Perthist(*) suitsusesse lahesoppi

Käed on valusad. Jalad on kriimustatud. Musklid on toonuses või pigem väga valusad - jah, arvasite õigesti, oleme jõudnud füüsilisele farmitööle ei kusagil mujal kui päikselises Lõuna-Austraalias, Smoky Bay külakeses. And I do mean külake - siin elab vist alla tuhande inimese. Farm aga on üsna omamoodi, sest ei kasvatata siin puu- ega juurvilju, isegi mitte veiseid või muid tegelasi, vaid hoopis karpe - austreid. Ja siis üksiti kasvavad nende küljes ka kõige suuremad nuhtlused, ehk tõruvähid, aga sellest juba hiljem. 

Alustame pigem sellest, et Perthis ei jõudnud ma viimast postitustki teha. Viimased päevad läksid igasugu ettevalmistuste, autoparanduste, asjade pakkimise ja niisama trallimise alla ja kogu aeg lubasin iseendale ja mõndadele veel, et kirjutan, aga kuna arvuti taha istumiseks on vaja mõningat aega ja kannatust, siis läks nii nagu läks. Mida aeg edasi, seda kodumaks see maja muutus, nii et lõpuks oli täitsa kahju ära minna. Tubli Eesti mees Priit ja muidugi ka tublid eestlased Uku ja Liisi tegid, mis suutsid, ning maja, mis oli juba tükk aega elanud koristamatuses ja prussakates, sai uue ja kena näo.

Vabariigi aastapäev

Vaade värskelt värvitud köögile

Oaas ning päästerõngas keset kuumust

Kõige legem kombo majas

Raipojukesega ujumas

Ega piltidelt tunnet väga edasi anna, seega peate leppima minu sõnadega, et armas koht oli. Aaa - ja enne äraminekut saime umbes nädalakese tunda ka seda, kuidas oleks teismeliste psühhopaatidega koos elada. Ühte tuppa kolis paarike, kes väitsid, et nad on mõlemad üheksateist, aga lõpuks passikoopiat tehes tuli välja, et tüdruk oli vist viisteist. Algul olid nad vist isegi toredad, aga mingil ööl ärkasime üles selle peale, et vastu toa seina lendas igasugu asju ja toas käis röökimine. Järgmisel hommikul, kui mul oli vaba päev, ja nemad arvasid, et kõik on tööl, käis jälle karjumine, tüdruk lukustas end vannituppa, poiss karjus ukse taga... No siuke tavaline värk. Natukese aja pärast oldi jälle eriti armunud ja siis sai uus tüli tühjast-tähjast jälle alata. Priit käskis neil nädala lõpuks välja kolida. Küll see teismeline olemine on ikka hirmus asi (ja nüüd palju õnne kõigile, kellel juba väiksed lapsed on - see kena aeg on alles ees!). 

See selleks - Perth sai läbi, aeg edasi liikuda. Kuna olime farmeriga telefoniteel kokku leppinud, et jõuame umbes kahe nädala pärast, oli käes aeg tšiläksida, seega suundusime esimesena Margaret Rivreri poole, mis on veinipiirkond Lääne-Austraalia allosas. Ja ei pidanud pettuma. Tõeline turistilinn - iga nurga peal on kohvik, ümbruskonnas iga saja meetri tagant viinamarjaistandused, juustu- ja šokolaadivabrikud. Algul mõtlesime, et teeme ise kuidagi tiire ja käime maitseme veine, aga siis leidsime, et mõistlikum oleks mingi tuur võtta. Ja nii läkski. Asutasime ennast ühte karavaniparki autoga ja järgmisel hommikul kell pool üksteist algas tuur. Saime maitsta veini kolmes erinevas kohas ja siis veel igasugu juuste ja šokolaade ja värke. Eriti kena oli esimene koht, Watershed Winery, kus degustatsioon toimus eraldi ruumis ja kõige jaoks oli aega ja meid võõrustas üks eriti tore tädi, kes viitsis päriselt meiega veinidest rääkida. Teistes kohtades, kus degustatsioonil käisime, mõtlesid nad ilmselt pigem nii, et ah näed jälle tulid ühed veini jooma, teeme siis nägu, et me siin kõik maitseme, kuigi tegelikult ega nad eriti aru niikuinii ei saa. Või noh... jäi selline mulje. Sellegipoolest oli lõbus, olime ainult kuuekesti, lisaks meile veel üks briti vanapaar ja isa-poega Austraaliast. Peale lõunasööki liitusid ka kaks šveitslast oma tütrega. Kui kell pool viis koju jõudsime, olime söönud ja joonud häid asju täiesti arvestataval määral. Õhtul käisime veel ühes ülivinges restoranis, kus serveeriti eriti fäänsisid tapaseid, aga fotokat kaasa võtta ei viitsinud, seega kahjuks pole sellest ühtegi pilti. Märksõnadeks marineeritud lillkapsas, mikrokoriander ja suhkruliha.

