18. juuni 2016

So long, farewell, auf Wiedersehen, adieu...

Me oleme Eestis tagasi! Fännid kindlasti teavad. Ja seetõttu arvan ma, et selle blogi aeg on ümber. Mulle tegelt hirmsasti meeldib blogisid teha ja kirjutada ka, seega ei saa ümber lükata, et ma varsti mõne uue teen ja siis niisama aiaaukudest, suvest, plaanidest ja olmeulmadest pajatan. Jep. 
Reis oli pikk ja võimas ning kulges läbi Tai, Kambodža ning Vietnami, enne seda käisime veel Tasmaanias. Kui keegi soovib, siis võime alati pildivaatamismaratoni korraldada, sest neid on nii umbes kolmekümne giga jagu. Ime siis, et ma midagi siia teile vaatamiseks riputada ei oska. 

Jäägu siis ainsaks pildiks hetkel siia see kõige klassikalisem - Angkor Wat päiksetõusul.





Nägemiseni päriselus!


2. aprill 2016

Tibutädi ja Purustajamees*

Tere, sõbrad!

Kaua aega on mööda läinud, kas pole? Aprilli algus on juba käes ja meie Austraalia reisi ots hakkab kätte jõudma. Nii-öelda koera saba, if you will. Kui veinihooaeg Griffithis läbi saab, siis on plaan veel Tasmaanias ära käia ja pärast seda vännikene maha müüa, otsad kokku tõmmata ja Aasia poole tüürida. Pole küll veel otsustanud, et mis linn meie hüvastijätuks sobilik on, sest pole kindel, kus kõige parem vänni müüa oleks ja teisest küljest on mingid nostalgilised tuuled, mis tirivad taaskülastama Darwinit. Ausalt, peaaegu kahe aasta tagune Darwin on selline koht, millele mõeldes tekib kuidagi nagu soe tunne sisse ja siis tundub, et väga lahe oleks Austraalia ringreis lõpetada seal, kust me teda alustasime. Käia veel Mindil beachil ööturul, elada getohostelis Gecko lodge'is ja kuidagi üldse tajuda veel seda mõnusat troopilist kanti. Samas kui Darwini-aegsed postitused lahti võtta, meenuvad ka kõik need miinuspooled nagu niiske ilm, põrgulised kihulased ja ööpalavus, aga... Aga mis siis! Ühesõnaga, võib-olla võtamegi ette veel reisi Darwinisse läbi Austraalia südame, vaatame ka Uluru üle ja müüme oma vänni uutele värsketele hipidele, nagu ise kaks aastat tagasi olime.


Oujea!


*** Nüüd, postituse algusest rohkem kui kaks nädalat hiljem, on juba kindel, et me lahkume Austraaliast Melbourne'ist 27. aprillil, suunaga Phuketile, Taisse. Eestisse lennu piletid on ka juba olemas - 12. juuni kell 19.50. Fanfaarid ja viled - me tuleme koju! Praegu on plaan veel kaks nädalat tööl olla, siis nädal Tasmaanias rännata ja siis proovida vänn maha müüa. Lihavõtete pika nädalavahetuse jooksul jõudsime natuke olukorda parandada ka: ostsime poest uued porimatid, istmekatted ja väikeste kriimude parandamiseks autovärvi. Isegi üks suur ja kole mõlk, mis ilmus ühel saladuslikul ööl, kui vänn meie sõprade juures tänaval seisis, sai peaaegu likvideeritud. Nüüd oleks tarvis veel parandada ära mingi kolin, mis pidurites käib, ja siis olekski hästi. Sellega tegeleb Uku.

Üleüldiselt läkski see lihavõtete nädalavahetus kiiresti, kuigi sündmustevaeselt. Kõige toredam oli neljapäevane Kelli ja Martini ärasaatmine/sünnipäev/Casella lõpupidu, kuhu esimest korda elus küpsisekoogi-tiramisu tegin... Aga... See on ju asjadest etteruttamine. Te üldse ei teagi, mida me siin Griffithis teinud oleme, kellega või mismoodi. Ja kus, seda te ei tea kah. Just - sest mina näiteks ei töötanudki enamik aega Casellas vaid hoopis kanafarmis. Üllatus! Sellest ka 'tibutädi' pealkirjas. Emme ja täts rääkisid, et kui nemad olid väiksed, siis oli kusagil Viljandimaal, kui ma ei eksi, üks tibutädi, kes oli kohalikus kanalas kõva käsi ja oligi elulõpuni tibutädi. No vot, mina olen seda olnud juba umbes kaks kuud. Ei kurda. Kanakuure on kaksteist, kanu sees hästi palju, tööl on kuus töölist, mina olen rahul. Kuuride ümber hängivad lambakarjad ja alpakad, kõik on üsna maalähedane. Okei, see kõlab imelikult :D No ütleme siis, et kõik on väga stressivaba ja ülemused on vist siiamaani parimad Austraalias. Juhataja Adam on selline, kes annab sulle ülesande ja siis ei tule kukile istuma, et kas ikka saad hakkama ja ma õpetan su pooleks enne, kui sa üldse ise midagi proovid, vaid pigem laseb sul ise teha ja usaldab ka. Ma arvan, et see on üks hea juhi tunnus. Töötajate usaldamine.

