6. jaanuar 2015

Uus rohelise puukitse/lamba aasta, minevikusegadus ja kohalejõudmine

Tere ja head seda aastat!

On ju nii? Et tuleb rohelise puukitse või puulamba aasta? Lugesin, et tuleb. Alguses mõtlesin kitsedest nagu Bämbi ja igasugu muud nõtked tegelased, aga siis sain aru, et tegemist on rohkem nende kitsedega, kellel on habe ja kes mökitavad ja pole üldsegi nii esteetilised olevused, rääkimata sellest, kui isepäine iseloom neil on. Mitte et see tegelikult loeks. Lihtsalt, et noh, olge siis valmis: raske aasta saab olema! Ja pärast saab ikkagi öelda, nagu Mati Jõe kunagi Baltoscandali lõpukõnes, et "toredad päevad olivad, kahju et otsa saivad", sest raskused tugevdavad karakterit ja annavad eluloole sügavust.

On möödas peaaegu üks kuu sellest ajast, kui ma viimati kirjutasin ning jällegi on toimunud nii palju reisimist ja kilomeetrite mahasõitmist, et keeruline on kokku võtta. Tavaline jutt. Hetkel oleme Perthis, kuhu ei plaaninud küll tulla, aga lõpuks kaalusid ratsionaalsed rahavajadused ja soov uusaastat tsivilisatsioonis veeta üles muud plaanid. Mis need olidki, ei tea. 

Proportsiooniskaala
Eelmine jutt lõppes Broome'ist lahkumisega. Näete, panin siia pildi ka, kui suure hunniku tööd me ära pidime tegema. Uku oli viimasel päeval üksinda, aitas Markil veel ka kütuse välja pumbata ja jõudis, näed, ka adekvaatse pildi asjast teha. Väga omamoodi kogemus. Terve elu teha ei jaksaks, aga selline Karate Kidi tunne oli küll kohati, muudkui vaha peale ja vaha maha, lõpuks oled ninja valmis. 

Jah, igal juhul läksime me Broome'ist ära ja edasi allapoole, kus hakkas korallrahu piirkond, mis on tähtsasse maailmapärandi-nimekirja kantud. Üks öö enne Ningaloo Reefi piirkonda jõudmist (ausalt, mul lähevad kohanimed juba väga segi), ööbisime kusagil 24h parklas. Hakkasime õigemini parkima, kõik oli kena-kena, kuni pimedas vaatasin, et auto peal midagi liigutab. Ämblikudetektor hakkas häiret andma ja me ei pidanud pettuma, sest meie auto peal oli üks suur huntsman'i ämblik. Maakeeli siis jahimees-ämblik. 

Tikutopsi ei ole juures, aga labakäe suurune oli küll
(ilma sõrmedeta suure labakäe)

Kõikidele arahnofoobidele: te ei oleks tahtnud minu nahas olla! Oli üksjagu tahtejõudu vaja, et ööseks ikka võiks mõne akna lahti jätta. Muuseas, sellel ööl juhtus ka esimest korda see, et võtsime magamiskoti lahti, sest oli läinud ootamatult jahedaks. Ilmselt jõudsime allapoole ja rohkem sisemaale, mis öösel maha jahtub. Ühesõnaga, oli nii plusse kui ka miinuseid. Õhtune söömine möödus igal juhul laua peal, sest maha pimedasse ma oma jalgu ei soostunud asetama. Õnneks on meil aga putukalemb-Uku, kes kõik hirmsad isendid minema toimetab. Teine kord, kui me nüüd hiljem seda sama huntsmani nägime, ei olnudki enam nii hull.

Kaua võib ühest putukast ladrata, eks? Räägime parem snorgeldamisest ja korallidest.

Siin ei ole kala. Või, oota?

