Mooka meeskond*

Näe, juba on terve kuu tööd mööda läinud. Küll ikka aeg lendab, kui.. tööd teha rassida ja väsinud olla. No mitte nüüd nii metsikult, aga ikka piisavalt, et peale tööd duši all ja söömas ära käies tahaks lihtsalt tükk aega pikutada. Nagu väga ei jaksagi minna veel ümbrust avastama või midagi taolist. Samuti kaovad nädalavahetused selle nahka, et saab kauem magada, aeglaselt hommikust süüa (veel aeglasemalt, kui pool tundi argipäeva hommikul), lugeda, kirjutada, niisama maailma läbi arvutiekraani passida ja kalal käia. No jaaa.... algul pidime nädalavahetusel ka tööd tegema, selline oli kavatsus, aga reaalsus on see, et Uku teeb ja mina eriti ei tee. Tunnipalk pole ka nii suur, et motiveeriks eriti (vaata seda rikkust, mis upakile ajab, eksole).  Pigem lihtsalt teeme need farmipäevad ära ja asi antsukene. 

Punkt number kaks: austrid igas vormis on nüüd ära maitstud. Tänan kõigile soovitajatele, kilpatrick viis tõesti keele alla, eriti, kuna Piia-Liis ise tegi need valmis ja veel ERITI suurtest austritest, erakollektsioonist (kuna ta peiksil on ka austrifarm). Kilpatrick stiil on siis see, et on auster, peal peekon ja juust ja bbq kaste ja ahjus soojaks lastud kogu värk. Austrisuurustest nii palju, et on olemas bistroo (kuni 6cm), plate ehk taldrik (6-7cm), standard (7-8,5cm), suur (8,5-10cm) ja siis jumbo (10-12cm). Silmamõõt peab sorteerimiseks üsna täpne olema, aga seda meie ei tee. Ükspäev käisime Cedunas sellises kohas nagu Oyster Bar ka, seal maitsesime veel juustu, maitsetaimede ja päikesekuivatatud tomatiga küpsetatud austreid ja tabasco ja võiga austreid. Päris okei. Kui ikka auster on kuumutatud, siis pole ta enam pooltki nii... raskestisöödav. Toorelt ja sidruniga võib süüa ainult siukseid väiksemalaadseid. Kindlasti oleme ka ära tõsunud ja teame täpselt, milline on ilus auster, nii et kui naaseme, siis ärge kavatsegi meile mingeid kehva kvaliteediga isendeid lennujaama tuua... Hehe.

Nii. Veel olid vahepeal ülestõusmispühad ja nelja päeva pikkune nädalavahetus. Kohalike jaoks on see matkamispüha - või mis ta nüüd nii matkamine on, pigem see, et sõidad kuskile mere äärde ja siis püüad kala/jood õlut/grillid ja tšillid. Meie käisime Piia ja Jasoni ja Twitchiga (koir) erinavaid kohti rannikul külastamas, aga niimoodi ainult päevasel ajal. Olime tolleks hetkeks juba mõne aja kämpinud ka siia sõites, seega polnud hullu. Selle nädalavahetuse jooksul tegime ka isegi tööd, sest no mida sa hing nelja puhkepäevaga peale pead hakkama? Isegi eelmisel pühapäeval tõusin kell seitse hommikul. Pühapäeval. Miski on justkui pähe hakanud... Samas olen kindel, et õpiksin vajadusel ka magamise uuesti lihtsalt ära. Lihavõtetel keetsime ka sibulakoortega neli muna, traditsiooni mõttes.

Jason, Piia ja improviseeritud rihmaga Twitch

 Ühel reede õhtul käisime töökaaslase Wolfgangi hurtsikukeses merekaldal - siis, kui ilmad veel soojemad olid. Tema ja ta naine Debora, kes töötab kohalikus poes, võõrustasid meid oma häästi armsas üürimajakeses. Need on sellised mere kaldale ehitatud hurtsikukesed, mis kunagi vist töötajate magamispaigad olid, Wolfi majas oli igal juhul üle kaheksa voodikoha.

Paremalt: Deborah, Wolfgang ja üks sakslane (...)

 Samal nädalavahetusel käisime laupäeval Jasoni paadiga ka kalal, whiting'uid püüdmas - need on siinsed väga populaarsed ja hea maitsega kalad. Nelja peale kokku saime kuusteist täismõõdus kala. Samuti on Uku neid muuli pealt ise püüdmas käinud ja just eelmisel nädalal saime ka lõpuks töö vilju maitsta - tegime hästi suure pannitäie kalakastet... Väiksemana poleks uskunudki, et selline asi isutada võib, aga nüüd... No oli väga maitsev (liputan enda saba!).

Hetkeline merehaigus

Uku tellis endale mõni aeg tagasi uhke uue objektiivi ja valgust polariseeriva filtri, et ka päikese käes (mis on Austraalias siis 24/7) ilusaid pilte teha. Jõudis kohale ka, kuigi päris pika viivitusega. Lõpuks käisime iga päev kohalikus poes/postkontoris aru pärimas, kuni meie sekretär Pam ütles, et meie pakk on juba paar päeva kusagil lähedalasuvas romulas. Et noh... vahel viiakse mõni pakk sinna. Väga normaalne, eks. Aga palun väga, allpool on ka mõned uue obje stiilinäited.