Pärast Margaret Riverit suundusime veel veel allapoole, et mandriosas ära külastada kõige suuremad puud ja puulatvadel kõndimise atraktsioon. Lisaks sellele avastasime veel lubjakivikoopad ja ühe suure puu nimega Gloucester tree, mille otsa sai ronida. Kunagi olid kõrgemate puude otsa ehitatud platvormid mõeldud selleks, et varakult tulekahjusid avastada, aga nüüdseks on see, 50 meetri kõrgusel asuva platvormiga puu, mõeldud turistidele ronimiseks. Mis on kusjuures väga imelik, sest muidu on nad siin maal eriti rangete turvanõuetega, aga selle puu otsa ronimine on omal vastutusel, umbes, et vaata siis, et plätudega ei lähe ja ei kuku. Meie käisime seal, kui oli üsna värskelt sadanud, nii et natuke hirmus oli küll ja pärast olid käed kramplikust kinnihoidmisest üsna väsinud.

Pärast puu otsas käimist läksimega koopasse  (või oli see siis vastupidi, pole kindel, kuna puhkepäevad kuidagi hajuvad üksteise sisse), millel nimeks Jewel Cave ja mille näol on tegemist suurima koopaga Lääne-Austraalias. Tõesti uskumatult suur - kui olime koopa põhjas, oli kõrgus laeni umbes 30 meetrit. Igale poole olid ehitatud trepid ja käiguteed, kus giidiga ringi patseerisime. Koobas avastati eelmise sajandi keskel - algul laskus sinna alla köiega üks mees, kes siis natuke aega taskulambiga ringi vaatas ja siis uuesti välja tõsteti, kuigi ta oli näinud umbes 1/10 koopast, kui sedagi. Ma küll ei kujutaks ette, et keegi mind kottpimedasse nööriga laseb... veits hirmus. Aga täname õnne, et nemad ei kartnud ja nüüd selline uhke koht olemas on.

Nii õnnelikud!

Roheline koobas!

tilgamoodustised

Koopas on vähe valgust pildistamiseks

Ja see siin on heliktiit - kasvab igas suunas

Järgmisel hommikul peale koopaskäiku jõudsime ka siis puulatvadel kõndimiseni. Jällegi, umbes viiekümne meetri kõrgusel. Miks mitte olla lind.

Veel jäi meie ja Smoky bay vahele üks väga tore koht, mille silt tõotas, et saab dinosauruseid näha. Olime küll üsna skeptilised, aga sõitsime ikkagi viitade järgi kohale. Nojah - olid küll dinosauruste luukerede maketid, aga palju lahedam oli, et onku, kes seda pidas, oli kokku  kogunud ka ohtralt kahepaikseid ja erinevaid linnukesi, kelle üsna kenasti ära kodustanud oli. Vaatamist jätkus ikka mõneks ajaks, kõik papagoid pandi õla peale istuma ning enne äraminekut kästi ka kängurute juurest läbi käia. Eriti stoilised tegelased, kes isegi ei liigutanud, kui neid paitada. Pikutasid niisama. Ilm, muuseas, oli selleks ajaks juba ammu üsna mõnusaks muutunud - palavus jättis meid maha umbes peale Margaret Riverit.

Pikutab

Marko Reikopi tunnustegevus on asjade maitsmine, mina olen aga postament

Viimaseks vägiteoks enne pikka sõitu üle Nullarbor'i tasandiku (ei ühtegi puud) jäi Bluff Knolli mäe otsa ronimine. Päris raske oli, trepiastmed olid vahepeal põlvekõrgused, aga siiski läksime võiduka lõpuni. Kokku pidi aega võtma kolm tundi - kaks üle ja üks alla. Meil läks poolteist üles ja vist sama palju alla, kuna minu jalad olid eelmisel päeval kõrge puu otsa ronimisest üsna hellad. Ja üldsegi - allapoole on ikka nii palju raskem minna! :D Vaade mäe otsast oli muidugi võimas. Ja meil vedas ka, sest alla jõudes oli tipp juba paksult pilvede sees ning näha poleks sealt olnud tuhkagi. 

