Meil on köögis natukene putukaid ja õues on meil bassein ja basseinis ujuda ja olla on tõesti päris kift!*

Lubasin Perthist lähedamalt kirjutada eelmisel korral ja lubadusi peab pidama.

Jah, juhtus nii, et tulime peale jõule ja enne aastavahetust siia, et tsivilisatsioonis olla, aga siis leidsime juba Uku vana klassiõe kaudu toa ühes majas ja maksime kahe nädala üüri ning siis leidisme juba tööd ja jäimegi natukeseks jälle peatuma. Täna (ja see oli siis, kui ma postitust alustasin, ehk 23. jaanuaril) muuseas on meie Austraaliasse saabumisest viis kuud täis täpselt. Hurraa ja pasunad! 

Kasuta veel seda kiiret Eestimaa netti nii, kuis jaksad,
sest Austraalias ootab sind ees põud!

Elu Perthis on üsna sarnane elule Darwinis, võib-olla selle vahega, et linnas käime me harvem, sest selleks peab rongi kasutama. Elame Beckenhamis, mis asub kesklinnast umbes veerandtunnise rongisõidu kaugusel, aga niisama, ilma mõjuva põhjuseta ei ole sinna vaja ronida. Meie lähedal asub suur kaubanduskeskus nimega Karusell, kus saab niigi nii esma- kui ka teisetarbe- (ei ole päris sõna) kauba vajadused rahuldada - isegi kino ja turg on seal olemas. Jah - hiinlaste turupood, kus tomatid ja viinamarjad ja sibulad ja kõik muu maksab palju vähem, kui tigedas röövketis nimega Coles. Samuti müüakse seal juba keedetud ja soolatud hireoglüüfidega pakendisse mähitud mune, duriani maiustusi, igasugu võõraid seeni ja puuvilju ning suhkrustatud anšooviseid. Isegi marineeritud mangosid on seal, mida ka ostsin ja mis siiamaani külmkapis seisavad, sest olid oodatust siiski veidi mõttetumad. Endiselt aga on mu moto, et parem proovi ja heida kõrvale, kui et jäta letile ja vaevle igavesti uudishimu käes, kas see olekski võinud olla su unistuste söök. 

Algul, kui Perthi jõudsime ja veel nö kodutud olime, käisime kohe vudinal ära Kings Parkis ehk kohalikus botaanikaaias ja järgmisel päeval loomaaias. Viimane oli küll tore, aga võrreldes teiste coolide kohtadega, mida olen külastanud, näiteks Berliini ja Valencia loomaaed, oli Perthi oma veidi liiga kallis ning liiga austraaliakeskne meie jaoks. Puudu olid muidugi ka minu lemmikud ehk gorillad :( 

Kings Parki kuukabarra oli meist vägagi huvitatud ja tuli isegi vahepeal saiapalukest sööma

Loomaaias lasti meid leemuripuuri isendite toitmist lähemalt kaema

Väike marmosett  

Hiidkilpkonn nägi välja nagu memm kunagi 

Mida sa siis sööd nii palju seda mürgist eukalüpti?

Konn nagu seebitükk

See selleks. Nüüd elame me siis majas ja teeme tööd. Täna öösel hakkas sadama esimest korda sellest ajast, kui me Perthi jõudsime. Välku lõi alates kella neljast öösel kuni kella kaheksani hommikul, siis sadas paksult vihma, siis rahet, siis uuesti vihma. Siis läks elekter ära. Nüüd tuli elekter tagasi, aga kauguses müristab jälle. Ja siis on seda nn põuavälku kõvasti enam, ongi nii nagu vanades õudusfilmides, et iga viie minuti tagant sähvatab taeva valgeks. Vaene Uku pidi veel hommikul tööle ka minema, mina õnneks sain edasi pikutada. See vabade päevade ja tööpäevade asi on siin nagu "nokk kinni, saba lahti" situatsioon - kui tööl oled, mõtled, et ooh, saaks juba magada ja pikutada üks hommik, aga kui see hommik ja päev kätte jõuavad, siis mõtled, et hea looder, mida sa pikutad. Kuigi, ütlen ausalt, siis pikutan jah. Täna olen kohe mõnusalt pikutanud, sest elekter oli ära ja meie arvuti aku kaua just vastu ei pea (ettekäänded!).

