Vahepala

Hipo, Drosos, Manolis -
need mu sõbrad restoranis.

Darwinis on hullult palju kreeklasi ja meie restoranis töötab terve perekond. Ema on kondiiter, kolm poega on erinevad juhatajad ja baarmänid ja ühe abikaasa on ettekandja. Lisaks sellele käib igal õhtul seal terve nende suguvõsa ja sõprusringkond, kes kõik tahavad külmasid kohve juua.

Kreeklased!

Aeg lendab ja venib nagu tiivuline tigu

Oleks aeg üheks jutustuseks jällegi - tagumine vist lausa. Ülehomme saab täis kaks kuud tööd pardimunades (ametlikult siis Duck's Nutsis) ning Darwinis juba kaks ja pool kuud. Ausalt, tunne on, nagu elaks siin juba ammu, sest teatavasti arvutatakse Austraalias palka nädalate kaupa ja see muudab ajataju kuidagi imelikuks. Selle ajaarvamise järgi oleksime siin siis juba üle kümne kuu, mis on juba täiesti arvestatav aeg. 

Kõige esimene teemapunkt, nagu alati, on kliima - paar ööd tagasi oli esimene vihmasadu ja äikesetorm. Ärkasin üles ja küsisin unesegasena Ukult, et mis toimub. Tõesti oli äike, muudkui kõmises. Hommikul oli kõik mõnus ja värske ja ärauhutud ja Uku viis lahkelt mu autoga tööle. Ma nimelt kartsin rattaga sõita, et äkki tuleb veel äikest ja siis olen ma nagu liikuv piksevarras. Ilmselt ei oleks pidanud lugema seda põhjalikku teavituslehte, mis õpetab, kuidas troopiliste tormide korral tegutseda. Ehmatas ära. Teisest küljest - alles 1974. aasta jõlulaupäeval lõhkus troopiline tsüklon pasliku naisenimega Tracy Darwini põhimõtteliselt maatasa (80% ulatuses). Seega natuke on ka nagu mida karta. Päris esmaabikotti veel kokku pakkinud ei ole ja põgenemisteekond on ka kindlaks määramata, aga olen siiski informeeritud!

Mis siis veel? Nädalapäevad tagasi toimus viimane Mindil beach market, ehk see rannaturg, kus müüakse riideid, imelikku "kunsti" ja lademetes süüa. Tahtsime sealt osta krokodilliburksi, aga kui sinna jõudsime, oli alles veel vaid pühvliliha. Maitses kena, kuid ei midagi erilist. Suuremaks ahhaa-momendiks ja elamuseks said aga austrid. Esimest korda elus. Uku jaoks (võib-olla ka mulle) jäid nad ilmselt ka viimaseks :D Võib-olla on asi selles, et kvaliteet ei olnud kõige parem, aga maitses põhimõtteliselt nagu sidruniga maskeeritud mereveetatt... Just see konsistents oli kõige ebameeldivam. Samas ei ütle, et ei prooviks uuesti miskis fäänsis kohas fäänsilt valmistatuna. Meie prosta liud nägi välja aga selline: 

"Võta ikka karbid koju kaasa, nii suuri sul ju ei olegi"

Noh - suur uudis ka, mida kergelt juba näoraamatus pasundatud sai: meil on auto/vänn! Selline vanemat sorti Fordi-isend, millel sees suur voodimadrats, päikesepaneeliga külmik ja igasugu vidinaid võrkkiigest sääsepeletusspiraalide ja roheliste leopardimustriga patjadeni. Lakke on isegi kuidagimoodi punane samet pandud - väga pimpin'. Uku käib sellega tööl ja vahel käime natuke lõbusõitu ka tegemas. Ükspäev hakkas ainult pidurivedelikku auto alt tilkuma - oleks pidanud juba etteaimates hinda alla tingima. Ehk homme saab see mure ühe mehaaniku näol lahendatud. 

Auto küll, aga võib-olla müüme selle hoopis varsti uuesti maha. On kerkinud plaan (mis kõike segab) minna tööle Casella veinitehasesse, aga kuna Uku tahtis saada laborandiks ja mina keldri administraatoriks ja need intervjuud on nii eri aegadel ja Griffith, kus intervjuud toimuvad, asub väga kaugel ja kuna autoga sõidaks sinna umbes kaks nädalat, on kõik väga lahtine. Ja segane, nagu ka sellest lausest mõista võib. Hooaeg hakkab küll jaanuaris, aga tasa ja targu viiakse intervjuud läbi novembri esimesel nädalal. Neile hea, meile halb. Eks näise, mis tulevik toob. Auto on magus küll, aga kui vaja, võib ta ka ju kus seda ja teist heita, sest Austraalias on neid jalaga segada! Pudrumäed, piimajõed ja autokuhilad igal pool lihtsalt... Selline elu. 