1095m on ossikükki väärt

Vänn täitsa paistab, eks?

Altvaade ülesse

Tagasitulles ootas meid auto all külaline - jalgadega uss

Jumalik valgus Buff Knolli tipust

Ja siis nii oligi - hakkasime sõitma. Uku ütles, et tuleb ikka jätta paar päeva autojamade jaoks ka, aga näed, ei juhtunud seda. Sõitsime jälle läbi poolkõrbete, ilm läks palavaks ja rõvedaks, ühes kohas oli õhtul HULLULT palju mesilasi, kes olid vist hirmsas joogipuuduses, sest käitusid pigem nagu väga uudishimulikud herilased ja ajasid mind täitsa endast välja. No kujutage ette - tegime auto luugi tagant lahti ja korraga oli seal üle kümne mesilase, kes kõike uurima hakkasid, nagu mingi pesa oleks kusagil lahti pääsenud. Ja maanduda tahtsid ka keha peal. Õnneks peale loojangut läks rahulikuks. Olin seetõttu nõus järgmisel päeval isegi koos päikesega kell 5.30 tõusma, et mesilasi vältida. Jälle oli tee peal palju kängurulaipu, sildid hoiatasid ka kaamlite ja vombatite eest, aga neid me kahjuks ei kohanud. Õnneks muidugi ka, aga noh, näha oleks ikka võinud. Enne Lõuna-Austraalia piiri keetsime ja praadisime kohusetundlikult kõik köögiviljad ära, et mitte midagi minema visata nagu kunagi Lääne-Austraalia piiril, aga piiripunktis polnud kedagi. Muidugi - miks peakski keset eikuskit mingi putka olema. See tuli alles üsna enne Ceduna linna piiri. Ceduna asub Smoky bayst siis umbes neljakümne kilomeetri kaugusel. 

Liiga palju kärbseid

Jaa, oled küll väga hirmus

Jõudsime kohale varem, kui lootsime - juba neljapäeva õhtul. Tahtsime jõuda pühapäevaks. Saime ülemuse, Shane'iga kokku ja ta ütles, et kui tahame, võime juba kuuri ööbima jääda, aga reedel pole mõtet veel tööle tulla, niikuinii ainult pool päeva. Nii saigi. Nädalavahetusel jämmisime niisama smoukis ringi, käisime kalal, püüdsime kalmaari, tutvusime Cedunaga ja ootasime esmaspäeva.  Kalmaari püüd oli põnev ja kalmaar ise muutis värvi, aga natuke oli kurb ka seda suurte silmadega elukat süüa, niiet eriti rohkem seda vist ei juhtu. Pühapäeva õhtul (vist) saime veel Piia-Liisiga kokku, kellele selle töö eest tänu võlgu oleme. Jee!

Esmaspäeva hommikul kell seitse algas töö, mis kestis vist poole viieni päeval, üks pooletunnine paus vahel. Seda kirjeldada on veidi keeruline, aga käib umbes nii: austrid kasvavad merel selliste plastmassist korvide sees ja iga päev tuukse mingi hulk korve merelt ära ja viiakse asemele ka, siis neid sorteeritakse ja puhastatakse ja loetakse mingi arv kottidesse ja saadetakse ära. Tegelikult polegi nii keeruline... vist. Lihtsalt seal on igasugu erinevaid väikseid töid juures. Näiteks plastmassist korvide külge kasvavad vees tõruvähid, kes on ühed pahad ja teravad tegelased ja seetõttu peab neid korve siis puhastama. Ehk kepiga peksma. Vääääega tüütu töö minu jaoks, no kui jõudu niimoodi metsikult ei ole, et vibratsiooniga kõik tõruvähid korvi pealt ära lennutada. Muskel kasvab ja randmed valutavad. Vahel peab osasid austreid käsitsi kottidesse lugema. Austreid müüakse tosina kaupa, miks - ei tea. Kakskümmend viis tosinat näiteks on kolmsada austrit, siis loedki kotti kolmsada ja paned umbes kümme lisaks, juhuks, kui valesti läks. 

Reedel panin meres käna, tunked olid vett täis, kuigi vesi oli ainult põlvekõrgune. Tegelikult merel on kõige toredam. Väga hea meel oli ka, et laupäev ja pühapäev on puhkepäevad. Ma ütlen - tugevaks ja karastunuks me siin saame! Reede hommikul näitaks kraadiklaas 6 kraadi AINULT. Austraalias - ennekuulmatu! 