Mina töötan siis jällekord kohvikus praegu - ametlikult küll baristana, aga rohkem olen nagu all-rounder ehk teen kõike, mis ette juhtub, sest tädid on üsna kitsid oma kohvimasinaga seal. Mulle seletati, et igaühel on oma päevad, kus tema saab kohvimasina taga olla, aga mulle vist niimoodi küll ühtegi üle ei jäänud. Lohutan ennast sellega, et rohkem kõndimist võrdub rohkem trenni. Kohviku nimi on Bookcaffe ja pool sellest on raamatupood. Caffe jah, itaalia keeles kohv või siis euroopalik kohvi-baar. Ja raamatupood on eriti šeff, sest seal töötab üks tüdruk, kes teab vist kõiki raamatuid maailmas. Ja veel - Austraalias on nii ilusasti kujundatud raamatud, peaaegu eranditult! Eesti kirjastused võiks sellest šnitti võtta, sest vahel on mõni kaas küll nii kole, et tahaks hoopis nutta, mitte raamatut lugeda. Väga armas on seal töötada, sest üsna lähedal asub üks vanadekodu ja seetõttu on umbes 80% klientidest hästi vanad inimesed, kes on lihtsalt nii viisakad ja armsad ja toredad. Mõni on vahel pahur ka jah... mõni on HÄÄSTI aeglane, aga enamik on kenad. Sellised filmilikud natukene, aitähid ja palunid käivad ette ja taha, pärlikee on kaelas ja lokid kenasti värskelt rullitatud. Üldse on palju püsikliente, keda kõiki nimepidi teatakse ja kellele siis uusi töötajaid ametlikult ja viisakalt tutvustatakse. Seal on isegi üks John, kes mu nime PÄRISELT õigesti ütleb, niimoodi vaikselt ja aeglaselt "Liiši", ülejäänud suudavad "Lissi" öelda, kuigi ma luban ennast ka Lizzie'ks taandada. Kõik on nii vaimustuses, et ma Eestist tulen ja osa isegi kujutab ette, kus see asub. Samas on naljakas see, et mulle on väga palju iiri aktsenti külge poogitud. Töökaaslased on kah toredad - ja palju vanemad seekord, täitsa siuksed neljakümnendates osad. Pealtnäha alguses kõik toredad, aga igaühel on oma draamadevõrgustik kududa :D Kuula ja naera ainult. Mina olen ju see uus, kellele kõik teised kurta saavad: küll üks on peast segi, küll teine ei tee seda, küll see on ninatark ja too on nii kiuslik, mina muudkui kuulan ja noogutan. Kui üldse jutt ei meeldi, teesklen ärakõndmist, aga vahel... no kui põhjust on, siis räägin ise ka. Väga huvitav. Antropoloogilises mõttes muidugi. Köögis töötavad kaks india poissi nimega Utsap ja Pdam - vähemalt nii ma arvan, et nende nimesid kirjutatakse. Teevad meile ilusaid sööke ja räägivad omavahel india keeles, kuigi vahel kõlab see mulle nagu seosetu inglise keel. Seisad, pesed nõusid ja kuuled juttu, mis kõlab umbes nii: "Yes, yes, garnish balloon dog mayonnaise poached egg". Aga neil ilmselt on ka üle võetud inglise keelest palju sõnu või siis vähemalt osa roogade nimetusi.

Ukul teeb ehitusel steel fixing'ut - enne betooni valamist pannakse seina sisse metallist varrastest konstruktsioon... seda peaks see tähendama. Koos ühe tüübiga Nigeeriast ja siis vist Šeišellidelt, kui ma ei eksi. Sellise getogängiga. Jälle õues. Aga Perth pidavat palju mahedam olema kui Darwin, seega on asi käkitegu. Ma ei tea, kuidas ta seda tajunud on, aga paar viimast päeva on küll jälle üsna lämbed olnud, praegu ka higistan siin toas, kuigi laeventikas tööab ja nii.

Mis veel? Aaa, meil on siin paar uut eestlasest tuttavat ka, Priit ja Kristiina Hiiumaalt, kelle sünnipäeval me eelmisel laupäeval käisime. Kristiina hooldab ühe pere hobuseid siin ja kuna see pere oli ära, siis olid nad ka majahoidjad ja siis meie käisime seal neil külas. Hästi mõnus oli, tõesti lõbus üle pika aja ja see ka muidugi, et südamerahuga sai õhtu otsa eesti keeles padrata suures seltskonnas. Panen paar kena pilti ka, väga palju teistest ei pane, sest iial ei või teada, kellele ei meeldiks kajastatud saada.

keskmiselt suur ja hästi nunnu welsh corgi

Manju tahtis minust ja hobusest pilti. Olen skeptiline

Uku soovikas

Veel üks nunnurull

Manju ja hobune ja peidus Kristiina

Vasakult: sünnipäevalaps Priit, oss ja Andres

Vaikselt kogume uuesti raha, et linnast jalga lasta ja näiteks kuhugi puuvillafarmi poole reisida. Ei ole mõtet veeta aastat niimoodi, et elad linnas ja põmst sama elu, mis Eestis, aga veel vähema vaba ajaga. Näha ja teha on vaja! Nüüd aga jõuab Uku kohe koju ja me hakkame vanahead tuunikalaga riisisalatit sööma, mis eile valmismeisterdatud sai.

Pikk pai laotub minu poolt nagu vaip üle lugejaskonna peade!

* Seda pealkirja võib laulda "Pätu" algusmuusika saatel