Ja SIIIS - viimasel ajal on siin külm ja tuuline ja sajab vihma. Kes nüüd õnnelik on, eks, kodumaalased? Ükspäev oli nii märg, et meile immitses toapõrandale loik, päris suur teine. Ja eile oli nii külm ja niiii paganama tuuline, et kui Cedunas käisime pesu pesemas, tahtsin lausa kuivatisse ronida, sest seal oli lihtsalt nii soe.

Hinnatundliku ostukorvi sponsor: Black&Gold!

mmm.... soe...

Ja muidugi käisime me eile merel ka, sest meil oli suur paaditäis austreid vaja tagasi vette viia. Wolfgang just ütles ükspäev, et kunagi ei ole me merel üksi, alati on teisi paate ka näha, aga eile oli tõeline uhke üksindus. Vihma sadas, tuul möllas, meri lainetas ja kõikus niimoodi, et süda võis isegi kergelt läikima hakata. Õnneks polnud uut lasti vaja peale võtta ja seetõttu saime neljakesi kõik kiiresti tehtud.

Mõtlesin, et kirjutan veel natukene meie tööst. Kuna teine tüdruk, kes meil töötas, vigastas enda hüppeliigest mingit pallimängu mängides, on meid veelgi vähem järel ja merel käiakse nüüd tavaliselt nii, et Dwayne (üks vast-täisealine noormees) ja Uku käivad väiksema paadiga ja mina, Wolf ja Matt suure paadiga. Niiviisi on ikka nii, et igaüks saab paraja portsu tööd. Enne ma tundsin, et olin rohkem siuke kõrvaltööde tegija paadil, aga sellel nädalal olen isegi vees korve kinnitanud ja paadile hiivanud ja kõike täisväärtuslikku teinud - uhke trenn. Paar päeva järjest oli veel eriti suur mõõn - siis käisime mööda merepinda ringi ja kinnitasime mahakukkunud korve. Teate, kui lahe - me nägime hääästi palju kaheksajalgu ja... no... ma ei tea - ikka ütlemata lahedad tegelased on need.. Samas Matt, meie nii-öelda ülemus, kardab neid nagu tuld. Ütles, et läheks enne haikala kui kaheksajalgadega ujuma... No kuidas kellelegi. Igatahes oleme kaheksajalgu, igatsorti meritähti, merikurke ja vähke näinud omajagu. Haisid veel õnneks (kahjuks?) silmanud ei ole, küll aga hulganisti delfiine. See on ka päris tore tegelikult. Siis vahel, kui mõlemad paadid ühel ajal välja saavad, teeme võidu ka. Kuna suuremal paadil on kaks uhket mootorit, oleme siiamaani Dwayne'ile ja Ukule pähe teinud, kuigi ma pole kindel, kas nad teavad üldse, et me võistleme. Matt on üks naljakas tegelane, kes ropendab ja suitsetab üsna palju, teeb tõsise näoga nalja ja kihutab nii auto kui ka paadiga. Pakkusime ta vanuseks isekeskis umbes 45, sest isegi suurem ülemus üritab üsna tihti ta heakskiitu võita, mõtlesime, et no loomulikult, ikka vanema üleolek või nii, aga näe.. Tuleb välja, et nii Matt kui ka Shane on 32-aastased. Uskumatu. Piltel mul kahjuks kummastki ei ole. Küll aga leidub allpool fotojäädvustusi seletamaks seda, milline meie merelkäik välja näeb.

Kõik paadid viiakse kai juurde traktoritega

Kuue töölise kindahunnik

Tõruvähid ehk hellitavalt barnaaklid on endiselt nuhtlused

Dwayne sõidutab Ukut koos korvidega merele

Nende postide vahel ongi liinid, kuhu kinnitatakse korvid

suure paadi meeskond

Dwayne sõidutab Ukut merelt koju

Meretunkedes Dwayne

Ja nii me siin siis endiselt elamegi. Mina veel teen ühte kõrval-kirjutusprojekti ja Uku käib õhtuti kail kalmaari püüdmas, sest oleme otsustanud neile veel ühe võimaluse anda: Wolfgang rääkis, et kui neid küüslauguga praadida, pidid imehead olema. Nüüd seisab meil viis tükki sügavkülmas ja ootab puhastamist. Ehk täna isegi jõuab. Selline ongi elu Smokys - tuleb tuju, lähedal kalale, ja tühjade kätega koju ei tule. Tavaliselt.

Kindlasti luban lähitulevikus ka väikse OOTD postituse teha - see tähendab siis seda, et mis me igapäevaselt siin seljas kanname, sest uskuge mind, merelkäimise tunked ja tuulejoped on kohe täitsa omaette kategooria mood. Rääkimata kinnastest ja peakatetest. 

Seekord siis sedapsi!

*Mooka ja Koona tähendavad tatti ja sitta (antagu andeks otsekohesuse eest). Omanik rääkis, et tema arvates on nii, et kui kusagil austreid mainida, on kahte sorti reaktsioone: õõõ, see on mingi sitt, või õõõ, see näeb välja nagu tatt. Seetõttu tema mõtleski, et selmet panna fimale uhke nimi nagu "Ingliaustrid" (päriselt olemas) või "Kristallaustrid" paneb hoopis nimeks Mooka (tema väitis, et see on itaalia keeles tatt) ja Koona (aborigeenikeeles sitt). Vähemalt aus, eksole.