See on olevik. Loodame, et peame vastu. Kogukond on siin väga tore - ainult nädalakese oleme elanud, aga juba viskavad kõik kohalikud käppa igal pool ja puhuvad paar sõna juttu. Ka kuulujutud levivad kiiresti. Kui reedel pubisse jõudsime, teadsid juba kõik, et ma olin vette kukkunud päeval, sest ülemus oli jõudnud juba käia ja lugu levitada. Naersime koos, mis muud mul üle jäi. Aga jah - armsad inimesed, nii noored kui ka vanad. Piia läheb varsti ära ja siis jääme ainult meie pluss veel üks eesti paar kodumaa lippu kõrgel hoidma. 

Vahepeal hennatasin juukseid ka

Smokey bay hiigelpikk kai, kust püüdsime kalmaari 

Esimene kalasaak, millest valmis uhhaa

 Ja lõpetuseks paar kena pilti enne reisi ja reisilt, mida kuskile alla panna ei osanud. Olge siis paid.

Mina paistan igalt poolt välja

Austraalia harakas - kõige lemmikum lind!

Minu kohvik

Suur puu on suur

Ämmelgas

Puukoopainimene

Aa - ja PS! Me võime süüa nii palju austreid, kui tahame! :D Siiani tahame küll ainult ohtra sidrunimahlaga koos, aga sellegipoolest. Sada korda paremad, kui need, mis me Darwinis maitsesime. Piia lubas varsti kilpatricku-stiilis valmistada ja meid külla kutsuda. Seni aga kõlbavad merel tavalised ka - kui kõht on tühi, siis on austrist ikka kosutust. 

* Jah, mitte Põhja-Eesti regionaalhaiglast, nagu ma ühes postituses kirjutasin, vaid ikka Perthist

Meil on köögis natukene putukaid ja õues on meil bassein ja basseinis ujuda ja olla on tõesti päris kift!*

Lubasin Perthist lähedamalt kirjutada eelmisel korral ja lubadusi peab pidama.

Jah, juhtus nii, et tulime peale jõule ja enne aastavahetust siia, et tsivilisatsioonis olla, aga siis leidsime juba Uku vana klassiõe kaudu toa ühes majas ja maksime kahe nädala üüri ning siis leidisme juba tööd ja jäimegi natukeseks jälle peatuma. Täna (ja see oli siis, kui ma postitust alustasin, ehk 23. jaanuaril) muuseas on meie Austraaliasse saabumisest viis kuud täis täpselt. Hurraa ja pasunad! 

Kasuta veel seda kiiret Eestimaa netti nii, kuis jaksad,
sest Austraalias ootab sind ees põud!

Elu Perthis on üsna sarnane elule Darwinis, võib-olla selle vahega, et linnas käime me harvem, sest selleks peab rongi kasutama. Elame Beckenhamis, mis asub kesklinnast umbes veerandtunnise rongisõidu kaugusel, aga niisama, ilma mõjuva põhjuseta ei ole sinna vaja ronida. Meie lähedal asub suur kaubanduskeskus nimega Karusell, kus saab niigi nii esma- kui ka teisetarbe- (ei ole päris sõna) kauba vajadused rahuldada - isegi kino ja turg on seal olemas. Jah - hiinlaste turupood, kus tomatid ja viinamarjad ja sibulad ja kõik muu maksab palju vähem, kui tigedas röövketis nimega Coles. Samuti müüakse seal juba keedetud ja soolatud hireoglüüfidega pakendisse mähitud mune, duriani maiustusi, igasugu võõraid seeni ja puuvilju ning suhkrustatud anšooviseid. Isegi marineeritud mangosid on seal, mida ka ostsin ja mis siiamaani külmkapis seisavad, sest olid oodatust siiski veidi mõttetumad. Endiselt aga on mu moto, et parem proovi ja heida kõrvale, kui et jäta letile ja vaevle igavesti uudishimu käes, kas see olekski võinud olla su unistuste söök. 