Esiteks käisime me siis ühes rahvuspargis, kus oli väga tuuline ja natuke mõttetu, aga edasi sattusime sellisesse väiksesse kohta nagu Coral Bay. Nagu pildilt näha, käis seal asi nii: lähed vette, umbes kolm meetrit on madalat vett (beež osa) ja siis - hopsti! - läheb põhi umbes kolm meetrit allapoole ja kohe kasvavad igalpool korallimäed ja ujuvad ringi neoonikarva kalad. Minule (issand jumal, mis äpu mulje ma endast siin jätan. Oeh. Uussiirus vist) on väga kaugele ujumine natuke hirmus, seetõttu oli selline lahendus eriti äge, et ujud põhimõtteliselt kalda juures, aga kõik asjad on otse nina ees. Üldsegi pole vaja ujuda "umbes 800" meetri kaugusele, nagu Ningaloo reefil meile öeldi. Ma ei usu, et ma oleks ELUS 800m ühes suunas ujunud. Jooksnud, jah. Aga UJUNUD, no ei.

Väga lahe kogemus oli esimest korda snorgeldada. Ostsime kahjuks ainult ühe maski, et äkki ikka mulle nii väga ei meeldi, ja seetõttu käisime kordamööda. Ega kaua olla ei saanudki - väljas oli mega palav, vesi oli aga väga jahe. Üle veerand tunni korraga lihtsalt ei jaksanud. Alguses ühest kohast rentisime lestad ja mingi teise maski ka, aga pean ütlema, et see oli väga imelik. Oleks ilmselt saanud kenasti paar kilti maha ujuda, aga kuidagi selline võõras tunne oli. Ja muidugi võõras mask lekitas vett sisse, nii et paar korda tekkis mul kenasti selline uppumise tunne ja pidi ruttu rannale tagasi saama.

Harpuuniga kalu püüda ei lubata, mis on arusaadav, sest nad lihtsalt reaalselt ujuvad su nina ees. Pirakad kalad. Sellest inspireerituna ostsime kohe õnge, aga nüüd, siin allpool olles need tingimused enam nii soosivad ei ole ja ka kalad on pisemaks jäänud. Selles osas pole õnn veel siiani meie õuele jõudnud.

Veel rohkem kalu nägime siis, kui sõitsime edasi allapoole kohta nimega Shark Bay  (ülla-ülla, seal on haid) ja Moneky Mia (ülla-ülla, seal ei ole ahvid. Seal on delfiinid!) Monkey Mia on selline koht, kus juba alates kuuekümnendatest on iga päev toidetud ühte kindlat delfiinide perekonda. Algul oli kõik kenasti reguleerimata, delfud said meeletult õgida ja kõik tohtisid neid katsuda, aga tänapäeval, looduse ja terve mõistusega kooskõlas, on asjalood veidi paranenud. Katsuda ei tohi ja kala antakse ka miinimumi piires, et nad ikka oma poegi jahti pidama õpetaksid. Aga jah, igal hommikul kell 7.45 toimub avalik toitmine, kus targad inimesed räägivad mikrofonist juttu peale. Umbes 25 vabatahtlikku said delfiine toita. Ja mis te arvate, kas mina oma intensiivse pilgu ja hüpnotiseerimisvõimega võlusin ühe (nais)vabatahtliku ära?

Ei jõudnud kala vettegi panna, kui juba tuli amps ära

Meie neid, nemad meid
 Peale delfiinide olid Monkey Mia karavanipargis ka üks administraatorist eestlanna ja emud. Hästi uudishimulikud emud, kes tahtsid kõike käest ära süüa ja napsata.
Juba õpetab lapsi varastama ja uudishimutsema

Vänniga tehtud pildid on ühtlasi ka osa projektist "müüme elamust" ehk kui lõpuks auto müümiseks läheb, on hunnik huvitavaid pilte.

Enihuu - mu mälu on veelgi tuhmunud. Alustasin selle postituse kirjutamist nädal aega tagasi, aga lõpetanud veel ei ole. 

