Austraalia on nagu [hästi tüüne metafoor]: Swanbourne'i keskel on kohvik (kus me tegelikult tõenäoliselt kunagi ei kohtu)

Mõtlesin, et kirjutan tagantjärele veel natuke oma töökohast Perthis ka - Bookcaffè (väidetavalt itaaliapärane kirjaviis) kohvikust, kus ma umbes kaks kuud kokku olin. Kuna võtsin viimasel tööpäeval ka Uku kaamera kaasa, saan silmailugi jagada.

Kusagil juba kirjutasin ka, et tegemist oli raamatupood/kohvikuga (ei miskit uut siin päikese all), mis asus hästi armsas linnaosas ja ühe vanadekodu kõrval, seega oli meie klientuur üsnagi a) intelligentne, b) vana ja c) püsiv. Ühesõnaga päevast-päeva samad näokesed, kes aja jooksul järjest tuttavamaks said. Kuidagi ikka on mõjunud see päike ja hea kliima nendele austraallastele, kindlasti aitab ka heal majanduslikul järjel olemine riiklikult - enamik inimesi on avatud ja sõbralikud. Tahtsin osadest klientidest ka ära minnes pilti teha, aga ei tihanud siiski kõigilt küsida, mõtlesin, et äkki vaatavad, et mingi imelik jälitaja. Üks töökaaslane veel rääkis, et üks tüdruk, kes enne mind seal töötas, oli tahtnud mingitest vanainimestest endale uut vanaema ja vanaisa teha, kutsus neid endaga koos piknikule ja puha... Ütleme nii, et mitte päris minu stiil. Aga osadelt siiski küsisin ja sain ka loa, osasid pildistasin väärikast kaugusest :D

See paparazzi-pilt on Judyst ja Jerryst. Nemad olid üks maailma kõige armsam vanapaar, kes peaaegu iga päev meil lõunat söömas käisid. Judy sõi tavaliselt munaputru seenetega (aga ilma saiata!) ja Jerry röstitud juustu-singi saia. Miks ma seda nii hästi mäletan, on see, et nad tellisid iga päev sama toitu, aga iga kord, kui nad tulid, oli Judy hästi pabinas ja üritas meenutada, et mis neil ikka oli. Niimoodi täitsa sabinas, et: "Olgu, nii, nii... Nii, tähendab, me siis tellime nüüd jah. Nii, mina võtan... Seened ja munapudru, jah.. aga, aga kindlasti ilma saiata!" Ma naeratasin, sest olin selleks ajaks, kui ta kassa juurde jõudis, juba tellimuse sisse löönud. "Ja siis Jerry, Jerry võtab... Jerry, mis sa tahtsidki?" Ja siis mees mokaotsast pomises, et seda ja seda tahan, no kuidas sa ei mäleta. Või vahel, kui Judy jõudis enne, siis ta ei julgenudki Jerry jaoks tellida, sest ta kartis, et äkki läheb tal sassi. No tavaliselt ei läinud. Ja nii nad käisidki seal, iga päev. Käest kinni, tellisid süüa, sõid niimoodi vaikides ja siis läksid jälle käest kinni minema. Ma küll ei rääkinud nendega palju, aga tundsin suurt poolehoidu.

See kaunis mees, kes poseeris mulle nagu uljas mannekeen, on Vic (ma eeldan, et Victor). Temaga me rääkisime tavaliselt surfamisest, haidest ja krabipüüdmisest.Kui ta teada sai, et ma Ceduna poole liigun, soovitas kindlasti minna Port Lincolni haikaladega sukelduma ja surfama ka, sest Lõuna-Austraalias on imelised rannad. Ma ütlesin, et oleme mõelnud küll, et bodyboard'i või wakeboard'i osta. Selle peale ütles ta mulle, et: "Ei, ära neid küll osta. Tead, kuidas neid siin nimetatakse? Haisööt."