Algul, kui Perthi jõudsime ja veel nö kodutud olime, käisime kohe vudinal ära Kings Parkis ehk kohalikus botaanikaaias ja järgmisel päeval loomaaias. Viimane oli küll tore, aga võrreldes teiste coolide kohtadega, mida olen külastanud, näiteks Berliini ja Valencia loomaaed, oli Perthi oma veidi liiga kallis ning liiga austraaliakeskne meie jaoks. Puudu olid muidugi ka minu lemmikud ehk gorillad :( 

Kings Parki kuukabarra oli meist vägagi huvitatud ja tuli isegi vahepeal saiapalukest sööma

Loomaaias lasti meid leemuripuuri isendite toitmist lähemalt kaema

Väike marmosett  

Hiidkilpkonn nägi välja nagu memm kunagi 

Mida sa siis sööd nii palju seda mürgist eukalüpti?

Konn nagu seebitükk

See selleks. Nüüd elame me siis majas ja teeme tööd. Täna öösel hakkas sadama esimest korda sellest ajast, kui me Perthi jõudsime. Välku lõi alates kella neljast öösel kuni kella kaheksani hommikul, siis sadas paksult vihma, siis rahet, siis uuesti vihma. Siis läks elekter ära. Nüüd tuli elekter tagasi, aga kauguses müristab jälle. Ja siis on seda nn põuavälku kõvasti enam, ongi nii nagu vanades õudusfilmides, et iga viie minuti tagant sähvatab taeva valgeks. Vaene Uku pidi veel hommikul tööle ka minema, mina õnneks sain edasi pikutada. See vabade päevade ja tööpäevade asi on siin nagu "nokk kinni, saba lahti" situatsioon - kui tööl oled, mõtled, et ooh, saaks juba magada ja pikutada üks hommik, aga kui see hommik ja päev kätte jõuavad, siis mõtled, et hea looder, mida sa pikutad. Kuigi, ütlen ausalt, siis pikutan jah. Täna olen kohe mõnusalt pikutanud, sest elekter oli ära ja meie arvuti aku kaua just vastu ei pea (ettekäänded!).

Mina töötan siis jällekord kohvikus praegu - ametlikult küll baristana, aga rohkem olen nagu all-rounder ehk teen kõike, mis ette juhtub, sest tädid on üsna kitsid oma kohvimasinaga seal. Mulle seletati, et igaühel on oma päevad, kus tema saab kohvimasina taga olla, aga mulle vist niimoodi küll ühtegi üle ei jäänud. Lohutan ennast sellega, et rohkem kõndimist võrdub rohkem trenni. Kohviku nimi on Bookcaffe ja pool sellest on raamatupood. Caffe jah, itaalia keeles kohv või siis euroopalik kohvi-baar. Ja raamatupood on eriti šeff, sest seal töötab üks tüdruk, kes teab vist kõiki raamatuid maailmas. Ja veel - Austraalias on nii ilusasti kujundatud raamatud, peaaegu eranditult! Eesti kirjastused võiks sellest šnitti võtta, sest vahel on mõni kaas küll nii kole, et tahaks hoopis nutta, mitte raamatut lugeda. Väga armas on seal töötada, sest üsna lähedal asub üks vanadekodu ja seetõttu on umbes 80% klientidest hästi vanad inimesed, kes on lihtsalt nii viisakad ja armsad ja toredad. Mõni on vahel pahur ka jah... mõni on HÄÄSTI aeglane, aga enamik on kenad. Sellised filmilikud natukene, aitähid ja palunid käivad ette ja taha, pärlikee on kaelas ja lokid kenasti värskelt rullitatud. Üldse on palju püsikliente, keda kõiki nimepidi teatakse ja kellele siis uusi töötajaid ametlikult ja viisakalt tutvustatakse. Seal on isegi üks John, kes mu nime PÄRISELT õigesti ütleb, niimoodi vaikselt ja aeglaselt "Liiši", ülejäänud suudavad "Lissi" öelda, kuigi ma luban ennast ka Lizzie'ks taandada. Kõik on nii vaimustuses, et ma Eestist tulen ja osa isegi kujutab ette, kus see asub. Samas on naljakas see, et mulle on väga palju iiri aktsenti külge poogitud. Töökaaslased on kah toredad - ja palju vanemad seekord, täitsa siuksed neljakümnendates osad. Pealtnäha alguses kõik toredad, aga igaühel on oma draamadevõrgustik kududa :D Kuula ja naera ainult. Mina olen ju see uus, kellele kõik teised kurta saavad: küll üks on peast segi, küll teine ei tee seda, küll see on ninatark ja too on nii kiuslik, mina muudkui kuulan ja noogutan. Kui üldse jutt ei meeldi, teesklen ärakõndmist, aga vahel... no kui põhjust on, siis räägin ise ka. Väga huvitav. Antropoloogilises mõttes muidugi. Köögis töötavad kaks india poissi nimega Utsap ja Pdam - vähemalt nii ma arvan, et nende nimesid kirjutatakse. Teevad meile ilusaid sööke ja räägivad omavahel india keeles, kuigi vahel kõlab see mulle nagu seosetu inglise keel. Seisad, pesed nõusid ja kuuled juttu, mis kõlab umbes nii: "Yes, yes, garnish balloon dog mayonnaise poached egg". Aga neil ilmselt on ka üle võetud inglise keelest palju sõnu või siis vähemalt osa roogade nimetusi.

