jaoks on muidugi veidi võõras see, et KÕIKI ja KÕIKE muudkui tänatakse ja palutakse ette ja taha ja sellist smalltalki on natuke liiga palju, aga külm ja jäik eestlane võib ka sellega aja jooksul harjuda :) Isegi selle eest tänatakse, kui keegi oma takeaway kohvi leti pealt ära võtab. "Thanks, love, have a nice day!" Mille eest sa tänad teda, et ta sulle ruumi tegi või et ta nii tore on ja siin oma raha kulutab? Aga mis siis. Armas on see ikka :) Tõesti väga jackpotttt töö, kui sellel alal Darwinis otsida, ilmselt. Ja Ukul on tänase päevaga laekunud juba kolm tööpakkumist, nii et nagu näha, hakkame varsti rämedat raha kokku rullima ja ei-tea-kohe-mida sellega ette võtma!
Ja teine asi, mis mind väljaspool tööaega kinni hoidis, oli tõlkimine, mille ma LÕPUKS eile öösel valmis jõudsin. Veel ei ütle, et mida ja mis, aga võin mainida, et esimene minu tõlgitud raamat nimega "Tapjainstinkt" on juba ilmunud. Selline lühike noorteromaan, minu arvates pigem teismelistele, aga ei keela kellelgi vanemal lugeda. Ema ütles, et Rakvere raamatukogu olevat kolm eksemplari tellinud :P hüühüühüü, eksole. Aga see hoidis üsna pikkelt rakkes ja enamik hosteli elanikke arvavad ilmselt, et me oleme kaks nohikut, kes kogu aeg omaette toas või mujal nokitsevad. Kohustused on kohustused. Aga nüüd - alaku päevitamine, lugemine ja Darwini avastamine (ja noh, töölkäimine muidugi ka)!
Kindlasti oli veel palju asju, millest ma mõtlesin kirjutada, aga midagi peab ju edaspidiseks ka jääma.
Musi-musi!
P.S. netti jagatakse ikka veel teelusikaga, aga Uku on paljupalju ilusaid pilte teinud, millega varsti ikka juttu vürtsitada üritan.