Kui ma Patricku salatitaldriku ära viisin, võtsin ikkagi viimaks julguse kokku ja küsisin, et kas talle sobiks, kui ma temast pilti teen. Ta hakkas naerma, et no mis - mis seal minust ikka teha on? Aga oli ikkagi lõpuks nõus. Ma ütlesin, et teen paljudest klientidest pilti, et näed, viimane päev ja nii, aga natuke valetasin ka, sest just Patrick oli üks nendest, kellest ma tõesti kõige rohkem tahtsin jäädvustust. Ta oli siuke tüüpiline vanaonku - algul selline vaikne ja ütles ainult tere või isegi mossitas millegi peale, aga mida rohkem me tuttavamaks saime, hakkas naljatama ja juttu vestma. Kui ta umbes ülepäeviti meil külas käis, olid tal alati seljas laitmatult puhtad ja ühegi kortsuta riided, peas kübar ja käes jalutuskepp (nagu pildil, eksju). Suuri sõpru tal nagu poleks olnud, sest kellegagi koos ta eriti ei istunud, vaid ikka üksinda, lugedes pikki tunde kõiki erinevaid ajalehti. Ma ei küsinud ka, tundus liiga isiklik. Aga igaljuhul täielik lemmikvanaisa.

Viimane lemmikvanainimene, kelle ma pildile sain, on see lillelise pluusiga naine, kelle nime ma isegi ei tea. Tuli peaaegu igal hommikul üsna varakult kohvikusse, otsis külmikust oma lemmik Ben&Jerry'se jäätise välja (minumeelest mingi triple chocolate chip ... või miskit) ja sõi selle ühe hooga ära, nagu pildiltki näha on. Alati hästi sätitud soenguga, pisike huulepulkki peal, ilusate ja väga huvitavalt kombineeritud riietega... Võib vaid ette kujutada, milline kaunitar ta noorena olnud oli.

See on meie peakokk Utsab. Pildi valmistas ta mulle bircher müsli (mis on põhimõtteliselt nagu külm kaerahelbepuder toormoosiga) ja tahtis, et ma selle ikka ilusasti pildile ka jäädvustaks. Utsab on algselt pärit Nepaalist ning õpib hetkel ülikoolis ka mingisugust raamatupidamise moodi asja, sest "ega kokk ei saa igavesti olla". Peale Utsabi oli köögis veel teine kokk Pdam (ka nepaallane), aga tema ei olnud sellel päeval kahjuks tööl.

See kaunis neiu siin on Emily - tema oli raamatupoe juhataja ja kiiretel päevadel meie abiline. Üüüülimalt tark ja taiplik kirjaneitsi, kes luges ja soovitas mulle kuhjade kaupa raamatuid ja tegeles ka omaenda esimese romaani kirjutamisega. Väga loodan, et saan seda kunagi lugeda ja kõigile teisele ka soovitada, öeldes "oo, vaadake, see kuulus kirjanik oli kunagi mu töökaaslane" :D hehe. Raamatupoest soetasin ma siiski oma tööaja jooksul ainult kaks raamatut: Lena Dunhami "Not That Kind of Girl" - soovitan soojalt, kui teile meeldib kummaline huumor ja väga avameelsed naistejutud - ja Miranda July esimese romaani "The First Bad Man" - mida mina veel lugenud ei ole, aga küsige Ukult, tema juba on.

Ja see on mu töökaaslane Dina, kellega me üsna mitu toredat päeva koos veetsime (ja kes ei tahtnud tegelikult üldse pildile jääda). Minevikus pidas ta ise kohvikuid, aga väsis sellest mingil hetkel ära. Dinal on kaks täisealist tütart ja mees, kes töötab kaevanduspiirkonnas. Temaga oli mul hea koos töötada, sest me klappisime hästi, samas nägin ka ära selle, kuidas temaga töötada oleks, kui me EI klapiks. Võib-olla aastatega kasvab iseloom. Dina sõi töö ajal põhimõtteliselt iga päev ainult läätsesid, värsket kurki, maasikaid ja kiivit. Sellepärast ta nii pisikene oligi (ei tea, kas ta vahel salaja kooki ka sööb?). Ükskord, kui ma rääkisin talle, et Pdam tegi meile ise kana ja kookospiimaga karrit, siis küsis ta mult, et kas ma olen nüüd õnnelik, sest karri teeb ju ainult paksuks :D Igaljuhul Dina ja Emilyga kolmekesti said kindlasti veedetud minu lõbusaimad tööpäevad Perthis.