Ukul teeb ehitusel steel fixing'ut - enne betooni valamist pannakse seina sisse metallist varrastest konstruktsioon... seda peaks see tähendama. Koos ühe tüübiga Nigeeriast ja siis vist Šeišellidelt, kui ma ei eksi. Sellise getogängiga. Jälle õues. Aga Perth pidavat palju mahedam olema kui Darwin, seega on asi käkitegu. Ma ei tea, kuidas ta seda tajunud on, aga paar viimast päeva on küll jälle üsna lämbed olnud, praegu ka higistan siin toas, kuigi laeventikas tööab ja nii.

Mis veel? Aaa, meil on siin paar uut eestlasest tuttavat ka, Priit ja Kristiina Hiiumaalt, kelle sünnipäeval me eelmisel laupäeval käisime. Kristiina hooldab ühe pere hobuseid siin ja kuna see pere oli ära, siis olid nad ka majahoidjad ja siis meie käisime seal neil külas. Hästi mõnus oli, tõesti lõbus üle pika aja ja see ka muidugi, et südamerahuga sai õhtu otsa eesti keeles padrata suures seltskonnas. Panen paar kena pilti ka, väga palju teistest ei pane, sest iial ei või teada, kellele ei meeldiks kajastatud saada.

keskmiselt suur ja hästi nunnu welsh corgi

Manju tahtis minust ja hobusest pilti. Olen skeptiline

Uku soovikas

Veel üks nunnurull

Manju ja hobune ja peidus Kristiina

Vasakult: sünnipäevalaps Priit, oss ja Andres

Vaikselt kogume uuesti raha, et linnast jalga lasta ja näiteks kuhugi puuvillafarmi poole reisida. Ei ole mõtet veeta aastat niimoodi, et elad linnas ja põmst sama elu, mis Eestis, aga veel vähema vaba ajaga. Näha ja teha on vaja! Nüüd aga jõuab Uku kohe koju ja me hakkame vanahead tuunikalaga riisisalatit sööma, mis eile valmismeisterdatud sai.

Pikk pai laotub minu poolt nagu vaip üle lugejaskonna peade!

* Seda pealkirja võib laulda "Pätu" algusmuusika saatel

Uus rohelise puukitse/lamba aasta, minevikusegadus ja kohalejõudmine

Tere ja head seda aastat!

On ju nii? Et tuleb rohelise puukitse või puulamba aasta? Lugesin, et tuleb. Alguses mõtlesin kitsedest nagu Bämbi ja igasugu muud nõtked tegelased, aga siis sain aru, et tegemist on rohkem nende kitsedega, kellel on habe ja kes mökitavad ja pole üldsegi nii esteetilised olevused, rääkimata sellest, kui isepäine iseloom neil on. Mitte et see tegelikult loeks. Lihtsalt, et noh, olge siis valmis: raske aasta saab olema! Ja pärast saab ikkagi öelda, nagu Mati Jõe kunagi Baltoscandali lõpukõnes, et "toredad päevad olivad, kahju et otsa saivad", sest raskused tugevdavad karakterit ja annavad eluloole sügavust.

On möödas peaaegu üks kuu sellest ajast, kui ma viimati kirjutasin ning jällegi on toimunud nii palju reisimist ja kilomeetrite mahasõitmist, et keeruline on kokku võtta. Tavaline jutt. Hetkel oleme Perthis, kuhu ei plaaninud küll tulla, aga lõpuks kaalusid ratsionaalsed rahavajadused ja soov uusaastat tsivilisatsioonis veeta üles muud plaanid. Mis need olidki, ei tea. 

Proportsiooniskaala

Eelmine jutt lõppes Broome'ist lahkumisega. Näete, panin siia pildi ka, kui suure hunniku tööd me ära pidime tegema. Uku oli viimasel päeval üksinda, aitas Markil veel ka kütuse välja pumbata ja jõudis, näed, ka adekvaatse pildi asjast teha. Väga omamoodi kogemus. Terve elu teha ei jaksaks, aga selline Karate Kidi tunne oli küll kohati, muudkui vaha peale ja vaha maha, lõpuks oled ninja valmis. 