"Ma tegelikult ei näe sellest maskist midagi läbi,
aga panen pildi ajaks ikka pähe, eks!"

Siin oli ju hiljuti see Halloween ka, eksole. Olin sel õhtul tööl ja baaris käis nii mõnigi äge kuju, kes oli viitsinud vaeva näha - näiteks indiaanlase peakatetega luukered, üks Harvey Dent, kes valmistas oma kostüümi kaheksa tundi, ja igasugu muid tegelasi. Koju vändates nägin üle tee ühte tüüpi, kes üritas möödasõitvaid autosid lahtise käega peatada - umbes nii, nagu sellel ülemisel pildil. Tegemist oli siis sinise power rangeriga. Kui mina möödusin, hõikas ta, et ma ta pulga peale võtaks ja klubisse viiksin. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et ei kavatsegi, sest tema on raskem kui mina ja pealegi on klubi umbes kahesaja meetri kaugusel. Poiss vastas, et: "Ma tean, aga ma üldse nagu ei viitsi, ma olen nii laisk," ja vaatas mulle rõõmsalt otsa. Sõitsin siis niisama ta kõrval ja mainisin, et muuseas peatas ta vales suunas minevaid autosid. Aga tema ütles, et nad oleks kindlasti ümber pööranud, sest tema küll pööraks, et tema kogu aeg võtab inimesi peale ja viib neid ära. Vot siis. Ja lõpuks olin ma ka pooleldi sunnitud tast pilti tegema, sest talle väga meeldis enda kostüüm ja seda poosi sisse võtta. Hehee. Miks ka mitte!

Salaüllatustega munakesed

Puuviljadest: ükspäev üritasin ühe mahajäätud maja juurest ühte suurt mangot üles korjata, aga siis hakkas mu nina ees ringi lendama mingi rõvedalt suur sumisev putukas, nii et mul oli tükk tegu, et kaksiratsi ratta otsas mitte pikali käia, siis enda nägu katta, natuke karjuda ja siis ähmiga paar korda pedaalist mööda astudes minema kihutada. Samuti olen näinud kobariviigimarja puud (cluster fig), mis on selline naljakas, sest selle viljad kasvavad hästi tüve lähedal kobaras, aga kätte pole väga ühtegi saanud. Ega vist ei tahaks ka, sest Wikipedia järgi elavad nende viljade sees (!) viigimarjaherilaste (toortõlge) vastsed ja Uku ütles, et vahel sipelgad ka. Ei ole väga meeldiv. Samas viigimari ise on ju meeldiv. Elu on üks dilemma, kas pole?

Ja viimaseks tõdemusi inimloomariigist - meestele kohe ikka meeldib võim ja tähtis olemine. Seda ma panen tähele selle kohvikus veedetud kahe kuu jooksul. Kui on selline tihtivahetuva kontingendiga tööliskond, siis on kuidagi ikka nii, et üritatakse ennast kehtestada, mõistetav ju. Aga juhtub ikka kuidagi nii, et mehed tahavad natuke rohkem kehtestuda. Et vaata - mina teen nüüd seda ja räägin samal ajal sellest kõva häälega ja siis esitan sulle palveid, et sina teeksid neid väiksemaid asju minu soovitusel (kuigi sul on endal tegelikult asju küll, mida teha, niigi, sa lihtsalt ei LATERDA nendest). Samal ajal teevad naised kõike ja võib-olla ajuti ka rohkemgi ilma suud kulutamata, et vaata, mis mina nüüd praegu ära tegin. Ei ole raketiteadus. Tahaks kohe hakata seda kuidagi laiemaks reegliks sõnastama, et kuna mehed nii palju tähtsamad näivad, näida tahavad või enda tegevust tähtsamalt /tähtsamaks tunnetavad, siis jäävad seda uskuma kõik teised mehed ja naised ja seetõttu nii ongi, et on palgalõhe ja rohkem meesjuhte. Ilmselt ei ole see ainuke põhjus küll, aga see on minu viimase aja osalusvaatluse pealiskaudne tulemus nelja meesisendi ja nelja naisisendi jälgmise põhjal. Võib-olla peaks ka rohkem sulgi puhevile ajama. Sky is the limit, when your heart is in it (see on sisenali ja mõeldud irooniaga võtmiseks). Jah. 