Casellaga läks siis tõesti nii, et esimest korda elus lasti mind töölt lahti. Issand, seda on isegi imelik kirja panna. Selline häbi tunne tekib, et kuidas ikka nii... Aga panen käe südamele ja ütlen, et minu arvates oli see kõik kokku üks suur arusaamatus ja mulle tehti ikka natuke liiga selle värgiga.  Näed, söön oma eelmise posituse sõnu kahe suupoolega. Ühesõnaga jõudsin mina siis kolm nädalat tööl olla, kui ühel reedel helistati mulle ja öeldi, et teie enam järgmisest nädalast graafikus ei ole. Algul ma ei uskunud, et neil õige inimene toru otsas on ja ikka usutlesin, et kas helistatakse õigele töötajale. Aga siiski. Väidetavalt olin ma siis väga ebaturvaline tegelane ja ei kuulavat oma juhendajaid. Viimase vahetuse küll lõpetasin naeratusega ja vahetasime ülemustega viisakusi, et järgmisel nädalal näeme, mingeid hoiatusi ega manitsusi mulle ühtegi korda ei tehtud... Aga vot, kus lops, onju. Ei peatugi sellel pikemalt, ütlen lihtsalt, et veits jäi halb maitse suhu säärasest asjaajamisest, aga Casellal on hooajatööliste kandidaate jalaga segada, seega ei pea nad inimestega eriti hästi käituma, ega ka säärase käitumise tagamaid põhjendama. Meie paljud sõbrad olid seal juba teist aastat ning neil on oma meeskonnaga väga head kogemused, aga minul läks veidi teisiti.

Ja sellegipoolest - ma arvan, et nii stressivaba tööd kui see viimane, pole mul Austraalias olnudki. No kui Davidi juures uste värvimine välja arvata, aga seal ei saanud me ka palka. Järgneb väike kollaaž minu kana/lambatööst:

tšikid

trellid

sisalikud

puhas kontor austaalia lemmižestiga 

beebilammas

üliarmas

melonikoonud


alpakagäng

kopakastis


tšikiga hommikul vara
Ma olen peast suht kana ja lammas juba :D See ei kõla hästi, ma tean, aga nad on täitsa toredad, kuigi veidi lihtsameelsed. Paar korda on tõepoolest juhtunud nii, nagu ülemistelt piltidelt näha, et oleme leidnud üksiku lambatalle ja siis teda veidi aega poputanud, aga õnneks on neil lõpuks ikka emme üles leitud. Ükskord oli niimoodi, et leidsin ühe tallekese hästi kurvas seisus üksinda, suu ja silmad sipelgaid täis, nii nõrk, et ei jaksanud isegi määgida. Jooksin siis ummisjalu kontorisse ja tegin piimapulbrist jooki, andsin titele süüa ja puhastasin silmad ära. Tallel sai kõht täis, meel rahu ja jäigi niimoodi natukeseks sülle magama. No kui uskumatult armas võib üks väike sõraline olla?! Praegu kepsleb ringi juba üle kümne tallekese, kes enam nii väetid polegi. Kätte neid igatahes ei saa, sest paar hommikut tagasi määgis üks jälle üksinda kuuride vahel, aga kui teda aitama läksin, jooksis eest ära. Pärast leidis ilmselt ema üles ka. Loll nagu lammas - peab paika küll. Muuseas: haned kõnnivad reas ka.

Vahepeal on sügis saabunud. Mina käin muuseas tööle ja tagasi jalgrattaga, pool tundi sõitu, mis viimased päevad on hommikul möödunud talvejope ja pikkade pükstega. Nii kiiresti - alles sügis algas, ja juba on hommikuti kaheksa kraadi. Kõrvad pidid küljest ära kukkuma! Samas muidugi on see hea ja tore, sest siis pole päeval üldsegi nii palav, vaid selline Eesti suve vurhvi kahekümne viie kraadine ilm.