Jah, igal juhul läksime me Broome'ist ära ja edasi allapoole, kus hakkas korallrahu piirkond, mis on tähtsasse maailmapärandi-nimekirja kantud. Üks öö enne Ningaloo Reefi piirkonda jõudmist (ausalt, mul lähevad kohanimed juba väga segi), ööbisime kusagil 24h parklas. Hakkasime õigemini parkima, kõik oli kena-kena, kuni pimedas vaatasin, et auto peal midagi liigutab. Ämblikudetektor hakkas häiret andma ja me ei pidanud pettuma, sest meie auto peal oli üks suur huntsman'i ämblik. Maakeeli siis jahimees-ämblik. 

Tikutopsi ei ole juures, aga labakäe suurune oli küll
(ilma sõrmedeta suure labakäe)

Kõikidele arahnofoobidele: te ei oleks tahtnud minu nahas olla! Oli üksjagu tahtejõudu vaja, et ööseks ikka võiks mõne akna lahti jätta. Muuseas, sellel ööl juhtus ka esimest korda see, et võtsime magamiskoti lahti, sest oli läinud ootamatult jahedaks. Ilmselt jõudsime allapoole ja rohkem sisemaale, mis öösel maha jahtub. Ühesõnaga, oli nii plusse kui ka miinuseid. Õhtune söömine möödus igal juhul laua peal, sest maha pimedasse ma oma jalgu ei soostunud asetama. Õnneks on meil aga putukalemb-Uku, kes kõik hirmsad isendid minema toimetab. Teine kord, kui me nüüd hiljem seda sama huntsmani nägime, ei olnudki enam nii hull.

Kaua võib ühest putukast ladrata, eks? Räägime parem snorgeldamisest ja korallidest.

Siin ei ole kala. Või, oota?

Esiteks käisime me siis ühes rahvuspargis, kus oli väga tuuline ja natuke mõttetu, aga edasi sattusime sellisesse väiksesse kohta nagu Coral Bay. Nagu pildilt näha, käis seal asi nii: lähed vette, umbes kolm meetrit on madalat vett (beež osa) ja siis - hopsti! - läheb põhi umbes kolm meetrit allapoole ja kohe kasvavad igalpool korallimäed ja ujuvad ringi neoonikarva kalad. Minule (issand jumal, mis äpu mulje ma endast siin jätan. Oeh. Uussiirus vist) on väga kaugele ujumine natuke hirmus, seetõttu oli selline lahendus eriti äge, et ujud põhimõtteliselt kalda juures, aga kõik asjad on otse nina ees. Üldsegi pole vaja ujuda "umbes 800" meetri kaugusele, nagu Ningaloo reefil meile öeldi. Ma ei usu, et ma oleks ELUS 800m ühes suunas ujunud. Jooksnud, jah. Aga UJUNUD, no ei.

Väga lahe kogemus oli esimest korda snorgeldada. Ostsime kahjuks ainult ühe maski, et äkki ikka mulle nii väga ei meeldi, ja seetõttu käisime kordamööda. Ega kaua olla ei saanudki - väljas oli mega palav, vesi oli aga väga jahe. Üle veerand tunni korraga lihtsalt ei jaksanud. Alguses ühest kohast rentisime lestad ja mingi teise maski ka, aga pean ütlema, et see oli väga imelik. Oleks ilmselt saanud kenasti paar kilti maha ujuda, aga kuidagi selline võõras tunne oli. Ja muidugi võõras mask lekitas vett sisse, nii et paar korda tekkis mul kenasti selline uppumise tunne ja pidi ruttu rannale tagasi saama.

Harpuuniga kalu püüda ei lubata, mis on arusaadav, sest nad lihtsalt reaalselt ujuvad su nina ees. Pirakad kalad. Sellest inspireerituna ostsime kohe õnge, aga nüüd, siin allpool olles need tingimused enam nii soosivad ei ole ja ka kalad on pisemaks jäänud. Selles osas pole õnn veel siiani meie õuele jõudnud.