I like aeroplane jelly, aeroplane jelly for me!

Lõpetuseks üks pilt sellest, mis juhtub siis, kui mind mõnda väiksesse kummalisse poodi lasta. Aeroplane jelly - nätsumaitseline. Oli ka saada portveinimaitselist tarretist. Samuti jäi korvi üks suitsumaitseliste merekarpide karp ja mõni kummaline jogurt. Kuidas saab letile jätta nii naljaka toote nagu lennukitarretis? Ega saagi. 

Kuidas soetada automobiili?

Meil ei ole ikka veel autot. Õigemini ei ole meil van'i. Kaubik/furgoon on samas nii ebasuupärane, et ütleme, et meil pole vänni. 

Vaegnägijatele: külje peal on kiri "born to be wild"

Käisime sellist  iludust vaatamas. No ausalt, paistis kohe kuulutuste seast välja, sest 97% kõikidest siinmüüdavatest autodest ja vännidest on valged. Ma ei tea, kas sellepärast, et valge värv neelab kõige vähem päikesekiirgust või mis - igaljuhul on valge väga popp värv. Ja siis istus kuulutuste seas see - sebratriibuline '86 aasta Toyota Lite Ace. Kuulduste järgi pidid vanad jaapanlased vastupidavad olema.

Selleks, et müüjaga kokku saada, sõitsime bussiga Koolalingasse, mis asub Darwinist umbes 15km kaugusel, aga sinna saab ikkagi linnaliinibussiga. Umbes kolm korda päevas. Ja teate, mis? Tagasi ei saagi. Kui kohale jõudsime, vaatasime, et kolm bussi läheb tagasi küll, aga alles kell 5.30 ja 6.00 ja 6.30 in da am ehk järgmisel varahommikul. Õnneks saime hiljem ikkagi vänniga tagasi, aga sellega ruttan ma ette. 

Jõudsime siis kokkulepitud kohta, kus ootas meid üks saksa poiss ja uhke vänn. Ma juba mainisin, et erilised autoostuinimesed pole me olnud, aga eriline müügimees polnud ka see tüüp. Nii me siis uimasime niisama vänni ümber ringi, mina katsusin kere, et ega sõrm läbi ei lähe, ja Uku küsis ääriveeri küsimusi. Poiss vastas, aga  vahepeal ei osanud, sest tema oskussõnavara oli saksakeelne. Tegelikult tundus kõik väga nunnu ja seal oli hullult igasugu lisavarustust, kaasa arvatud isegi külmkapp, seega küsisime, et kas saaks tiiru teha. Miks mitte, vastas poiss. 

Nii. Kui esiukse lahti tegin, kukkus asfaltile akna alla- ja üleskruttimise link. Poiss võttis selle üles ja ütles, et näe, selle saab tagasi lüüa. Lõi tagasi küll, aga ega ta ei keeranud ikka. Mõtlesime, et okei, noh, seda võib ju näiteks näpitstangidega saada keerata. Uku istus esiistmele ja hakkas siis autot käima panema, aga auto tegi ainult "änn, änn, änn.. iu iu iu" ja ei läinud üldsegi käima. Tüüp ütles, et 

- aaaa, jaa, sellega on jah nii, et kui liiga tihti käima paned, siis nagu ei taha minna. Et kui pool tundi ootad, siis raudselt läheb esimese korraga. 

- Okei - aga mis siis katki on?

- No see asi, mis teeb nagu bensiini paksemaks ja värki. 

- ???

Ta hakkas telefoniga seda sõna otsima, et mis katki on, aga õnneks läks auto teisel proovimisel käima. Uku hakkas juba välja tagurdama, kui märkas - oo, vasakut peeglit ei ole. Nojah. Ja siis me sõitsime. Mina autodest endiselt väga ei mõika, aga Uku ütles, et väga raske oli. Palju raskem, kui ühe teise sinisega (näed, jällegi silmatorkava värvi ja hinna tõttu valitud vänn), millega varem proovinud olime. Sõitsime parklasse tagasi ja ütlesime ka, et peeglit ei ole. Tüüp keeras endale suitsu ja naeris ja ütles, et ega tal seda eriti vaja läinud ei ole. Uku küsis veel, et mis ta arvab, mis järgmiseks katki võiks minna. Poiss mõtles hetke ja ütles... mmm, ilmselt mootor. Ah või nii?. Sinna paika asi jäigi. Õnneks soostus ta meid Darwinisse viskama, sest järgmine paarike ootas enda korda seal. Mis toob mind küsimuseni, et MIKS MEIE PIDIME SINNA KOOLALINGASSE RONIMA SIIS?