Jaaaa mis siis veel? Meil on vahepeal siin Griffithis hästi tore seltskond eestlasi olnud! Oleme käinud nii rodeol kui ka hobuste võiduajamisel (mis küll tegelikult kuumuse tõttu ära jäi), osalenud seal parima kostüümi valimistel, siis veel pidanud Vabariigi aastapäeva, meie  kahe aastapäeva, Austraalia päeva, käinud veinimaitsmistel ja pidanud sünnipäevi ja niisama pidusid. Loodan väga, et paljudega kohtume uuesti Eestiski. Väärt inimesed need eesltased ikka. Järgneb kollaaž meie erinevatest sündmustest Griffithis:

Tädi tegi Austraalia päeval lastele tätokaid õlale

Veinimaitsmisel Eriku ja Kelliga

Griffith meie maja lähedal mäe otsast
Mütsipidu

Mütsipeo jätk
Rodeopullid

Vuntsisünnipäev

Vabariigi aastapäev kartulisalatiga

Meie aastapäev kimonotega

preilid võiduajamisele minemas

Võiduajamise transportbuss ja võõrad mehed
Surm 40-kraadises kuumuses
Tüdrukute väljanäitus (ei võitnud)
Palju lõbu on olnud. Palju tööd ka. Tegelikult ongi meeletult hea mõelda, et juba nädala aja pärast pakime asjad kokku ja vurame Melbsi poole, et siis Mari-Liisiga Tasmaaniasse minna, siis vänn maha müüa ja siis Aasiasse põrutada. Nii põnev! Me polegi kunagi üheski Aasia riigis käinud!


Ja siis võiks veel öelda, et olen masendavalt halb asjade üleskirjutaja olnud ja kusagil nurgas häbeneda, sest kirjutamisest mõtlemine või kirjutamisest rääkimise kuulamine ei ole sama, mis kirjutamine. me käisime ju enne Grifftihi töö alustamist veel Ukuga Sinimägedes pikal matkareisil, millest ma lubasin juba eelmise postituse lõpus kirjutada, ja siis koos teiste eestlastest sõpradega reisil Brisbaine'ist Cairnsi ja enne seda veel Uku sugulase juures Sydneys jõule pidamas ja... Aga nüüd peaks juba mingi romaani kokku kirjutama, kui kõik meelde tuletada. Laiskus, Liisi on su nimi! Eriti halb on see, et meil on nii palju ilusaid pilte, aga mulle ei meeldi nii, et laen kõik pildid üles ja üritan selle järgi niimoodi kronoloogiliselt kirjutada, et siis oli see ja siis oli see ja siis see. See on kuidagi kuiv, mulle tundub. Aga pildid on ikkagi ilusad... Niisiis, siin kolmas kollaaž meie kahest puhkusreisist detsembris:

Austraalia konnkurk Griffithi lähedal tsillimas
Kämpa metsas ja lõke

Jenolani koopa katkine sammas

Valgusmäng koopas

Sinisinine järv koobaste juures


Kangara-Boydi rahvuspargis

Endiselt seal

Õnnelikud nii suure oru üle

Kiviboss

Megalong Valley kämpimiskoht

Peidab end

Vaatab


Jälle jürarrack park ju!

Kolme Õe lähedal köisraudteel


Hapukapsad ja suitsupaprika gurmee

Džungli-Džein ja liaan



Nii suur ja värviline vähk!


Wentworth Falls oli muljetavaldav küll


Vett polnud jalaga segada, aint varbaga

Tehas keset metsa ja selle maagiahjude jäänused
Vombat!

Glow worm tunneli kõhedust tekitav suue


Tunnelisuu lähemalt, välguga

Ussid mängisid tähti 

Lähedalt olid siuksed

Vihmane päev mägedes

Hipivänniga Brissis, pool-ossikükis

Bundabergis olid kõik nii lahked

Puhkusereklaam

Katri ja Martin 31.12 purjekal

Whitsunday, you so white and blue

Ettevaatusabinõu surmamillimallikate vastu

Krokofarm Cairnsis

Maomehe pajatused

Magevee krokodill peaks ohutu olema

Salaöökull

Kiiverkaasuar

Maaliline raudtee Kuranda mägikülla


Edasi pildid linnuhuvilistele:Austraalia kuningpapagoi

Väljamaalane

Väljamaalane Aafrikast

Erispapagoi

Cattle egert ehk Karja-Egert,
kellel ametlik eestikeelne nimi puudub

Köisraudtee Kurandast alla


Nii palju pilte onju. Kui iga pilt ütleb umbes tuhat sõna ja nii edasi, siis siin on küll üks väike raamat juba valmis. Teksti on selles raamatus seekord kahjuks natuke vähem, aga ma ei saa enam seda postitust edasi lükata :D Avaldame ära ja siis vaatame, kuhu viib tee edasi. Võib-olla jõuame enne Austraaliast lahkumist veelkord kirjutada, võib-olla teha mõne postituspojukese Aasias, võib-olla... Kõik võib-olla. Kindel on see, et juunis saame juba näost näkku näha. Ja see on tore. Ma ootan seda. Olge kõik paid ja head niikaua.


Kõige lõppu üks GIF sellest, milline oli ussikeste koobas pimedas ja väikese valgusega. Täpselt nagu tähistaevas.

Musi-musi!

*Purustajamees on Uku, sest ta töötas viinamarjade purustamise masinal terve hooaja. Purustusmeister!