Veel rohkem kalu nägime siis, kui sõitsime edasi allapoole kohta nimega Shark Bay  (ülla-ülla, seal on haid) ja Moneky Mia (ülla-ülla, seal ei ole ahvid. Seal on delfiinid!) Monkey Mia on selline koht, kus juba alates kuuekümnendatest on iga päev toidetud ühte kindlat delfiinide perekonda. Algul oli kõik kenasti reguleerimata, delfud said meeletult õgida ja kõik tohtisid neid katsuda, aga tänapäeval, looduse ja terve mõistusega kooskõlas, on asjalood veidi paranenud. Katsuda ei tohi ja kala antakse ka miinimumi piires, et nad ikka oma poegi jahti pidama õpetaksid. Aga jah, igal hommikul kell 7.45 toimub avalik toitmine, kus targad inimesed räägivad mikrofonist juttu peale. Umbes 25 vabatahtlikku said delfiine toita. Ja mis te arvate, kas mina oma intensiivse pilgu ja hüpnotiseerimisvõimega võlusin ühe (nais)vabatahtliku ära?

Ei jõudnud kala vettegi panna, kui juba tuli amps ära

Meie neid, nemad meid

 Peale delfiinide olid Monkey Mia karavanipargis ka üks administraatorist eestlanna ja emud. Hästi uudishimulikud emud, kes tahtsid kõike käest ära süüa ja napsata.

Juba õpetab lapsi varastama ja uudishimutsema

Vänniga tehtud pildid on ühtlasi ka osa projektist "müüme elamust" ehk kui lõpuks auto müümiseks läheb, on hunnik huvitavaid pilte.

Enihuu - mu mälu on veelgi tuhmunud. Alustasin selle postituse kirjutamist nädal aega tagasi, aga lõpetanud veel ei ole. 

Monkey Miast ära minnes käisime veel ühes veeloomaaia moodi kohas, kus üks mees meile umbes tund aega igasugu kenasid mereelukaid tutvustas. Siinkohal veel paar pilti kommentaariga "näe, vaadake ise" (Rasmuse soovitusel)

Selle kala seljauimes olev mürk on nii valus, et kui peale astud ja siis leevendamiseks
jala keeva veega üle kallad (soe vesi pidi aitama), ei tunne sa põletust teps mitte

See oli selline kala, kellele hirmsati meeldis kuivtoitu süüa, seetõttu olid tal gaasid
ja ta oli koguaeg pooleldi vee peal

Sidrunihai tegi trikke

Kilpkonn, kelle vasak loib oli mingisse püünisesse kinni jäänud ja ära tulnud

Pärast seda liikusime kenasti edasi allapoole ja käisime veel vahepeatusena ühes rannas, kus liiva moodustasid ainult valged karbid. Umbes üks kahest taolisest terves maailmas. 

Oeh. See on lihtsalt hale :D Ma ei saa enam kirjutada asjadest, kui mälestused on segi peas nagu pudru ja kapsad. Lihtsam on pilte panna. Ütlevad ju rohkem, kui tuhat sõna ja  nii. Elust Perthis pean ma aga kirjutama eraldi postituses, muidu läheb segaseks. 

Suurte tõlvikutega puu WA maantee ääres ja solist

It's da päikesevarju catwalk

Plindris krabi üritas peituda

Roosa soolaga järv, uhke vaatepilt

Teod maantee äärsetel põõsastel. Kummaline fenomen,

Kamo-känguru eeskuju näitamas

Mina suremas poolelijäänud matkal

Jällegi - sool, mitte lumi

Jõulud karavanipargis

Jõululõuna/jaanipäev šašlõki, eggnogi ja hapukapsaga.
We mix it up!

Perthi jõudsime paar päeva enne vana-aasta lõppu. Algul riskeerisime umbes kaks ööd erinevates parklates, aga kuna siin on vist kämpimine linnasiseselt keelatud, leidsime juba kolmandaks päevaks Uku klassiõe kaudu toa  majas, kus elavad veel üks india poiss ja üks birma kutt. Ja siis hulk prussakaid ka, kuigi õnneks neid väiksemat sorti, mitte selliseid tanke nagu Darwinis (mis muidugi ei tähenda, et suuremad isendid spontaanset hädakisa minus ei vallandaks).

Lõpetuseks üks nunnu pilt, üks pilt minu tunnetest kuumuses (16. detsember ja umbes 45 kraadi) ja üks kena ärkamispilt. Ma ei ole endaga küll rahul, et praegu niimoodi tegin, aga lihtsalt ei oska endast neid mälestusi välja imeda. Ja iga asja kohta ei pea ju rääkima ka. Järgmisel korral juba lähema mineviku postitus Perhist!