See tehing jäi katki. Kahju muidugi. Oli ju nunnu. Nunnudus ja lahedus on auto ostmisel olulised, aga reaalsuses kaalub selle üles auto üldine korrasolek.

Taga oleks hea mõnus pikutada

Järgmine auto, mille peale hammast ihuma hakkasime, oli selline panel van. Mitte seesama, pilt on siiski illustreeriv, aga sarnane. Ja loomulikult valge. Auto pidi eile Darwinisse jõudma. Viimane kokkulepe oli neil Ukuga, et saame viieteist minuti pärast seal-ja-seal hosteli taga kokku. Uku läks kohale, aga mida ja keda ei tulnud, olid auto ja selle omanik. Kõndele ka enam ei vastanud. HOW RUDE! (nagu ütles üks tegelane Full House'ist, mida ma kunagi vaatasin, ja mis siin telekas jälle jookseb. Siin jookseb Nanny ka!)

Järgmiseks ootame ühe teise (valge!) vänni kordasaamist. Tundub paljutõotav, kas pole. 

Tegelikult ma loodan, et kõik saavad aru, et sellise mustad toonid on natuke meelega maalitud ka, asi pole sugugi nii hull, sest tuli pole veel üldsegi takus. 

***

Ma küll ültesin, et ma ei hakka kohviku sisekliimast jahuma, aga ühe pildi panen siia sellegipoolest.

Mitte et ma nagu kala välja näeks. Mitte sugugi. 

Meil on kohvikus üks noor 18-aastane poiss nimega Darcy, kes selle kena pildi minu soovil kohvi peale maalis. No kas ei ole lahe? Ta oskab üldse igasugu asju maalida sinna, pingviine ja ingleid ja ma ei tea mida (Ilusate maalide näitamiseks on tal selline lehekülg facebookis ka). Mis ei tähenda, et ta muidu igavene tüütu putukas ei või olla, kes ette kujutab, et ta tuli meie tegemisi reformima, sest ta on nii lahe. Samas olin eile temaga kahekesi tööl ja oli täiesti talutav. 

See on üks häda, mis mul on. Ma tahan (vahel!), et maailm oleks mustvalge ja inimeste iseloomud selged, et ma saaks nad mingisse kasti lahterdada, et kaoses korda luua, aga siis nad äkitselt muudavad end ja näitavad mingeid uusi häid/halbu külgi. Seda on siin päris palju juhtunud, sest ega Eestis iga päev nii paljude uute inimestega nii tihti tuttavaks ei saanud. Mis see siis nüüd on? Ainult mina võin ju keeruline ja mittenäppupealepanev olla. Hollywoodi filmides ka nii ei ole. Päris elu - miks sa mu raamidesse ei taha mahtuda?*

*Ka seda juttu ei tasu väga tõsiselt võtta. 

Ja NB! ja PS - tegin ära! Mangomarineerimine ehk pickled mangos on täies hoos. See kinnisidee on pärit ajast, mil ma lugesin Arundhati Roy raamatut "Väikeste asjade Jumal", kus tegevus toimus Indias ja pidevalt söödi sellist huvitavat rooga. No vot. Ja siin Darwinis on tooretest mangodest lausa uputus. Retsept nägi küll ette, et ma pean sinna panema mustköömneid ja lambaläätse (mida mul imekombel oleks olnud Tallinnas, sest ma ükskord meeltesegaduses tellisin neid), aga panin hoopis natuke apteegitilli ja lisaks veel küüslauku ja ingverit. Oleks tahtnud küll teha täpselt nii, nagu retseptis kirjas, sest mulle meeldivad igasugu juhendid ja nende järgmine, aga Uku küsis, et kui ma neid varem saanud ei ole, siis kuidas ma saangi nende maitset ette kujutada? Et siis võib ju sama hästi teha nii, nagu endale meelepärane on. Ja nii saigi, sest see on hüva nõuanne.

Praegu on käsil kolmas päev väljas sooja käes. Elame ja näeme, kuidas välja kukub :)

Siin nad siis nüüd teevad oma asja