Monkey Miast ära minnes käisime veel ühes veeloomaaia moodi kohas, kus üks mees meile umbes tund aega igasugu kenasid mereelukaid tutvustas. Siinkohal veel paar pilti kommentaariga "näe, vaadake ise" (Rasmuse soovitusel)

Selle kala seljauimes olev mürk on nii valus, et kui peale astud ja siis leevendamiseks
jala keeva veega üle kallad (soe vesi pidi aitama), ei tunne sa põletust teps mitte

See oli selline kala, kellele hirmsati meeldis kuivtoitu süüa, seetõttu olid tal gaasid
ja ta oli koguaeg pooleldi vee peal



Sidrunihai tegi trikke

Kilpkonn, kelle vasak loib oli mingisse püünisesse kinni jäänud ja ära tulnud
Pärast seda liikusime kenasti edasi allapoole ja käisime veel vahepeatusena ühes rannas, kus liiva moodustasid ainult valged karbid. Umbes üks kahest taolisest terves maailmas. 



Oeh. See on lihtsalt hale :D Ma ei saa enam kirjutada asjadest, kui mälestused on segi peas nagu pudru ja kapsad. Lihtsam on pilte panna. Ütlevad ju rohkem, kui tuhat sõna ja  nii. Elust Perthis pean ma aga kirjutama eraldi postituses, muidu läheb segaseks. 
Suurte tõlvikutega puu WA maantee ääres ja solist

It's da päikesevarju catwalk

Plindris krabi üritas peituda

Roosa soolaga järv, uhke vaatepilt

Teod maantee äärsetel põõsastel. Kummaline fenomen,

Kamo-känguru eeskuju näitamas

Mina suremas poolelijäänud matkal

Jällegi - sool, mitte lumi

Jõulud karavanipargis

Jõululõuna/jaanipäev šašlõki, eggnogi ja hapukapsaga.
We mix it up!
Perthi jõudsime paar päeva enne vana-aasta lõppu. Algul riskeerisime umbes kaks ööd erinevates parklates, aga kuna siin on vist kämpimine linnasiseselt keelatud, leidsime juba kolmandaks päevaks Uku klassiõe kaudu toa  majas, kus elavad veel üks india poiss ja üks birma kutt. Ja siis hulk prussakaid ka, kuigi õnneks neid väiksemat sorti, mitte selliseid tanke nagu Darwinis (mis muidugi ei tähenda, et suuremad isendid spontaanset hädakisa minus ei vallandaks).

Lõpetuseks üks nunnu pilt, üks pilt minu tunnetest kuumuses (16. detsember ja umbes 45 kraadi) ja üks kena ärkamispilt. Ma ei ole endaga küll rahul, et praegu niimoodi tegin, aga lihtsalt ei oska endast neid mälestusi välja imeda. Ja iga asja kohta ei pea ju rääkima ka. Järgmisel korral juba lähema mineviku postitus Perhist! 




4 kommentaari:

  1. Rändate lõunasse, aga ilm muudkui jaheneb. Seda et Ningaloo Reef-i rahvuspargis peaks korallideni jõudmiseks vähemalt 800m kaldast eemale ujuma enda kogemusest kinnitada ei saa. Oli sealgi hulganisti reef-e kuhu sulpsasid kohe kaldalt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Apppiiii ma kolmandat korda üritan sulle vastust kirjutada! Et siis - tegemist oli ka veidike kunstilise liialdusega, aga üks paik olevat küll nii kaugel olnud. Ja ilmselt see reef ju ise ka. Asja iva oli lihtsalt selles, et kuna meie käisime seal ju nö hooajast väljaspool, siis oli enamikes paikades liiga suur tuul ja snorgeldada sain ainult seal ühes lahesopis. Ja tuu polnud pooltki nii mitmekesine, kui päev hiljem Coral Bays. Lihtsalt juhtus nii, ponjal? :)

      Kustuta
  2. Tegelikult on hästi kihvt Su kirjeldusi lugeda! Ootan rohkem ja uusi! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tegelikult on jah? :D kena. Eks ma jõudumööda trein neid.

      Kustuta